Isamaaliidu poolt pühapäeva, 2. veebruari pärastlõunal korraldatud Tartu rahulepingu 83. aastapäevale pühendatud kõnekoosolek Toronto Eesti Majas toimus küünlapäeval, mille märgiks olid süüdatud ka küünlad. Eesti Maja väikesesse saali oli kogunenud suur hulk kaasmaalasi.
Meeldivalt juhtis üritust Reet Marten-Sehr, kes esmalt tervitas kokkutulnuid ning tutvustas siis esimest kõnelejat, dr. Tarmo Kulmarit.
Prof. Kulmar toonitas, et Tartu rahulepingul on eestlaste jaoks püsiv väärtus ja tähendus. Inimkonna ajaloos on üpris harvad juhtumid, kus hiigelsuur riik alustab Koljati kombel tibatillukese riigi ehk väikese Taaveti vastu sõda ja jääb ise kaotajaks. Aga just nii juhtus Venemaaga sõjas Eesti vastu — väike Eesti surus Venemaa põlvili. Eestlastel polnud kerge, lisaks punavägedele tuli võidelda ka Landeswehriga. Võidu saavutamisel olid eriti suured teened väljapaistval väejuhil Johann Laidoneril. Edasi peatus kõneleja Vabadussõja ning Tartu rahu üksikasjadel.
I maailmasõjast, punasest riigipöördest, kodusõjast ja majanduslikest raskustest räsitud Venemaa tahtis rahu. Muidugi polnud kiita ka noore Eesti Vabariigi olukord. Mõlemale poolele oli ilmseks kergenduseks 3. jaanuaril 1920 kehtima hakanud vaherahu. Eestit esindas rahuläbirääkimistel tark ja rahulik poliitik Jaan Poska. Ajaloost on teada huvitav fakt, et Venemaalt kompensatsiooniks saadud 15 miljoni kuldrubla ülelugemisel selgus, et keegi oli eksinud +4 rublaga! Tasub aga meenutada, et Eestist viidi välja vara 200 miljoni kuldrubla väärtuses.
2. veebruaril 1920 kell 00.45 allkirjastati rahuleping, millega pandi alus Eesti rahvuslike huvide kaitsmisele ja Eesti Vabariigi majanduslikule ülesehitamisele. Vabadussõda, selle kangelasi ja Tartu rahulepingut pole Eestis kunagi unustatud, toonitas dr. Kulmar. Isegi okupatsiooniajal käidi imekombel säilinud J. Kuperjanovi haual küünlaid süütamas — traditsioon, mida siiani au sees hoitakse.
Tartu rahulepingule tugineti kõige raskematel ja pimedamatel aegadel, aga ka siis, kui uus vabadusekoidik saabus — laulva revolutsiooni ja Eesti Kongressi loomise päevil. Prof. Kulmar rõhutas väliseestlaste suurt panust Eesti vabadusaadete ja järjepidevuse säilitamisel. Jumala veskid jahvatavad aeglaselt ja pikalt — Nõukogude Liitu pole enam, aga Eesti on! Eesti rahvuslikke aateid kaitseb ja nende eest võitleb Isamaaliit. Nende sõnadega andis prof. Kulmar kõnejärje üle õp. Joel Luhametsale, keda samuti tutvustas R. Marten-Sehr. Lisaks oma praostkonna teenimisele on õp. Luhametsal palju teisigi ülesandeid, käesolevatel riigikogu valimistel on ta ka oma erakonna kandidaat Riigikogusse.
Õp. Luhamets alustas oma sõnavõttu küünlapäeva mõtetega, mil pärimuse kohaselt viidi 40-päevane Jeesus esmakordselt templisse. Põlev küünal sümboliseerib Kristust. Küünlad põlesid laual ka Tartu rahulepingu allakirjutamise ajal (siis küll ehk pimeduse tõttu), nii põlevad nad täna ka siin laual, kõneles õp. Luhamets. Edasi peatus ta mõningatel rahulepingu sõlmimisele eelnenud ajaloolistel sündmustel ja üksikasjadel. Muuhulgas said kuulajad teada, et Lenin oli isiklikult andnud käsu rahulepingu allakirjutamiseks, kuid mitmed punategelased ei suutnud andestada seda alandavat akti Vene-poolsele lepingu allkirjastajale A. Joffele, kes lõpetas elu enesetapuga 1927.a. Edasi peatus õp. Luhamets Eesti rahvusvahelise tunnustuse saamise konarlikul teel. Esimese riigina tunnustas Eestit teatavasti Soome. 1920. a. otsustas Eesti astuda Rahvasteliitu, kuid oh häda — seda ideed toetasid vaid kuus riiki (Paraguai, Iraan, Portugal, Itaalia ja Kolumbia). Ajaloost on teada, et kõige tulisema kaitsekõne Eesti toetuseks pidas Kolumbia esindaja. Kuid ajapikku tunnustasid iseseisvat Eestit suuremad ja väiksemad riigid, lõpuks ka USA. Aga, nagu kõneleja ütles, polnud Ühendriigid tol ajal veel maailma naba. Ta lisas, et iseseisvuse saavutamine oli suur asi, aga selle hoidmine ja kaitsmine kestab siiani. Edasi iseloomustas kõneleja lühidalt teisi suuremaid Eesti erakondi: Keskerakond on kujunemas venelaste huvide eest võitlejaks; Reformierakond koondab ärksa vaimuga ärimehi, kuid paljud nendest on endised komsomolitegelased, kellel aated on tagaplaanil; Rahvaliit üritab seista maainimeste huvide eest. Mõõdukate ridades esineb erimeelsusi ja identiteediprobleeme. Ootamatult edukaks on kujunenud uue erakonna Res Publica tähelend, kuid nad pole veel võimu juurde pääsenud ega end kompromiteerida jõudnud. Seejärel peatus õp. Luhamets Isamaaliidu pürgimustel. Isamaaliit on Eesti riigi saatust ikka määranud, ent olnud mitmete ebapopulaarsete, ehkki vajalike sammude tõttu ka põlu all. Isamaaliit täitis endale koalitsioonilepinguga võetud kohustused. Eesti on kutsutud NATOsse ja Euroopa Liitu. Viimaselt on kaubeldud välja parimad võimalikud tingimused, mis hakkavad meie riigi tulevikku kujundama. Kõneleja peatus ka mitmetel majanduslikel aspektidel, eeskätt Eesti Raudtee erastamisel, sadama ja elektrijaamade probleemidel ning haldusreformil. Kõnelejas selgitas ka, miks ta pastorina kuulub Isamaaliitu: Isamaaliit kaitseb ainsana rahvusaadete kõrval ka kristlikke ideaale ning nimetab end kristlikuks erakonnaks.
Järgnes küsimuste-vastuste osa. Eriti näisid kuulajaid huvitavat erastamisprotsessid Eestis. Muuhulgas saadi teada, miks oli vajalik seejuures kasutada kuluka nõustamisfirma teenuseid. Seda tehti nimelt võimalike ostjate tausta uurimiseks. Nii välditi raudtee minek sulide ja sealt edasi ehk isegi venelaste kätte.
Lõpuks tänas Reet Marten-Sehr soojalt nii kõnelejaid kui kuulajaid.
Kohvi ja kringli maitsmise järel lauldi Andres Raudsepa ja õp. Luhametsa kitarrisaatel veel rahvuslikke laule. Peab ütlema — need tulid südamest ja kõlasid hästi, tõestades ammutuntud fakti, et eestlased on laulurahvas, kus maailma nurgas nad iial ka ei elaks.
