1. veebruaril Peetri kirikus toimunud sellelaadsel jumalateenistusel olid kaastegevad õpetajad Jaan Tammsalu ja Arho Tuhkru. Rosemarie Lindau ja Reet Voksepp laulsid duette Händeli ja Steineri kantaatidest, orelil saatis dr. Roman Toi. Liturgilises osas teenis õp. Arho Tuhkru, jutlustas õp. Jaan Tammsalu.
Õp. Tammsalu sulatas mälestuspäeva mõtetesse kokku kaks teemat. Küünlapäeval pühitseti vanas kirikus kogu järgneva aasta palveküünlad. Tartu rahu aastapäev märgib ühe palvetava ning oma maa ja rahva vabaduse eest võitleva rahva võitu kurjuse üle. Rahvas, kes ei süüta enam palveküünlaid, on hääbuv rahvas. Kes pole võimelised enam palvetama, pole võimelised enam ka võitma. 1945. a. leiti ühe lahingus surnud noore mehe juurest paberileht, millele oli kirjutatud: Jumal, mind on petetud. Inimesed ütlesid mulle, et Sind ei ole olemas. Ma pidin sattuma sellisesse olukorda, et mõista: Sa oled olemas. Peagi tuleb mul tormata lahingusse, aga ma ei karda, sest ma usun Sinusse ja Sinu armastusse. Praost Tammsalu ütles, et see noor mees ja paljud eesti mehed läksid lahingutesse, pannes oma lootuse Jumalale. Ta lisas, et usklikud ja õige asja eest võitlejad ei pea kartma. Kartma peavad need, kes ei hooli nende eest toodud ohvritest ja kes ilma Jumalata elavad ja surevad.
Õpetaja küsis, kas Eesti eest valatud verest on olnud kasu? Kui ainult 1% eestlastest on täna kirikus; kui paljude elu mõte on suurema varanduse kokkuajamises, siis jääb rahvas nõrgaks. Kus oleksime, kui eesti mehed oleksid Vabadussõjas ja II maailmasõjas jätnud rindele minemata, kui nad poleks tervise ja elu hinnaga oma maad kaitsnud? Kes oleks jõudnud üle mere põgeneda, kui eesti mehed poleks 1944. a. kuude viisi punastele vastupanu osutanud?
Täna meenutame sõdades langenuid. Ta luges katkendeid Jüri Remmelgase raamatust „Kolm kuuske“ lahingupilte noorest haavatud mehest ja hukkunud kaaslase märkmikust, mille esimesel leheküljel oli Eesti hümn ja viimasel sõnad: „Su linnud und mul laulavad, mu põrmust lilled õitsevad“ laulust „Mu isamaa on minu arm“. Näidetes oli ka vapustavaid momente end oma relva viimase padruniga hukanud meestest.
Mis oleks sündinud, kui poleks 1944.a. veebruaris rinnet kaitstud? See aitas 7 protsendil eestlastest vabasse maailma pääseda. Kui palju võib kannatada ja ohverdada see, kes oma maad armastab?
Kus lõpevad palved ja usk, lõpevad ka riik ja rahvas. Ärge lõpetage oma palveid Eesti eest, jätkake palvevõitlust. „Head sõjamehed, tänu teile teie ohvrimeelse võitluse ja ilusate lootuste eest,“ lõpetas praost Tammsalu sõdades langenute mälestamise.
Jumalateenistusel viibisid ka Eesti Kaitseväe ohvitserid — kpt. Tarvi Juus, Jalaväe Väljaõppekeskuse staabiülem; ltn. Kuido Pettai, 1. Jalaväebrigaadi Staabi Õhutõrje ohvitser; ltn. Tarmo Võsa, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse õppejõud ja Pille Paas. Kaitseministeeriumi ametnik.
Dr. Maret Truuvert, kes on aastaid tegelnud Eesti sõjaväelaste ja ametnike täiendõppe vahendamisega Kanadas, neid ka siinse eestlaskonnaga sidunud ja neile igakülgset abi ja külalislahkust osutanud, luges katkendi Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvil“.
Prof. Tarmo Kulmari eestvedamisel lauldi ühiselt „Meil merevood on vabad“. Soomepoiste Klubi esimees Ylo-Mark Saar tänas Peetri koguduse naisringi koosviibimise korraldamise eest ning kinkis õp. J. Tammsalule ja M. Truuvertile soomepoiste klubi kroonikaraamatud.
Rahvuslik koosviibimine lõpetati lauluga „Mu isamaa armas“.