Eesti võimumehed kartsid 15 aastat tagasi julgeolekutöötajate provokatsioone
Toonane siseminister Marko Tibar tõdes, et 1988. aastal oli vabariigi juhtkonnas rahvuslike meeleavalduste puhul käitumise asjus väga ägedaid vaidlusi, ja kardeti ka julgeolekutöötajate provokatsioone.
“Midagi dramaatilist ei juhtunud,” lausus Marko Tibar. Tema sõnul polnud Tartus isegi koeri, keda inimeste kallale oleks ässitatud.
“Näiteks vabariigi peale oli meil ainult neli koera ja need olid mõeldud kurjategijate jälitamiseks nn kuumadel jälgedel,” ütles Tibar.
“Suurema resoluutsuse nõudja oli KGB eesotsas Karl Kortelaineniga ja tema kõrval ka Karl Vaino.
Siseministeerium ja Marko Tibar käitusid väga korrektselt,” ütles toonane vastne EKP ideoloogiasekretär Indrek Toome. “Nõupidamistel, kus Kortelainen nõudis, et tuleb anda selge vastulöök, ütles Tibar, et tema tagab korra ja ei lähe kuhugi kedagi jõuga maha suruma ega kõrvale viima,” lausus ta.
Toonase Tartu miilitsaülema Aleks Uibo sõnul olid 1988. aasta 2. veebruari õhtul kindlasti väljas nende kaks koera, neist üks alles 6-kuune. “Koerajuhil olid tema koerad alati kaasas ja nii ka sel korral,” lausus Uibo.
Küsimusele, kust olid Tartusse toodud kumminuiade ja kilpidega miilitsad, vastas Tibar, et see oli Tallinna miilitsaväeosa nr 54-60, aga väljastpoolt Eestit ei toodud siis ega ka ühelgi teisel juhul kedagi appi.
Linna toodi abiväge. “Tartus polnud postipatrullteenistust ja neile tuli abijõudu anda,” rääkis Tibar. “Teadsime, et midagi toimub ning riiklik julgeolekukomitee oli neist asjust väga täpselt informeeritud. Oli teada, et püütakse lamenti lüüa ja tähelepandav olla. Tartu on õppiva noorsoo linn ja nende poolt võis oodata radikaalsemaid samme – korraldajad oleksid hea meelega näinud, et toimuks vähemalt korralik madin,” lausus ta.
Uibo sõnul ei tea ta, miks ja kuidas otsustati Tartusse abivägede saatmine, sest Tartu miilits ja linnavõimud olid veendunud, et midagi karta pole.
“Korraldajad olid korralikud inimesed ning miiting oleks võinud ka tänaval toimuda, ja midagi poleks juhtunud,” lausus Tibar.
Samas leidis Uibo, et tegelikult kardeti julgeoleku enda provokatsioone, sest paar aastat varem oli Alma-Atas provotseeritud kokkupõrge, mis andis põhjuse sõjavägi välja tuua. “Sellise põhjuse andmist taheti igal juhul ära hoida,” lausus Uibo.
Tibari sõnul siiski üritusel huligaanitseti. “Kohalikest huligaansetest või rahvuslikult meelestatud noorukitest organiseerus jõuk ühe vaimuhaiglast põgenenud nooruki juhtimisel ja need hakkasid mööda linna saagima ja pudelite ning kividega loopima neid, kes ette juhtusid,” lausus Tibar.
Uibo hinnangul juhtis umbes 10-liikmelist kampa, kes Riia tänaval seisnud miilitsaautot ründas, julgeoleku provokaator.
Uurimist ei algatatud. Uibo sõnul oleks vastasel juhul arusaamatu, miks Tallinna vaimuhaiglast lubati enne 2. veebruari välja poiss või poisid, kellest võis arvata, et nad Tartusse tulevad. “Nende vastu ei algatatud ka kriminaalasja – miilitsaautole kallaletungi eest oleks seda muidu kindlasti tehtud.”
Tartus viibis sel õhtul ka Indrek Toome ja tema sõnul võis mõne nooruki kumminuiaga löömist olla.
“Eks noored sõimasid kumminuiadega miilitsaid, et mida nad seal teevad ja mingu minema. Mõnel miilitsal võis siis ka närv üle minna. Aga kindlasti ei andnud ei Tibar ega Uibo miilitsale käsku, et andke rahvale kere peale,” rääkis Toome.
“Paanikas poldud ja keegi ei uskunud 1988. aasta veebruaris, et nõukogude võim sellise ürituse pärast hakkab murduma,” ütles Toome.
Adams: see oli pöördeline hetk
Jüri Adams, keda julgeolek sundis 1988. aasta veebruari-märtsi sündmusi jälgima kaugelt Kaliningradi oblastist kordusõppustelt, peab 2. veebruari pöördeliseks, kust algas rahvuslaste ja antikommunistide ning mingi osa kommunistide lähenemine.
“Tol päeval tuli valida, kas minna edasi koerte ja kumminuiadega või mitte,” ütles Jüri Adams. “Hirveparki loen muidugi ülioluliseks sündmuseks, aga 2. veebruar tõi paljudele kaasa hirmust vabanemise.”
Adamsi sõnul toimus Eesti NSV-s ametlik võitlus stalinistlikke meetodeid kasutada soovijate ning avalikku võitlust ja verevalamist vältida üritava pehmema tiiva vahel. “Lõppes see pehme tiiva pealejäämisega.”
Jüri Adamsi kaks kuud Stalingradi oblasti sõjaväeosas möödusid mitte midagi tehes. “Niisugust aega, kus mitte midagi pole teha, ei ole mul hiljem olnudki. Õppisin seal saksa keelt, olin haiglas ja pidin ohvitseridega koos viina võtma,” meenutas Adams.
Eellugu:
• 1987. aasta 23. august: Tallinnas Hirvepargis miiting Molotovi-Ribbentropi pakti meenutuseks. Tekkis idee, et tähistama peaks ka Tartu rahu aastapäeva.
• 1987 sügis: rühmitus MRP-AEG algatas stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamiseks allkirjade kogumise. Tuhanded inimesed andsid oma allkirja.
• 1987. aasta lõpp: MRP-AEG grupp otsustas 2. veebruaril korraldada Tartus miitingu, mille osas lõplikult lepiti kokku 1988. aasta jaanuari keskel Aegviidus.
Miiting pidi toimuma tollase Leen Kulmanni nimelise 16. kutsekeskkooli maja ees, kus oli 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu. Sealsamas kõrval asus toona KGB hoone.
• 22. jaanuar: MRP-AEG liikmed teatasid ajakirjandusele miitingu korraldamisest. Pöördumisele kirjutasid alla näiteks Heiki Ahonen, Viktor Niitsoo, Lagle Parek, Erik Udam. Parek ja Niitsoo teatasid kõnekoosoleku korraldamise soovist ka Tartu RSN Täitevkomitee esimehele Toomas Mendelsonile.
• 28. jaanuar: täitevkomitee teatas, et miitinguks luba ei anta. Asemele pakuti idee korraldada Tartu rahu sisuline koosolek Vanemuise ringauditooriumis. Veel polnud päris selge, kas Tartu miilitsale saadetakse Tallinnast appi lisaks väeosa.
• 29. jaanuar: Tallinnas ründasid kaks spordiriietes noormeest Parekit ja Ahoneni ning võtsid ära Pareki käekoti. MRP-AEG liikmeid jälitati pidevalt. Neli miitingu organisaatorit saadeti kordusõppustele Kaliningradi oblastisse. Ahoneni üritati saata Tšernobõli, kuid keeldumisel pandi ta Patarei vanglasse.
Tartu:
• 1. veebruari õhtu: Tartusse jõudis miilitsaväeosa. Kohalik miilits, parteiaktiiv ja rahvamalev olid saanud käsu olla valmis järgmise päeva sündmusteks.
• 2. veebruar kell 19: suleti pääs ürituse toimumiskoha kvartalile, ümbruskond oli täis miilitsaid ja julgeolekutöötajaid. Kell 19 pidi algama miiting ning sinna kogunenud suurele rahvahulgale selgitati, et koosolek peetakse Vanemuise ringauditooriumis. Mindi auditooriumisse, mis sai puupüsti rahvast täis. Vestlusringi juhatas ülikooli prorektor Valter Haamer. Koosolekul rääkisid dotsent Kaido Jaanson, professor Viktor Palm, dotsent Paul Varul. Sõna sai ka Lagle Parek. Pärast koosolekut Parek arreteeriti.
Sarnane koosolek oli ka Vanemuise kontserdisaalis, kus esinesid ülikooli haldusprorektor Vello Peedimaa, dotsent Hillar Palamets jt.
Pärast koosolekut ootasid tänavail miilitsad, kilpide taha varjunud, näoga rahva poole, kumminuiad käes.
Osa noori läks koosoleku asemel Toomemäele Ohvrikivi juurde, kus esines Erik Udam, kes pärast kõnelemist arreteeriti. Kokku peeti sel õhtul kinni umbes 25 inimest.
Veidi enne kella 22 kogunes rahvas Raekoja platsile, kus lauldi isamaalisi laule. Sinna ilmusid ka miilitsad ning laulval rahval kästi laiali minna.
3. veebruarist valmistus nii meelt avaldada sooviv rahvas kui ka partei, miilits ja julgeolekumehed 24. veebruari tähistamiseks Tallinnas.
Tartu rahu aastapäeva tähistamine 1988. aasta veebruaris ülikoolilinnas EPL
Kuumad uudised | 02 Feb 2003 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
