Uue silla taustal on näha kesklinna poolset Emajõe Ärikeskust mida tartlased Pläskuks nimetavad.
Tartu linna 2003.a. teoks. Uus jalakäijate sild ületab Emajõge linna poolt Soola tänavat pidi jõeäärselt turuplatsilt ja kannab rahvast Paju tänavat pidi Jaamamõisa ja Pikka pidi Annelinna korterielamu rajooni poole jõe idakaldal. Turusild on linna esimene rippsild: pikkust on tal pisut üle 250 m ja rippuvat osa kannab seitse paari vante, mille kogupikkus 693 m ja -kaal 12 tonni. Ehitusfirma projektijuht nimetab teda heldivalt “tuules nõtkuvaks kaunitariks”. Ta on ühtlasi linna kõrgeim sild: veepinnast 43 m kõrgusele sillavärava tipule lisandub sepp Ivar Feldmanni meisterdatud 3,5 m kõrgune hansakoge kujuline tuulelipp, mille ahtrisse on sepp kirjutanud laeva nime: Lennuk.
Tartlased kipuvad uusehitist mõistagi ka “uueks sillaks” nimetama, kuigi sellele eelnevalt ehitatud sild on ka seda nime jäänud kandma... Sellel olevat nii tihe inimliiklus, et linnaisad imestavad, kuidas selleta enne hakkama saadi. Ühel fotol on taustal näha Tartu esimest uue aja kõrghoonet, Emajõe Ärikeskust (rahvasuus Pläsku), mis on ülesvoolu järgmise, Võidusilla jalamil. Pärast seda lisandus “kõrghoonete” sekka peale pikki aastaid uuesti Jaani kiriku taastatud torn, mida on kõikjal linnast uhkelt näha.
"
“Põhjamaade Veneetsia” kesklinnas saab Emajõge ületada kuut silda pidi. Allavoolu kõige Peipsi-poolsem on Annelinna ehk Sõpruse (autotee) sild ja edasi ülesvoolu ehk loode suunas järgemööda: toosama kõige uuem Turusild, Võidu- ehk Kesklinna (auto) sild, jalakäijate Kaarsild (kus enne sõda asus Kivisild), jalakäijate “Uus” sild Laialt Vene tänavale ja Kroonuaia (autotee) sild.
