Ajaloo tõlgitsemist, hindamist rõhub teatavasti raske koorem. Iseäranis siis, kui allikaks on ainult arhiivimaterjal, mis on peaaegu alati juhuslikku laadi, nii kronoloogiliselt, mahult kui ka dokumentide kirjapanejate olukorrast lähtudes, kas siis ametialasest kohustusest või ka hetkemeeleolust. Sellised ülestähendused pakuvad arhiivitolmutajaile laialdasi võimalusi interpretatsiooniks, „ajaloo revisionismiks“ ehk isikliku vaatekoha eksponeerimiseks. Nõnda on näiteks juhtunud eestiaegse poliitilise ajaloo selliste tõlgendustega, mis baseeruvad (juhuslikult/kogemata) säilinud dokumentidele ning nende valikulisele, isepäisele kasutamisele.
Janika Kronberg kirjutab Rootsis tegutsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) kirjastuse ajaloost, algusest lõpuni, 1950—1994. Keskseks teemaks on raamatute tootmisega seotud küsimused, kuid loomulikult ei saa mööda ka raamatute sisust, st. kirjandusest endast. Uudset ning huvitavat leiab teosest isegi EKK väljaannete omaaegne tellija lugeja. Ka raamatu autor Kronberg on „arhiivitolmutaja“, kuid tema kirjapandul on omad suured eelised. Esiteks näib EKK arhiiv peegeldavat kui mitte just tervet kirjastuse ajalugu (mida ükski arhiiv nagunii ei suuda), siis ikkagi piisavalt olulist. Seda paljuski tänu Valev Uibopuule, kes koosolekute väsimatu protokollijana — ja misnimelisi ameteid ta veelgi pidas — on talletanud nii kirjastamise probleemistikku kui ka päevakajalisi detaile.
Teiseks — ja siin peitub raamatu üks keskseid väärtusi — sai autorile osaks õnn isiklikult tutvuda EKK tegijatega, Bernard Kangro, Valev Uibopuu, Arvo Mägi jt. asjaosalistega, neid usutleda ja nõnda siis ka kõige primaarsemaid allikaid kasutada. Sellele eelnes juba 1989. aastal tekkinud kirjavahetus ülalmainitute ning ka Raimond Kolga ja Kalju Lepikuga. Ütleksin, et see on üsna erakordne pluss lähiajaloo lahtimõtestamisel. Ja 'last but not least' — Kronbergil on õnnestunud nood kaks allikat — säilinud paberid ning elav kontakt paguluse kirjasõna suurkujudega (autor viibis stipendiaadina Lundis neli kuud) omavahel siduda, tulemuseks peaaegu ammendav, eelkõige aga tasakaalukas kroonika. Mis on muidugi autori isiklik panus, see objektiivne suhtumine nimelt. Eelduseks on aga ta pädevus kirjandusloolasena; pagulaskirjandust on ta juba aastaid asjatundlikult eritlenud.
Millest siis täpsemalt on selles raamatus juttu? — Kirjastus on oma olemuselt ka (või isegi peamiselt) äriettevõte. Ja EKK võlgnes oma edukuse suurelt jaolt ühele isikule, Bernard Kangrole, kelles oli harukordselt ühendatud nii loov vaim kui ka praktilise asjaajamise oskusega tegija. See sai selgeks juba EKK algaegadest peale ning Kangro sellelaadset võimekust on ka hiljem korduvalt täheldatud. Nõnda on siis käesolevas teoses tähelepanu all kirjastuse äritegevus. Loeme raamatute levitamisest raamatuklubi alusel, ettevõtte sissetulekuist väljaminekuist, võrdlemisi detailselt (ja kohati ehk ka tüütavalt) honoraridest autoritele, kes ja kui palju keegi sai jne. See honoraride aritmeetika peegeldab ka tõsiasja, et nõndanimetatud puhtale idealismile ei olnud pagulaskirjanduse tootmine rajatud, teps mitte ei saanudki olla.
See aga vastandub teatud määral meie (= pagulastest EKK raamatute ostjate/lugejate) omaaegsele arvamusele, rohkem ehk aimusele, et kirjanikud kirjutavad üksnes nn. missioonitundest, saamata selle eest sentigi. Tasusime EKK raamatute eest oma margad, kroonid, dollarid, seda küll, kuid see pidi minema vaid trüki-, asjaajamise-, posti- jms. kuludeks. Ei olnud nagu mõeldavgi, et keegi oleks neist taalritest ära elanud. Ainult ehk täisajaga ettevõttes töötajad, Kangro et al., kuid mitte n.-ö. tavakirjanik. Kronberg aga kirjutab: „Kirjastuse makstud honorarid kajastuvad iga-aastastes müügi- ja honorariaruannetes /---/, mille järgi otsustades said produktiivsed kirjanikud oma loomingu eest kokkuvõttes märkimisväärset tulu.“ (Lk. 68.) Siiski tuleb tõdeda, et vaevalt oli see tulu palju enamat kui lisake igapäevase leivatöö palgale; Gailiti puhul vast ka elatumise toeks. Meenutagem, et paguluses ei olnud elukutselisi kirjanikke, read seati paberile pärast päevatööd, mis algaastatel võis olla nõudepesemine restorani köögis — näiteks Kolga ja Lepiku puhul — või küürutamine kontoritoolil, mis sai osaks Ristikivile kogu ta pagulaselu jooksul. Jne. Nii et siis ikkagi suurelt jaolt nn. missioonitundest, või siis tollest sisemisest, külgesündinud sundusest, mis end kutsumuselt kirjanikuks tundvale rahu ei anna. (Järgneb)