Juba nädal aega tagasi lahkusime Kotkajärvelt. Üle 90 inimese oli 9 päeva jooksul oma nimega puust ketta kaela saanud ja MÜ pere ühist järjepidevusvara nautinud: värske õhk, vesi, sõprus ja keel.
Toivo Träss ja eesti keele ja kõne rühma juht Maris Eigi.
Haarati kinni võimalusest täiendada teadmisi, siluda sõprusi ja suruda võrkpalli; naerda. (See ei olnud vihm, vaid naerulagin.) Kui kogu maailma keskkondlik võtmesõna on hetkel säästev areng, on MÜ oma olemuselt selle väike mudel.
Nüüd ollakse taas laiali pillutatud. Kes Eestis, Rootsis, USAs, või Scarboroughs. Nädal aega on jälle tavakeskkonnas oldud ja nüüd alles julgen üritada kogetust kokkuvõtlikku pildikest maalida. See on peaaegu võimatu; rääkimata sellest, et eestlane on pika seedimisega. Meie külalislektor Eestist, loodusteadlane Fred Jüssigi ütles, et vajab aega kooskogetu põhjalikuks mõistmiseks.
Sain möödunud nädalal õnnelikult metroos hakkama ja olen tasapisi raadiole ja telerile lähenenud. Ettevaatlikult siiski. See iga-aastane tasakaalustamise püüe, olla nädal aega lihtsalt eestlane metsas, lööb tagantjärele tasakaalust välja, kui taas ümber lülituma pead. Loomulikuks muutunud eestikeelne ajuvulin aeglustub taas klimpideks ingliskeelses kiiresti voolavas „kisellis“. Inimesed, kellega mitmel tasandil kontakti saavutatud, kadusid kohe väga kaugele. Rabav on, kuivõrd loomulikult võib Muskoka eraldatuses eestlaseks muunduda. Või süveneda.
Usun, et MÜ-järgne kaater, vaimne pohmell, või kuidas kellelgi, tõestab vajadust ühtekuuluvustunde ja sallivuse järele, mis metsas valitseb. Neid kahte teemat käsitleti grupivestlustena Vello Sermati ja Tiina Kirsi juhendamisel, kasutades näiteid ka suur-Eesti ühiskonnast. (Kui lugejad lubavad mul tolle nädala Kotkajärvet väikeseks eesti metsakülaks pidada…)
Maimu Mölder ja Fred Jüssi lõpupeol.
Aimatav demograafiline kajastus peab vist paika: kümme alla 10-aastast last, ca neliteist 19—30 a. vanust „üliõpilast”, viisteist+ 30—40-aastast, pisut vahepealseid ja palju pensioni poole pürgivaid (või juba selle ajastu nautijaid).
Oma-ala spetsid ja Eestist tulnud inimesed annavad alati olulise panuse patta, ujedamad eesti keele rääkijad ja hilisöised lõkke entusiastid kingivad vastavalt oma jao. Ja kui sellise seltskonnaga arutada näiteks erakonnapoliitikat (Tartu Ülikool — Vello Pettai), Juhan Jaigi jutte (Toronto Ülikool — Tiina Kirss), Eesti iseseisvuse kaotust, või Tormise „Raua needmise” mütoloogilist tausta (Paavo Loosberg), teatrit (Ain Söödor), luuleteket (Urve Karuks) või kriitiliselt jälgida s.a. mais Tallinnas lavastatud Eurovisiooni lauluvõistlust (Huntsville, Alabama sümfooniaorkestri dirigent Taavo Virkhaus), on tulemused vägagi etteaimamatud, kuid alati õpetlikud.
Viljandist pärit 27-aastane Maire Põld viibis teistkordselt MÜs: „Niivõrd mitmekülgseid teadmisi Eestis toimuva kohta ei suudaks mitmenädalase Eestis viibimisega omandada.” 32-aastane Torontos sündinud Toivo Träss elab nüüd Tallinnas. Ta oli MÜs 11. korda: „Minu kogemuste põhjal on see kõige vaiksem ja samas kõige suurema programmilise osavõtuga MÜ. Ja ma loodan, et see suund muutub.” Raske on leida kohusetruud saunameest ja trubaduuri ühes isikus…
19-aastane Windsori Ülikoolis õppiv Mari Maimets oli esmakordselt MÜs. Nagu New Jersey'st tulnud üliõpilaste Taivo Etsi ja Arne Roomann-Kurriku puhul, olid tema vanemad omaaegsed „vinged“ MÜ-lased. Noored tulid fenomeni uudistama ja ei paistnud pettuvat, ning lubasid järgmisel suvel eesti kambajõmmid kaasa kiskuda.
Näitehuviringi Ülle Träss, Anu Loigu ja Maire Põld esinevad MÜ lõpupeol.
Mari: „See oli nagu teine maailm, täis eesti keelt ja loodust. Ja inimesed olid nii toredad ka!” Ühtlasi kinnitatakse pöördumatuid loodusseadusi, nagu enamuse mõju eesti keele rääkimisel – MÜ kirjutamata reegel.
Nädala ühiseks nimetajaks oli „Loovus looduses”. Loomine väljendus vist kõige eredamalt teatriringis, luulerühmas ja lasteaia pintslivabaduses. Miks ka mitte jooga-sarnastes Pilates-võimlemis sirutustes? Loomingu võimalike vormide üle ei maksa vaielda: nii ajupildid kui valguspildid kuuluvad metsa. Viimaseid esitas Fred Jüssi kahel loengul lähtudes tõdemusest, et kõiki elu põhimõtteid (ja ühtlasi eestlase koostisosi), võib leida looduse lihtsuses ja keerulisuses. Huvitav on end ära tunda omases ja võõras. Kõdunev talumaja või peegelsile meri – sarnased fotod toetavad võrratu jutuvestja Fred Jüssi filosoofilisi tähelepanekuid meist ja maamunast. Fredi ja Vello Sootsi seltsis matkati iga päev Kotkajärve kaljuseljandikel ja soopervedel. Õhtuti oli võimalus filmide läbi tutvuda Wiiralti, Pärdi ja Rubergi loomega, aga ka eesti huntide ja kobraste eluga.
Külla tuli elulugude kirjutajate rühm Torontost ja lõpupeoks värskelt inglise keele õppusele saabunud E.V. sõjaväelased ja kaitseministeeriumi töötajad. Lisaks teatri- ja luule-etteastetele ning virkade laste esinemistele korraldas kõrgema auastmega külaline “Major Merike” rahvale lõbusaid mänge ja nalja. Viimane öö oli järjekordselt tuulevaikne, soe, sitikavaba ja täherikas. Aga kõige enam südamlik ja omane. Olgugi, et möödus rahulikumalt. Just sellise eliksiirina mõjusid Fred Jüssi ja tänavune pere. Täname!
