Seoseid tööpuuduse ja enesetappude vahel on Stuckleri ja Basu sõnul jälgitud juba 19. sajandist alates. Tööd otsivad inimesed lõpetavad ise oma elu kaks korda suurema tõenäosusega kui need, kellel töökoht olemas on.
USA-s kasvas alates 2000. aastast aeglaselt tõusnud enesetappude arv hüppeliselt pärast 2007.-2009. aasta majanduslangust. Värskelt avaldatud raamatus hindavad artikli autorid, et aastatel 2007-2010 sooritati hinnanguliselt 4750 „üleliigset“ enesetappu – see tähendab enesetappe, mida senised trendid ei oleks ennustanud. Selliste „üleliigsete“ enesetappude arv oli märkimisväärselt suurem riikides, kus kadus rohkem töökohti.
Kui enesetapud oleksid majandusliku olukorra vältimatu tagajärg, oleks see järjekordne lugu Suure Majanduslanguse inimohvritest, kirjutavad autorid, kelle sõnul see nii siiski ei ole. Riikides, mis kärpisid tervishoiu- ja sotsiaaleelarveid, nagu Kreeka, Itaalia ja Hispaania, on tervisealane olukord palju hullem kui sellistes riikides nagu Saksamaa, Island või Rootsi, kus sotsiaalse turvalisuse võrgustikud püsima jäid ja mis valisid kasinuse asemel stimuleerimise. (Saksamaa jutlustab kasinuse väärtustest teistele, märgivad Stuckler ja Basu.)
Rahvatervise ja poliitökonoomia õpetlastena on loo autorid rabatult vaadanud, kuidas poliitikud vaidlevad lõputult võlgade ja eelarvepuudujääkide üle, pöörates vähe tähelepanu sellele, mida nende otsused inimestele tähendavad. Viimase aastakümne jooksul on Stuckler ja Basu läbi töötanud hulgaliselt andmeid üle maailma, et mõista, kuidas majanduslikud vapustused inimeste tervist mõjutavad. Nad avastasid, et inimesed ei jää tingimata haigeks ega sure, sest majandus on vankuma löönud. Selgub, et hoopis fiskaalpoliitika võib olla elu ja surma küsimus.
Ühe äärmusena toovad autorid välja Kreeka, kus valitseb rahvatervisealane katastroof. Alates 2008. aastast on tervishoiueelarvet kärbitud 40 protsenti. 35 000 arsti, õde ja muud tervishoiutöötajat on töö kaotanud. Laste suremus on kasvanud 40 protsenti. Uute HIV juhtumite arv on enam kui kahekordistunud, mis on veeni süstitavate narkootikumide tarvitamise kasvu tagajärg, samal ajal kui süstlavahetusprogrammide eelarveid kärbiti. Pärast sääskedevastase võitluse programmide kärpimist Lõuna-Kreekas on pärast 1970. aastate algust esimest korda teatatud märkimisväärsest arvust malaariajuhtumitest.
Island seevastu vältis rahvatervisealast katastroofi, kuigi sattus 2008. aastal ajaloo suurimasse panganduskriisi. Pankade päästmise ja eelarve kärpimise asemel, nagu nõudis rahvusvaheline valuutafond IMF, astusid Islandi poliitikud radikaalse sammu: kasinus pandi referendumile. 2010. ja 2011. aastal hääletasid islandlased ülekaalukalt selle poolt, et maksta võlga tagasi vähehaaval, mitte korraga kasinuse kaudu. Islandi majandus on suuresti toibunud, samas kui Kreeka on kokkuvarisemise äärel. Enesetappude arv Islandil ei suurenenud ja islandlased on ühed õnnelikumad inimesed maailmas.
Hüpoteesi kontrollimiseks, et kasinus on tappev, analüüsisid artikli autorid andmeid ka teistest regioonidest ja ajastutest. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal varises Venemaa majandus kokku. Vaesus levis ja oodatav eluiga lühenes eriti noorte tööealiste meeste hulgas. Seda ei toimunud aga igal pool endises Nõukogude ruumis. Venemaa, Kasahstan ja Balti riigid (Eesti, Läti ja Leedu), mis võtsid omaks majandusliku šokiteraapia programmid, mille eestkõnelejad olid sellised majandusteadlased nagu Jeffrey D. Sachs ja Lawrence H. Summers, kogesid kõige suuremat enesetappude, infarktide ja alkoholiga seotud surmade arvu tõusu.
Sellised riigid nagu Valgevene, Poola ja Sloveenia võtsid omaks teistsuguse, järkjärgulise lähenemise, mida soovitasid majandusteadlased Joseph E. Stiglitz ja Nõukogude Liidu endine president Mihhail Gorbatšov. Stuckleri ja Basu sõnul erastasid need riigid riiklikult kontrollitud majanduse etapiviisiliselt ja tervisealased tulemused olid palju paremad kui riikides, mis valisid massilise erastamise ja inimeste töötuks jäämise, mis põhjustasid ränki majanduslikke ja sotsiaalseid segadusi.
Stuckler ja Basu väidavad, et ühe dollari investeerimine rahva tervise programmidesse annab majanduskasvu näol kasu kolm dollarit. Investeeringud rahva tervisesse ei päästa mitte ainult majanduslanguse ajal elusid, vaid võivad aidata ka kaasa majanduse toibumisele. Autorite sõnul tuleks majanduskriisidele reageerimisel lähtuda kolmest põhimõttest.
Esiteks, ära tee kahju: kui kasinust oleks katsetatud nagu ravimit, oleks katsetus juba pikka aega tagasi peatatud surmavate kõrvalmõjude tõttu. Iga riik peaks looma parteideülese ja sõltumatu tervisealase vastutuse büroo, kus töötaksid epidemioloogid ja majandusteadlased, kes hindaksid fiskaal- ja rahanduspoliitika mõju rahva tervisele.
Teiseks, ravi tööpuudust nagu pandeemiat, mida ta tegelikult on. Tööpuudus on depressiooni, ärevuse, alkoholismi ja enesetapumõtete juhtiv põhjus. Soome ja Rootsi poliitikud on aidanud depressiooni ja enesetappe majanduslanguste ajal vältida, investeerides aktiivsetesse tööturuprogrammidesse, mille sihtrühmaks on olnud uued töötud ning mis on aidanud neil kiiresti uue töö leida koos majanduslike toetustega.
Kolmandaks, suurenda investeeringuid rahva tervisesse, kui ajad on halvad. Klišee, et unts ennetustööd on väärt naela ravi, juhtub olema tõsi. Epideemia kontrollimine on palju kallim kui selle ennetamine, kirjutavad artikli autorid.
Ei pea olema majandusalane ideoloog (ning Stuckler ja Basu väidavad, et nemad seda kindlasti ei ole), et mõista, et kasinuse hinda võib ümber arvutada inimeludesse. Autorid ei õigusta minevikus tehtud halbu poliitilisi otsuseid ega kutsu üles ülemaailmselt võlgu korstnasse kirjutama. Ameerika ja Euroopa poliitikud peaksid välja mõtlema fiskaal- ja rahanduspoliitika õige segu. Stuckler ja Basu väidavad aga, et on avastanud, et kasinus – sotsiaal- ja tervishoiukulutuste ulatuslik, viivitamatu ja valimatu kärpimine – ei ole mitte ainult ennast kahjustav, vaid surmav.
Toimetas Lauri Laugen,
Delfi Majandus
http://majandus.delfi.ee/news/...
