Selle tagasihoidliku värsivihu, kuuenda ja viimase, avaluuletuses on autor end nimetanud tasase maa talupoisiks. Ja kohe on loodud lugejaga kontakt, esimesest reast alates. Paremini ega õigemini pole võimalik tema kohta öelda. Kõigest, mis ta elu jooksul on luulevormi valanud, õhkub vastu suur armastus nii viljakandva mulla kui elava kirjasõna vastu. Üks toidab ihu, teine hinge. Ikka näed teda astumas, üks käsi hoidmas vikatilütt, teine raamatut. Tema värssides puudub lihvitud elegants, mis ei sobi tema põhiolemusega. Kuid see pole ka talupoeglikult tahumatu. Nii nagu me iial ei näe Meerjat torukübaras ja saterkuues, nii ei kohta me teda ka rasketes kalavinskites, heinapebred habemetüügastes. Anne-Mari Alver oma järelsõnas nimetab Meerjat rahvapoeediks — kõrge hingekultuuriga ausaks ja elutargaks vaatlejaks. Täistabamus.
Ma ei ürita olla originaalne, kui ütlen, et just ausus — ausus lugeja ning ennekõike iseenda vastu — on see element, mis Erich Meerja luuletajaprofiili kõige paremini iseloomustab. Seda väitis keegi juba ta 1995. aastal ilmunud kogu „Ilmavaatleja“ puhul, tsiteerides luuletusest „Mööda“: „Mu luulelind siis alles munast koorus, / kui mööda sai mu esimene noorus. / Lend algas madalalt ja aegamööda, / viis kõrgest, moodsast luulest alt ja mööda.“ Virumaalt, Laekvere vallast võrsunud talupoiss seisab Pandivere kõrgustiku jalamil ja kõrgused ahvatlevad, kuid ta ronib täpselt nii kõrgele, kui pea kannab. Ta ei ürita oma lugejale pakkuda midagi, mis tal puudub; kuid selle, mis tal on (ja seda on rohkem kui ehk esimesel pilgul paista võib), jagab ta jäägitult. Kõrgkultuuri leppimatuil jüngreil oleks sellest üht-teist õppida.
Luulekogu on jagatud viide tsüklisse. Esimene, mis kannab pealkirja „Viljavalgus, metsamõtisklus“ on neist pikim ja kaaluvaim ses mõttes, et kajastab autori põhiloomust kõige täpsemalt. Siin domineerivad meheks sirguva maapoisi kodumeeleolud — metsamaastik, lilled, linnud, põllud, loodusnähtused ja sellest kõigest võrsunud elutunnetus. Luuletuses „Voogamine“ kogeme lihtsat, kuid tabavat allegooriat: „Inimlaps on põllu moodi, / haljas tera, toekad pead. / Hälliv voos ja muldne voodi, / künnivaod kui aastaread.“
Järgmine tsükkel „Muigamisi öeldud“ on omamoodi värskendav, kuna siin saame tunda autori huumorimeelt, mis väga sageli välja ei löö. Ka huumoris jääb autor tagasihoidlikuks, muigega eluvaatlejaks, ei paku üle ega kipu oma nalja ise ära naerma. Vaadelgem näiteks lugu ülivanast ülikonnast, mis lõpeb rahvapärase konstateeringuga: „Võlg kraes. Sipelgad püksis. Tuul taskus. Lips läbi.“ Või siis „Saunalava etüüdi“, kus pesuehtsa etendusega kaasnevad pehmelehtsed rekvisiidid ning näitemängul on vaatusi just nii palju, kui kellegi nahk nõuab. Tsükkel „Hetked“ on käputäis mälestuspudemeid, milliseist ehedaimana mõjub meenutus usulembesest emast. Seda lugedes hakkab tahes-tahtmata kaugusest kostma Gustav Suitsu „Kerkokella“ nukker kumin — ikka jääme mõistmise ja heade kavatsustega hiljaks...
Tsükkel „Aastajagu haikusid“ on väike kimp aforisme, kus autor katsetab uudse napisõnalise lühivormiga ja tuleb sellega ka rahuldavalt toime, kuid jääb siiski veidi hingekaugeks. Pole parata — Eesti talupoiss pole loodud kimonot kandma. Ja ta heidabki viimases lühikeses tsüklis „Virumaale“ selle kohe seljast ja lõpetab kolkapatriootiliselt takustes pükstes ehedana ning eredana.
Niipalju autori luulest, millele Tiiu Tagametsa suurepärased illustratsioonid ja Lea Sõmera maitsekas kujundus lisavad tugeva annuse koloriiti. Autorist endast kõnelda on sootuks raskem ja kurvem. Kõne all olev kogu oli kavandatud autori 75. sünnipäeva tähistamiseks 7. jaanuaril 2006 ja allakirjutanul on teada, kuidas ta selle avaldamisega viivitas, oma tähtsale monumendile viimast hoolikat lihvi anda püüdes. Kuid saatusel olid omad plaanid. 13. juunil 2005 kutsus armastatud maarjamuld luuletaja ootamatult oma rüppe. Käsikirja koostamise lõpetamine jäi Anne-Mari Alveri hooleks ja monumendist, kuigi õigeaegselt valminust, sai testament, vaimne pärandus oma arvukale lugejaskonnale. Elupõlise raamatukogutöötajana oli ta pälvinud paljude austuse ja lugupidamise. Ta oli aktiivne osavõtja Kalju Lepiku luulepäevadest Koerus, kus ta 2004. aastal pälvis laureaadi tiitli.
Heldinult vaatlen Erich Meerja varasemat luulekogu „Mäe kutse“, mille ta mulle mõne aasta eest läkitas, kui seisin sama verstaposti juures, kuhu tema nüüd pidanuks jõudma, ja loen pühendust: „Kõik mäed kutsuvad, igaüht isemoodi.“ Tasase maa talupoissi ei kutsu enam ükski mägi. Kuid ta vaimsus jääb veel kauaks meie juurde ja tiivustab ehk nii mõndki uljast tipputõusu üritama. Ehk Betti Alveri sõnastuses: „Paljud küll jäljetult kaovad, / teised ehk marmoriks taovad / Eestimaa koreda pae.“
