Mis juhtub, kui üks valitsus, eirates oma riigi põhiseadust ja oma elanike tahet, sõlmib piirileppe oma naaberriigiga?
Siis kaob selle riigi elanike viimnegi usaldus oma riigi valitsejate suhtes ja veelgi suuremad inimhulgad kui seni hakkavad sellest riigist lahkuma.
Venemaa kasutab juba praegu drastilisi võtteid Eestimaa vastu, lubades näiteks siin omaenda äranägemise järgi hakata vene erakoole looma. (Muide, eesti ametiisikud pole sellise avalduse peale julgenud isegi piiksatada!)
Nüüd hakkavad järgnema üha uuemad ja suuremad nõudmised Eestimaale! Nii Narva, kui ka siinse vene rahvusest elanikkonna osas. Kuni selleni välja, et Eesti mitte ainult ei peaks loovutama veelgi suuremat osa oma territooriumist Venemaale, kui sõlmitud (või sõlmitava) piirileppega, vaid Venemaa tuleb nüüd Eestimaale (ükskõik siis millisel viisil) vene kogukonda kaitsma.
Selleks tuleb korraldada ära ainult veel mõned kohalikud küsimused...
Vene rahvusest elanikud, kes on palju julgemad ja aktiivsemad kui vähesed siia allesjäänud eestlased( eriti kui nad tunnevad toetust nii vene kui ka eesti ametkondade poolt), omandavad ja on juba omandanud igal tasemel üha suurema positsiooni võimustruktuurides.
Jaana Toom jt. temasugused vene rahvusest võimukandjad, kes on juba avalikult teatanud, et Eesti ei jää mingil juhul püsima, haaravad enda kätte täieliku võimu. (Ma ei taha sellega muidugi öelda, et vene rahvusest elanike seas ei oleks eesti patrioote. Jah, neid tõepoolest on ja neid teatakse. Aga nemad on siiamaani jäänud ikkagi üksikuteks häälteks kõrbes!) Mis on seda lihtsam teha, et väga suur hulk eesti rahvusest elanikke on juba Eestist lahkunud. Ja pärast piirileppe sõlmimist, nagu öeldud, hakkab neid lahkuma loomulikult veelgi rohkem!
Lõpptulemus on lihtne ja selge. Eesti valitsus, kes on Tartu Rahust ja seega ka Eesti Põhiseadusest taganenud, on nüüd paratamatult sunnitud kõrvale astuma ja lihtsalt pealt vaatama, kuidas toimub, kas siis varjatud või avalik, võimuvahetus Eestis!
Jah, muidugi võib olla ka nii, et nad teavad seda kõike ka ise ja korraldavadki võimuvahetust omaenda soovil. Ükskõik siis millistel põhjustel, kas siis kasusaamise nimel, argusest või rumalusest.
Muide, see polegi nii tähtis, sest kõik nende valesammud ja otsused viivad paratamatult välja ju ainult ühes suunas...
Mitte nõrkuse väljanäitamine ei hoia ühte riiki koos, vaid tugevus ja tarkus. Aust ja väärikusest ma siinjuures isegi ei räägi.
Nii et võib ainult soovida neile jõudu Eesti riigi lammutamisel!
Rahvas aga vaikib, püüdes oma sandipalgaga kuidagi ellu jääda. Või siis peab hoopis plaane oma kodumaalt kiiremas korras jalga lasta.
Kõige lihtsam on muidugi oma silmad ja kõrvad sulgeda ja mitte midagi näha ega kuulda. Eks õndsad ole ikka need, kes on vaimust vaesed. Sest nemad ju ei kanna mitte millegi eest siin elus vastutust!
Miina Hint
kirjanik
TARTU RAHU ÄRAANDMISE JA VENEMAAGA PIIRILEPPE SÕLMIMISE TAGAJÄRJED! (4)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Me ei tea mis tegelikult põhilised asjaolud piirilepingu sõlmimise taga on. Rahvale ei räägita mis tegelikult eesriide taga toimub. Oleme kolmanda ilmasõja eelõhtul, Eestil on raskusi globaalses kliimas positsioneeruda. Ameerika dollaril põhinev majandus on de facto kokku kukkunud. Eesti peab käituma optimaalselt et mitte raske rongi alla jääda.
Tiit Vähi valitsus sõlmis 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks. Aga kui Eesti taasiseseisvub, siis...
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.
Teada on, et Venemaa Föderatsioon on teatud küsimustes Nõukogude Liidu õigusjärglane.
Juhul kui Venemaa Föderatsioon peab end teatud küsimustes ka Vene NFSV õigusjärglaseks, millega EW Tartu rahu sõlmis, siis on olemas “Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping”, mis on vastu võetud 12.01.1991, ja mille on allkirjastanud Jeltsin ja Rüütel.
1991. aasta jaanuaris sõlmitud „Lepinguga riikidevaheliste suhete aluste kohta” said Eesti ja Venemaa õiguslikud suhted uue aluse. Kuivõrd on puudutatud sama reguleerimisvaldkonda, on määrav hilisem kokkulepe (suhete aluste leping, 1991) varasemast mööda minnes (Tartu rahuleping, 1920).
https://www.riigiteataja.ee/ak...
Eesti NSV deklareeris oma suveräänsust 1988. aasta 16. novembril, Vene NFSV aga 1990. aasta 12. juunil. Erinevalt Eestist on suveräänsuspäev Venemaa Föderatsioonis riiklik püha.
1991. aasta 13. jaanuaril tunnustasid Vene NFSV ja vahepeal nime muutnud Eesti Vabariik Tallinnas teineteise suveräänsust. Tegemist ei olnud riikide vahelise lepinguga, vaid kaks Nõukogude Liidu liiduvabariiki deklareerisid poliitilist tahet. Ka Taru rahu sõlmimine oli eelkõige poliitilise tahte deklareerimine, sest selle sõlmisid osapooled, mis riikidena rahvusvahelist tunnustust ei omanud.
Juhul kui Venemaa Föderatsioon peab end teatud küsimustes ka Vene NFSV õigusjärglaseks, millega EW Tartu rahu sõlmis, siis on olemas “Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping”, mis on vastu võetud 12.01.1991, ja mille on allkirjastanud Jeltsin ja Rüütel.
1991. aasta jaanuaris sõlmitud „Lepinguga riikidevaheliste suhete aluste kohta” said Eesti ja Venemaa õiguslikud suhted uue aluse. Kuivõrd on puudutatud sama reguleerimisvaldkonda, on määrav hilisem kokkulepe (suhete aluste leping, 1991) varasemast mööda minnes (Tartu rahuleping, 1920).
https://www.riigiteataja.ee/ak...
Eesti NSV deklareeris oma suveräänsust 1988. aasta 16. novembril, Vene NFSV aga 1990. aasta 12. juunil. Erinevalt Eestist on suveräänsuspäev Venemaa Föderatsioonis riiklik püha.
1991. aasta 13. jaanuaril tunnustasid Vene NFSV ja vahepeal nime muutnud Eesti Vabariik Tallinnas teineteise suveräänsust. Tegemist ei olnud riikide vahelise lepinguga, vaid kaks Nõukogude Liidu liiduvabariiki deklareerisid poliitilist tahet. Ka Taru rahu sõlmimine oli eelkõige poliitilise tahte deklareerimine, sest selle sõlmisid osapooled, mis riikidena rahvusvahelist tunnustust ei omanud.
Arvamus
TRENDING
