Tartu Ülikool (TÜ) on kestnud (mõnede vaheaegadega) läbi aastasadade. Ülikool asutati Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt 1632, kuid oli sunnitud sulguma pärast Põhjasõda. Teistkordselt avati ülikool 1802. ning kolmandat korda 1919. a. detsembris. Seega kolm aastapäeva, nii nagu „heal lapsel mitu nime”.
Seda teist, 200. aastapäeva, pühitseti Tartus k.a. maikuu algul, aga siin Torontos 1. detsembri pärastlõunal Tartu Instituudi korraldusel Tartu College’i ruumes.
Aktuse teadustaja oli dr. Kadri–Ann Laar (Korp! Filiae Patriae), avasõna ütles ltn. Aivar Sarapik, kes on TÜ-s teoloogia doktorant ja viibib praegu kaitseväe kaplanite kursustel Camp Bordenis.
A. Sarapik mainis oma sõnavõtus, et sõjaväe kaplani amet on väga vana ja mõeldud peamiselt selleks, et meelde tuletada moraali ning eetikat. Usk ja südametunnistus, emakeel ja luule on meie järjepidevuse edasikandjaiks. Hoidkem seda meelt ja meelsust, sest meie noortel on sellest palju õppida.
Järgnes „Gaudeamus igitur” mag. Charles Kipperi klaverisaatel.
Aktuse muusikalises osas esines bariton Avo Kittask (Korp! Fraternitas Estica) kahe lauluga: „Ma lapsena jäin koduta”– E. Rossmann, ja Peebu aaria ooperist “Pühajärv”– G. Ernesaks (tekst J. Sütiste). Klaveril saatis mag. Charles Kipper (Korp! Fraternitas Estica).
Järgnevalt esines külaline Eestist, näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver, kes pikemas nõukogudeaegset kunsti käsitavas sõnavõtus valgustas tollaseid olukordi ja puudujääke tema kasvuaegsel kodumaal, ja lõpuks esitas Jaan Kaplinski luuletuse „Mõnel on oma rada”.
Aktusekõne teemal “Läbi aja, üle aja, Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis” pidas TÜ doktorant Ene–Reet Soovik (Eesti Üliõpilasselts Veljesto), kes viibib praegu vahetusõpilasena Toronto Ülikoolis.
Kõneleja alustas August Sanga luuletusega „Mälestus” ja tsiteeris siis lõigu Bernard Kangro teosest „Universitas Tartuensis” (1970).
Ka sakslastel oli soov avada Tartus oma ülikool ja nii alustaski 15. sept. 1918 tegevust Landesuniversität in Dorpat, mis aga peatselt oma tegevuse lõpetas, kui sakslased 1. detsembril samal aastal võimu üle andsid Eesti Ajutisele Valitsusele.
Ülikool taheti uuesti avada 1919. a. kevadel, kuid sõjaolukorras see ei õnnestunud.
Ülikooli ülevõtmiskomisjoni liige ja hilisem EVTÜ üldsekretär ja majandusnõunik Karl Laagus lmeenutab: „Ei saa öelda, et ülikooli tegevus oleks valitsusvõimude vahetusel ja isegi Tartu sõjaliselt vallutamise aegadel täielikult seisnud. Ta leegitses vaikselt ‘nagu tuli tuha all: kliinikud olid tegevuses, meteoroloogia observatoorium ajas takistamatult ‘tuult taga’, mitmes laboratooriumis puurisid mõned Fausti jüngrid oma ülesannete kallal. Öelge nüüd, kes oskab, kas eesti ülikooli tegevus algas 1. dets. 1918 või 6. okt. 1919, mil auditooriumidesse kogunesid juba tudengid ja värsked professorid tõusid kateedritele vanu loenguid pidama.”
Ajad olid karmid, õppevahendeid napilt, ja ei olnud ka palju akadeemilise kvalikatsiooniga eesti õppejõude, seetõttu tõmmati esialgu kaasa ka välisõppejõude, eriti Soomest.
Teise variandina õppejõudude saamiseks kasutati paljutõotavaimaid eestlasi, kel veel doktorikraadi ei olnud.
Sõdadevaheline aeg kasvatas peale ka uusi õppejõude, kes olid läbinisti eesti ülikooli haridusega. Kuigi see uus õppejõudude kaader oli suhteliselt noor, kujunes sest peagi iseseisvalt mõtlev ning tugev teadlaste põlvkond.
Üheks neist oli EVTÜ esimesi õpilasi, matrikli number 3 omanik, inglise filoloog Ants Oras, kellest 1928. aastast alates sai TÜ õppejõud ja oleks peaaegu saanud ka Helsingi Ülikooli inglise keele professor, kui Tartu poleks mitte ette jõudnud.
On ka teine akadeemiline järjepidevus – üliõpilasorganisatsioonid.
Sündis EÜS Veljesto, kus esialgu valitses tugev meeste ülekaal. 1940. a. olid aga seltsi liikmeist juba 38% naised. Mehi nimetatakse Veljestos veljedeks, naisi sõtsedeks. Edasi peatus kõneleja Veljestoga seonduval ja selle tegevust peegeldavatel väljaannetel.
Bernard Kangro oma ajaloolises ülevaates ülikooli arengust täheldas, et ülikooli esimese kümnendi jooksul oldi esialgsetest raskustest üle saadud, õppetöö toimus valdavalt eesti keeles, vanem õppejõudude kaader oli asendumas uute koolitatud noortega ja üha rohkem avaldati publikatsioone. Samas olid stabiliseerunud eesti akadeemilised organisatsioonid, üliõpilaste vanus oli üldiselt järjest madalam ning kool lõpetati üha kiiremini.
1937. a. hakkas ilmuma Eesti Üliõpilasseltside Liidu demokraatliku suunitlusega ajakiri „Akadeemia”.
1940. a. juunipöörde järel järgnesid kiiresti ülikooli puudutavad määrused, mis näitab tähtsust, mida nõukogude võimud andsid ülikoolile. Üliõpilasorganisatsioonid ja nende liidud suleti, rektoraat vahetati välja, osaliselt ka õppejõud. Ülikooli tegevus lakkas rinde lähenedes. Kaks nädalat üle Emajõe kestvas tulevahetuses süttisid väiksed hooned Gustav Adolfi tänavas. Veel linnas viibivad üliõpilased ja õppejõud käisid pommirahe all kustutustööl, et päästa ülikooli peahoonet. Õnneks jäi terveks ka ülikooli raamatukogu Toomemäel.
1944. a. algul oli TÜ rektoriks nõukogude tagalast naasnud Hans Kruus, kuid pärast tema määramist välisasjade rahvakomissariks sai rektoriks Alfred Koort.
II maailmasõja lõppedes seisis ülikooli ees taas ülesehitustöö, seekord aga tunduvalt raskemates ideoloogilistes oludes. 1944. a. moodustati Lääne–Euroopa filoloogia kateeder. Eksisteeris mõned aastad ka romaani–germaani filoloogia kateeder, kuhu aga õpilasi üldse vastu ei võetud. 1961. a. moodustati inglise ja saksa keele kateeder.
Võiks ju arvata, et 80. aastate lõpuks, kui kõik eestiaegsed õppejõud olid juba läinud, oleks inglise filoloogia õppetöö lootusetult alla käinud. Aga ei. Keeleõpe toimus väikestes rühmades peamiselt interaktiivsete seminaride näol ja algusest peale inglise keeles (ainsana N. Liidu ülikoolidest).
Vene kirjandus oli, ilmselt poliitilistel põhjustel, kohustuslik, aga see tähendas tutvumist klassikutega heades eesti tõlgetes: lugesime Alveri Pushkinit, Underi Lermontovi, Tammsaare Dostojevskit.
Järjekordne ring on täis saanud. 1989. a. taastati ka Veljesto.
„Vivat, Cresceat, Floreat Universitas Tartuensis in aeternis.”
Lõppsõnas tänas dr. Olev Träss (Korp! Frat. Liviensis) kõnelejat, lisades, et seda huvitavat osa TÜ ajaloost pole me siin varem käsitlenud. Ta tänas ltn. Aivar Sarapikku, Avo Kittaskit ja Ch. Kipperit ja Mikk Mikiveri. Palju tänu ka teadustaja Kadri-Ann Laarile kogu selle aktuse kava koostamise ja korraldamise eest.
Järgnes Eesti hümn ja lõpuks kohv magusa saiaga.
