“What the heck is Tartu College? Are you serious?” nõudis minult Toronto ülikooli doktorikraadiga ameeriklasest tuttav, olles teada saanud, millist nime kannab minu käesolevas septembris alanud Toronto-õppeaasta elukoht. Hüva, tema geograafiaõpingud olid kulgenud Scarborough üliõpilaslinnakus ning teadmatuse iseseisvast ühiselamust Blooril võis talle andestada. Ent järele mõeldes tekkis mul endalgi tunne, et küsimus, kas sellist juttu tõsiselt peaks võtma, polegi nii põhjendamatu. Ei ole ju sugugi enesestmõistetav, et teisele poole maakera õppima tulles saab inimene taas elama asuda nii-öelda omaenda kodulinna. Pigem on selline Tartust Tartusse liikumine lausa imeline, sisendab julgust ja pidet ajutiseks viibimiseks teises ühiskonnas.
Ning huvitav, et peagi tuli välja, et emotsionaalseks tugipunktiks ei tarvitse Tartu College olla mitte üksnes eestlastele, vaid ka teistele baltlastele, kes Kanadas võõrsil. Nimelt tutvustasin oma elukohta ka Leedust pärit tütarlapsele, kes septembrikuus oma magistritöö huvides Torontos uurimistööd tegi. Lahke ja kodune, leidis ka vilniuslanna, kes koju helistamiseks seejärel eelistaski tulla Tartu College’i fuajeesse, istuma Euroopa ja Eesti kaardi vastu – see oli koht, kus lähedaste hääled kõlasid talle ligiolevamatena kui tänavamüras või ülikooli õppehoonetes asuvatest telefoniautomaatidest. Mis siis veel rääkida sellest, kui erilisena tundub seesugune nähtus minusugusele viienda põlve tartlannale.
Eriti kummalise aja- ja ruumitunnetuse tekitavad selles majas keldrikorrust kaunistavad akadeemiliste organisatsioonide värvid, mida Tartus näeb igal aastal volbriõhtul ning rahvusülikooli aastapäeval teklite ja lippudena Vanemuise tänava õppehoone eest ülikooli peahoone ette voogamas – vältimatult elustuvad neid vaadates assotsiatsioonid pimedas detsembriõhtus põlevate tõrvikutega või kevadelõhnase Toomemäega, kus EÜS-i noormehed vahuveiniga Karl Ernst von Baeri mälestussamba pead pesevad. Kui teada veel, et neis ruumides käivad koos kõrgetasemeliste akadeemiliste juhendajatega seminarirühmad arutamas Eesti ärkamisaega ja kirjanik Jaan Krossi loomingut, tegeldakse bibliofiilsete harrastustega ning Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi teadusprojektide jaoks praegu niivõrd aktuaalse eluloouurimusega, toimuvad mitmesugused loengud, tantsu- ja lauluharjutused ja muu elav seltsitegevus, ei saa lahti tundest, et selline Eesti kultuuri kontsentratsioon ei asu Maarjamaalt vaadates seitsme maa ja mere taga. Pigem on nõnda, et olles küll Torontos, oled ühtaegu Eestis; see siin on kahe ruumi lõikumispunkt.
Kui aga siseneda ühiselamu peauksest, sagib sellest sisse-välja terve maailm – kõikvõimalikest rahvustest ja rassidest õppurid, kes siitsamast Kanadast, kes Hong Kongist, kes Saksamaalt või Rootsist. Mõnegi neist tunneb ülikooli peal ära T-särgi järgi, mis kohanime ‘Tartu’ inglise keeles lahti mõtestab. Summa summarum tahendab see rahvusvahelise ühiselamuasuka jaoks järgmist: Tenacious + Ambitious + Responsible + Tireless + Unswerving. Ma ei tea, kas selle valemi on välja mõelnud eestlased, ent seda tänaval väikesekasvulise hiina noormehe seljalt esmakordselt lugedes tundsin rõõmu, et sellesse sõnasse mahuvadki omadused, mida me meelsasti oma tavapäraselt visa ning töökana projitseeritavas enesepildis näeme. Ja rõõmustas seegi, et ilmselt mitte-eesti päritolu nooruk seda särki uhkusega kandis.
Ning nii tundubki mulle esimese pooleteise kuu muljete põhjal, et ehk on see kõrghoone siin elava liiklusega tänava ääres mõneti kui Toronto eestlaskonna mudel – sellel on oma aluspõhi, vundamendiks olevad traditsioonid, elav teadlikkus oma ajaloost ning juurtest. Sellel on oma argitegevus, avatud ning kirev rahvusvaheline elu, kus puututakse kokku inimestega tervest maailmast, olulisteks märksõnadeks sealjuures järjepidev hariduse teadvustamine ning edasipüüdlikkus. Ja viimaks, ehk küll ainult osakesena kogu majast, on sel hoonel ka avara vaatega ülemine korrus, mis võimaldab seal elavatel Eestist pärit õppuritel kahele eespoolmainitud osale toetudes ning maja haldajate lahke abiga oma silmaringi laiendada, et pilk üha kaugemale ulatuks.
Ene-Reet Soovik
Tartu ülikooli doktorant ja ülemise korruse elanik
Tartust Tartusse. Muljeid ühest majast
Arvamus
TRENDING
