12. augustil oli Tartu teatrist tulvil. Päev vähem kui sada aastat tagasi, 13. augustil 1906 oli selles linnas pandud August Kitzbergi näidendi „Tuulte pöörises“ esietendusega alus eesti kutselisele teatrile.
Seda silmas pidades oli juba kevadel peetud uhket teatripidu. Ka suvist 100. aastapäeva olid tulnud tähistama kõik Eesti teatrid. Õhtusel kontserdil Tähtvere lauluväljakul astus tuhandete kuulajate ees koos orkestriga üles ligi kakssada esinejat. Kava ulatus ooperist punk-muusikani.
Päeval avati aga Vanemuise suure maja terrassil eesti kutselise teatri asutaja Karl Menningu pronksskulptuur, mille autor on Mare Mikoff. Teatriesine oli rahvast tulvil: seal võis näha tuntud teatriinimesi, väärikaid vanadaame Shakespeare'i kohviku ees toolidel istumas, skulptuuri autorit Mare Mikoffi, Karl Menningu pojatütart Tui Menning-Torrie't Kanadast ning tema kõrval seismas tartlasest peaministrit Andrus Ansipit.
Et ajalugu ei korduks Kahe ja poole meetri kõrgust pronks-Menningut saab alusel ringi pöörata. Vanemuise juhi Aivar Mäe arvates pöörab Karl Menning Vanemuisele selja, kui esietendus on ebaõnnestunud. Kui on tegemist hea esietendusega, vaatab Menning Vanemuise poole avali silmi.
Omal ajal kirikuõpetajaks õppinud ja sel alal mõnda aega töötanudki Karl Menning müüs maha isalt päranduseks saadud majad ja läks selle raha eest Saksamaale teatrikunsti õppima. Kui Menning asus äsja asutatud kutselise Vanemuise etteotsa, sai senisest laulu- ja mänguseltsist professionaalne teater. Paraku tekkisid vastuolud mõjukate seltskonnategelastega, kes soovisid näha laval rohkem operette ja rahvalikke lustimänge, mis pidid meelitama publikut, ning Menning lahkus.
Nüüd on ta valvamas, et Eesti vanima teatri auväärt laval taas muusikalid ja muu kergem kraam liialt võimust ei võtaks, nagu seoses viimase juhtkonnavahetusega kardetakse. (Nimelt on Vanemuise etteotsa asumas endale vaid muusikalide tootmisega nime teinud Paavo Nõgene.)
Areng teatri kaudu Avamisel rääkis ka Karl Menningu pojatütar.
„Karl Menning pärandas oma järeltulijatele kaks põhilist väärtust. Esiteks isiklik areng teatri kaudu. Teiseks iseseisvuse väärtus nii isiklikul kui riiklikul tasemel,“ lausus Tui Menning-Torrie.
Vanemuine alustas sada aastat tagasi, Estonia vaid loetud päevade jagu hiljem.
Praegu tegutseb Eestis üle kahekümne teatri, suurem osa neist on kutselised. Viimased astusid üles ka õhtusel kontserdil Tähtvere laululaval.
Nende esinemisest olid tulnud osa saama tuhanded inimesed. See oli erakordne publik — kaasaelav ja tundlikult reageeriv. Ei mingit õlleuimas ringi kõndimist ja kõva häälega seletamist nagu vabaõhukontsertidel tavaline. Oli tunda, et inimesed olid tulnud teatri sünnipäevale.
Kontsert kestis ligi neli tundi. Laval olid Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, nii Vanemuise kui Estonia ooperisolistid, aga ka uuendusmeelse NO 99 „Kuningas Ubu“ seltskond ja Rakvere Teatri punkansambel „Streptococcus Pyogenes“. Viimase solist ja ühtlasi teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe julgustas ka esireas istunud Arnold ja Ingrid Rüütlit tulema lava ette näppu viskama, aga seda kutset ei järgitud. Presidendipaari kiituseks tuleb siiski lisada, et nad kannatasid pika loo stoilise rahuga välja.
Tartu esinäitleja vapustas Üks suuremaid elamusi oli see, kui lavale tuli Vanemuise esinäitleja Hannes Kaljujärv, kes laulis Toomas Lunge ballaadi Vaino Vahingu näidendist „Potteri lõpp“. See esitus oli maailmaklass, raske on ette kujutada midagi veel paremat.
Keskealiste põlvkonnale pakkus valusat äratundmisrõõmu Theatrumi trio esitatud laulutsükkel Viidingu, Kangro ja Üdi tekstidele. Trio koosseisus oli Tõnis Rätsep, Juhan Viidingu kauaaegne lavakaaslane.
Juhan Viidingu geniaalsele poeesiale tugines ka mammutkontserdi lõpetanud Tõnis Mäe teos „Müürileht“, mille muusika kandis ette autor ise. „Müürilehe“ hingeminevaimad osad esitas etendusse kaasatud Aarne Üksküla, lugedes Viidingu tekste. Muusika midagi üllatavat ei pakkunud, vaid liikus mööda neid radu nagu Tõnis Mäel ikka.
Südaöö oli juba möödas, kui rahvas jõudis taas Vanemuise ette, et jälgida Ain Mäeotsa lavastatud tuleetendust, mille jooksul pandi teatrimaja ette murule ligi tuhat küünalt austamaks kõiki, kes on saja aasta jooksul selles kunstitemplis töötanud.
Teatriaasta korraldajate hinnangul on sada aastat alles algus: „Hea kutselise teatri jaoks ei ole sada aastat see vanus, mille pealt pensionile minna või hoopis tegemised tegemata jätta. Hea teater areneb edasi,“ ütles Teatriaasta projektijuht ja juba peatselt Taaralinnas algava suure teatrifestivali peakorraldaja Margus Kasterpalu.
