Märt Sults. Ma olen siin. Irwin Art Stuudio, 2002, 39:07

Keelekümblejad. Sant sõna. Imelik samuti. Immersion tähendab meie keeles — mis on meeldivalt täpne, — päkkadest kuklani end kasta. Seda tavaliselt ikke vette. Immutada, kui olla pedant.

Kuidas, kurivaim, siis meie filoloogid, pedagoogid, ei oska tabavalt tõlkida vajalikku?

Kurdan, kuna ei istu ilusa emakeele rikkumine. Kuid Märt Sults on taastanud lootuse, et nagu memm õpetas, emakeel kusagile ei kao.

Keelekümblejad, Kanada maksumaksjate priske kukru toetusel eesti pedagoogid, on juba aastaid tuletanud meitele siin meelde, kuidas immersioon peaks toimuma. Meeldivalt jätsid tänavu kevadel kümblased Torontosse ühe põneva heliplaadi. Jõudis minuni ilma muu seletuse, kui et võiks selle kohta kirjutada. Laitmata/kiitmata. Nagu istub.

Istub, kuna kuulates seda plaati hakkasin aru saama, et Märt Sults on filosoof, sügavalt mõtlev inimene. Esiteks, Märt Sults on logopeed. Keele armastaja. Teiseks, hea häälestusega. Tallinna Kunstigümna direktor ei saaks vist teisiti. Kolmandaks ka poliitikasse pürgiv — kuigi see vist kiituste kilda ei mahu. Sults kandideeris tänavu Mõõdukate ridades, ent Toompeale ei pääsenud.

See, et Sults suitses poliitikasse pürgides, võib olla positiivne tulemus. Logopeede on meile vaja, eriti selliseid filosoofe, kes mõhkavad keelt.

Ta päris oma esimese plaadiga — „Kes ma olen?“ Nüüd teatab 1961. aastal sündinud kitarrist — kunagi ka trompetit mänginud — , et „Ma olen siin“. Saame kohe aru, et lauludevalik, mis plaadile pääses, kinnitab keelearmastust. Pealkirjad jubagi annavad ette aimu. Lootuselaul. Ütlus. Rõõmu. Jõud. Ning kiiduväärt nimega pala siin — Lihtsalt hea.

Paraku plaadiga kaasnev voldik ei täpsusta ega anna mõista, et miks Sults on „vagur, otsimisest vana mees“ — need on ta enese ilusad, lüürilised sõnad, laulust „Lootus jääb“.

Ning see ongi ehk keelekümblejate sõnum. Kuigi see sõna on pentsik, peab ilmselt sellega leppima. Lootus on olemas, oleme paigal, katsume hoida seda keelt, isegi kui mingi narr on otsustanud, et eestlased ei oska ujuda maailma keelte vetes.

Märt Sults, kes oma esimese plaadi väljaandmise huvides pidi panti panema oma isikliku sõidauto, teatas tollal, et „kõige tugevam on inimene ise ja alati tuleb edasi minna“. Meeldetuletuseks — oleks seda tõesti vaja — et ma’arahvas saab alati kinnitada — me oleme siin.

Märkmed: