Isegi need, kes õppisid Tartu Riiklikus Ülikoolis okupatsiooniajal, tajusid seal erakordset hõngu ja vaimsust. Võibolla immitses seda Toome raamatukogu, „tuubikumi“ ja auditooriumide seintest, fuajee kuulsast kellast või mujalt. Pigem ehk siiski eakate professorite loengutest, kes mõne osava kõrvalepõikega suutsid tudengeid vahel märkamatult viia eestiaegsesse rahvusülikooli.
Emakeelne Tartu Ülikool on ajatuultele vastu pidanud ja tänagi Eesti haridustempel nr. 1, mis õigustas ka tema 87. aastapäeva tähistamist nii kodu- kui välismaal.

Rännates Emajõelinna

Torontos peeti Tartu Ülikooli 87. aastapäeva 1. detsembril Tartu College'i saalis. Aktust juhatas Tartu Instituudi direktor dr Vello Soots, kes tervitas esmalt osalejaid.

Avasõna ütles Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise eestiainelise õppetooli professor Jüri Kivimäe, öeldes, et „igal aastal jõulukuu algul, rändame me oma mõtetes viivuks ookeani taha, kaugele kodumaale, Emajõelinna, et meeles pidada ja austada Tartu Ülikooli tema aastapäeval“.

Ta maalis kuulajatele värvika pildi ülikooli peahoonest, Toomemäest ja Tartu raekojast; linna ilust, mida on palju ülistatud juba sajandeid tagasi (Burgundia rüütel Ghillebert de Lannoy, Moskva metropoliit Isidor jt).

Edasi peatus prof Kivimäe lühidalt Tartu ajalool, tõstes sellest esile tähendusrikkaid sündmusi ja olupilte, lisades, et juba mitusada aastat moodustab selle pühaliku ja romantilise Tartu kuvandi keskkoha Tartu Ülikool.

Saksa majandusteadlane ja statistik Karl Bücher kirjutab oma jõudmisest Emajõelinna 1882 järgmist: „Tartu jättis meile juba teel raudteejaamast südalinna kõige sõbralikuma mulje...“

1920. aastatel Tartu Ülikooli kutsutud soome ja rootsi päritolu professorid kiitsid samuti Tartu idüllilisust akadeemiliseks tööks ja elamiseks. Prof Kivimäe sõnul pole aga Lõuna-Eesti pealinn enam sugugi nii rahvuslik, vaid pigem rahvusvaheline, sest seal liigub erinevate rahvuste esindajaid ja räägitakse erinevaid keeli. „Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli tulevik sõltubki esmajoones sellest, milline on tema rahvusvaheline maine ja kui rahvusvaheliseks ülikool ise kujuneb,“ lõpetas prof Kivimäe oma sõnavõtu.

Seejärel lauldi ühiselt „Gaudeamus Igitur“ ja asuti kuulama prof Toivo Miljani aktusekõnet „Usk Eesti tulevikku — reaalsus või hubris“.

Aukartustäratava teadusliku pagasiga poliitika- ja majandusteadlast, autorit, professorit, dr phil (1976, Londoni ülikool) tutvustas dr Vello Soots.

Mure Eesti tuleviku pärast

Nagu dr Miljan oma ettekande sissejuhatuses mainis, on eestlased viimase 5 aasta jooksul harjunud sellega, et neid ja nende riiki kiidetakse. Imetletakse Eesti majanduskasvu, aga ka meie „e-riigi“ kõrget IT-taset.

Vabamajandus ja soodne tulumaksupoliitka on toonud Eestisse suure väliskapitali sissevoolu, palgad on mullusega võrreldes tõusnud 16%, hüpoteeklaenud käivitanud ehitusbuumi, autode müük tõuseb.

Nõukogude aeg on vajumas minevikku, alla 35-aastaste jaoks on see üsna ähmane – nemad on täielikult Lääne-Euroopa ja Ameerika lainele häälestatud. Kõik valdavad inglise keelt, vene keelt põlatakse. Meedia on muutunud läänelikuks, lennuühendus suuremate ja väiksemate Euroopa keskustega suurepärane.
Edasi peatus kõneleja Eesti taasiseseisvumise ajalool alates 1987. aastast kuni Eesti vabariigi taasiseseisvuse väljakuulutamiseni 20. augustil 1991.

Rahvas oli kaasatud poliitikasse. Aastatel 1990—2002 toimusid valimised 12-l korral. Paraku hakkas valimisaktiivsus aastatega langema, mis oli esimeseks märgiks rahva võõrdumisest poliitikast.

„On's osalemine valimistel tähtis? Miks? Ja miks on rahvas tüdinenud?“ küsis prof Miljan, jõudes oma kõne tuumani.

Et sõnal hubris pole täpset eestikeelset vastet, võib seda iseloomustada nii erinevate mõistetega nagu „ülemeelikus”, „kõrkus”, „ülbus” või „uljus”.

Kas eestlane on unustanud selle, mis tõi talle vabaduse 15 aastat tagasi, mille tõttu ta 50-aastase idavürsti orjamise järel Lääne majandusliku õnne rongile sai? Kui nii, siis valitseb hubris. Ja nagu kreeka mütoloogiaski, toob hubris endaga kaasa nemesise ehk kättemaksu, sest pride goes before the fall.

Sellele on tähelepanu juhtinud ka Eesti ekspeaminister Mart Laar, kes kurdab, et eestlastel pole pärast NATO ja EL-iga ühinemist enam üksmeelseid tulevikusihte.

Äsja ilmus maailma mainekaimas ajakirjas The Economist põhjalik raport 167 riigi demokraatia arengu kohta, kus nenditakse, et Eesti demokraatias esineb puudusi ja võrdlevas pingereas asub Eesti 33. kohal.
(Vt http://www.postimees.ee/231106... ja EE # 47, 24.11.06).

Suhteliselt kesise poliitilise kultuuri indeksi põhjuseks Eestis on ühiskonna lahkhelid ja pettumine poliitikas. Rahvas ei tea, kes mida esindab, millised on erakondade tõekspidamised.

Laar esitab viis valikuvõimalust Eesti jõudmiseks Euroopa esiriikide hulka: saada rikkaks, mis nõuaks 7-8%-list kasvu aastas; saada sotsiaalsemaks, mis tähendaks töötute abiraha ning pensionide viimist Euroopa keskmisele tasemele, kuid tooks kaasa maksude tõstmist või ohtrat laenamist ja võiks seeläbi õõnestada Eesti majanduslikku arengut; saada roheliseks, mis tähendaks Eesti nn ökoloogilise jalajälje vähendamist kaks korda ja nn rohelise energia osakaalu kasvu 20%-ni; saada targaks, mis eeldab teadus- ja arendustegevuse kulude tõstmist 4%-ni rahvuslikust koguproduktist jm ning saada suuremaks, mis tähendaks eestlaste arvu tõstmist praeguselt 1,34-lt miljonilt 1,5-le. See eeldaks mitte ainult suuremaid toetusi lastele ja peredele, vaid ka rahvusluse kasvu.

Kahjuks pole kõiki eesmärke korraga võimalik saavutada majanduslike, ühiskondlike ja poliitiliste võimaluste puudumise tõttu. Nii on Laari idee — valida üks eesmärk ja sellele kõik muu allutada — loogiline.

Aga kas on see võimalik? Öeldes, et on, tõi prof Miljan esile kolm tegurit: Eesti eliidi avatus Lääne-Euroopas, kus riigi esindajad edukalt tegutsevad ja õpivad; Eesti sõjaline osalemine Iraagis ja Afganistanis, mis on tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet; aga ka demokraatia levitamine Gruusias, Moldovas jm ning kolmandaks — Toomas Hendrik Ilvese valimine Eesti presidendiks. Ilvesel on poliitikutest parim arusaam Eesti tulevikust ja suured poliitilised kogemused.

„Ilmselt usk Eesti tulevikku ei ole olnud, ega ole ka nüüd hubris, vaid realistlik telos — eesmärk,“ lõpetas dr Miljan oma kõne.

Seejärel esines Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor „Ööbik“ kolme lauluga Asta Ballstadti juhatusel, viies kahe viimase lauluga kuulajad juba jõulumaale.

Lõppsõnas hindas dr. Olev Träss aktusekõnet cum laudega ning tänas kõiki korraldajaid ja esinejaid. Ta juhtis ka tähelepanu mitmetele Tartu ja Toronto Ülikooli vahelistele sidemetele — õppejõudude ja üliõpilaste vahetusele ja ühistele programmidele, samuti ka rektorite kohtumisele ja stipendiumifondidele.

Aktuse lõpuks lauldi Eesti Vabariigi hümni, millele järgnes ülikooli sünnipäeva kohv ja kringel.

Märkmed: