kul.ee 15. aprill 2017
Postimehe arvamusloos nimetas Mari Tammar Kultuuriministeeriumi otsuseid Rahvakultuuri Keskuse pealinnast äraviimisel läbimõtlematuteks. Samas seatakse kahtluse alla riigiasutuse töökorralduse hindamine selle põhimääruse abil. Milline on tegelikkus, selgitab Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits.
Praegune Rahvakultuuri Keskuse juht Aivi Lintnermann on tunnistanud üle 10 aasta valitsenud ärevust. Õhus on olnud pelg, et keskus pannakse kinni või kolitakse ära. See on tema sõnul frustreerinud töötajaid ning inimesed on väsinud pidevast hirmust tuleviku ees.
Mida Rahvakultuuri Keskus teeb? Põhimäärusest tulenevalt korraldab keskus koolitusi, haldab vaimse kultuuripärandi nimistut ja toetusprogramme, vahendab infot ning peab valdkondlikku andmekogu.
Kultuuriministeerium ei ole kunagi kahtluse alla seadnud nende tegevuste mõju ja olulisust rahvakultuuri arengule ja jätkusuutlikkusele. Vastupidi. Maavalitsuste kadumise valguses näeme keskuse rolli suurenemist regionaalses kultuurikorralduses. See aga ei tähenda kuidagi, et neid nimetatud tegevusi peaks ilmtingimata juhtima pealinnast.
Rahvakultuuri Keskus teab, et seesugune lähenemine ei ole ühe ametniku otsus või kellegi kinnisidee, vaid selleni on jõutud samm-sammult asutuse juhtkonda kaasates.
Mullu juunis valmis Rahandusministeeriumis riigiülesannete analüüs
See käsitleb regionaalsete erinevuste vähendamiseks muuhulgas asutuste pealinnast väljaviimist. Ettepanek viia Rahvakultuuri Keskus pealinnast välja tulenes just sealt. Kultuuriministeerium küsis Rahvakultuuri Keskuselt seepeale põhjendusi, mille asutuse juht ka saatis. Infovahetus jätkus käesoleva aasta alguses ning informatsioon võimaliku kolimise kohta Viljandisse sai keskuse juhile teatavaks veebruarikuisel kohtumisel.
Mõistagi, juht hoiatas juba toona, et ükski töötaja Viljandisse kolida ei plaani. Valitsus aga on töökohtade väljaviimise otsuse teinud. See puudutab kõigi ministeeriumide valitsemisalasid. Seega, Kultuuriministeerium pakkus Rahvakultuuri Keskusele võimaluse detailsemalt tulevikku planeerida pärast seda, kui valitsus on otsuse teinud.
Kohtumine keskuse töötajatega toimus 5. aprillil. Mari Tammar tol kohtumisel ei osalenud, mis tähendab, et tema jagatud seisukohad saavad tugineda kohtumise kokkuvõttele või vahendatud informatsioonile.
Millega põhjendatakse keskuse jätmist pealinna
Hea ühistranspordikorraldus. Koolitatavad asuvad enamasti Põhja-Eestis ning Lõuna-Eesti ei vaja Rahvakultuuri Keskust. Pealinnas asuv hoone on ainuke koht, mis sobib koolitusteks ja koosolekuteks, sest enamiku koostööpartnerite bürood on samuti Tallinnas. Mõned neist asuvad lausa samas majas, mistõttu osa valdkonna esindajaid kutsub Rahvakultuuri Keskust ka «Rahvakultuuri saatkonnaks Tallinnas».
Ministeerium aga leiab asutuse põhimäärusele tuginedes, et seatud ülesandeid korraldataks üle Eesti. Koolitused peaksid toimuma osalejate jaoks võimalikult lähedal, nii et ei oleks tarvidust üle riigi pealinna kokku sõita.
Praegu toimub maakondades umbes kolmandik koolitustest. Kuidas seda muuta? Mis oleks kulu ruumidele? Kas see on suurem kui 131 430 eurot, mida praegu makstakse Riigi Kinnisvarale keskuse maja eest, või nõuavad ümberkorraldused lisaraha? Kui palju on tegelikult koolitustel osalevaid hiidlasi, seda sageli kasutatavat argumenti ja mõõtühikut, ja kui tihti nad seda teevad? Milline oleks kulu siis, kui koolitajad ise mööda Eestit ringi sõidaksid?
Mida teame praegu
Möödunud aastal toimus koolitusi 52 grupile. See on keskmiselt üks koolitus nädalas. Neis osales 1182 inimest, kellest 56 protsenti olid Põhja-Eesti neljast maakonnast (Ida-ja Lääne-Virumaa ning Harju- ja Raplamaa).
Rahvakultuuri rahvas ilmselt nõustub, et vajalikke koolitusi mõistlike hindadega võiks üle Eesti toimuda. Ei saa kuidagi õigeks pidada selle ülesande vaikimisi lükkamist Lõuna-Eestis asuvatele institutsioonidele. Rahvakultuuri Keskus ei ole ainult Põhja-Eesti jaoks. Tallinn on üksnes osa Eestist ja pealinn ei vaja eraldi «rahvakultuuri saatkonda».
Veel näiteid. Rahvakultuuri Keskus haldab kokku 13 toetusprogrammi, nende seas seitset kultuuriruumi programmi, mis on suunatud just regioonidesse, näiteks Setomaa või Vana-Võrumaa toetuseks. Kas toetuste hindamise ja jagamise koosolekuid peab tingimata korraldama Tallinnast?
Info jagamine, andmebaaside haldamine ja vaimse pärandi nimistu pidamine pole samuti pealinna eksklusiivne õigus. Sedagi saab edukalt teha mujal – ja Rahvakultuuri Keskus ei olegi seda ümber lükanud. Kõike seda võib teha näiteks Viljandis. Või muudes maakonnakeskustes, näiteks Paides. Kultuuriministeerium on valmis võimalusi analüüsima.
Asutuse ümberkolimine puudutab inimesi isiklikult
See on mõistetav. Olen ise pidanud töö tõttu neli korda kolima, mis pole lihtne. Ometi on see igaühe valik. Kedagi ei viida kuhugi vägisi.
Keskendugem siis peamisele. Püüelgem selle suunas, et protsess kulgeks võimalikult sujuvalt ning valdkond selleks võidaks; et tegevused laieneksid üle riigi ühtlasemalt. Jääda aga umbmääraselt lootma valitsuse vahetumisele, uuele Riigikogu koosseisule või kestvale segadusele ei ole kindlasti arukas.
Mis on alternatiiv? Kas jäämegi toetama mõtteviisi, et oluline on tagada hea transpordiühendus – pealinnaga?
Kas kanname endas arusaama, et kompetentsed inimesed elavad – peamiselt siiski Tallinnas?
Kas me ei solva sellega pealinnast väljaspool elavaid inimesi, kes töö tõttu küllalt pikki vahemaid peavad läbima – igapäevaselt?
Kultuuriministeerium on tänulik kõigile, kes pidasid vajalikuks osaleda 5. aprillil toimunud kohtumisel. Ümberkorraldused annavad meile kõigile võimaluse seniseid tegevusi uuesti mõtestada ning Rahvakultuuri Keskuse võimekust tugevdada. Keegi ei arva, et ühe riigiasutuste pealinnast väljaviimine on võluvits ja õnne valem, kuid regionaalse ebavõrdsuse kaotamisel on see oluline samm, mis tuleb astuda vastutustundlikult üheskoos.
Tarvi Sits: kas kompetentsed inimesed elavad peamiselt siiski Tallinnas?
Kultuur
TRENDING
