Viktor, rääkige palun hakatuseks natukene endast: kui vana olete, kust pärit, kus õppinud ja nii edasi:.....
“Inimene on nii vana, kui vanaks ta end ise peab. Kust tulen ja kuhu lähen? Seda inimene ise teab, aga ma kujutan ette, et kui ma ükskord ära suren, siis kedagi ei huvita, kust ma pärit olin ja muud sellised asjad. Ma tahan, et minust jääks mälestus nagu muinasjutus: ükskord elas ja oli niisugune Viktor, kes tegi seda ja seda ja kui ta surnud ei ole, siis elab ta edasi kellegi teisena…..
Inimene ei määratle oma eksistentsi looduses aja või ruumiga, vaid oma olekuga.”
Kuidas te ise end nimetate?
“Ise ma nimetan ennast ikka Viktoriks. Mul on olnud mustmiljon nime:imearst, jumal, pühak, nõid, teadmamees, ekstrasenss. See on kõik jama. Ma ise pean ennast bioloogiks, kuna tegelen bioloogiaga ja see mind huvitab.
Inimene on minu jaoks teatud eksperimentaalne ühik. Nii nagu mina olen looduse jaoks eksperimentaalne ühik. Loodus eksperimenteerib inimese kehaga niimoodi, et inimene sünnib uuesti ja paremana, kui ta enne oli.”
Kas te ise olete Jumalakartlik inimene? Kas te usute Jumalat?
“ Ma ütklen, et Jumal on olemas. Aga minu jaoks on Jumal teise näoga. Ta on natukene teistmoodi kui teistele. Ma ei eita kiriku Jumalat. Igaühel on keegi, kelle poole ta alati oma mõtetes pöördub – isegi kõige suuremad kommunistid pöördusid enne surma Jumala poole. Jumal eksisteerib igas inimeses, ja eksisteerib ka minus.”
“Küsi, mida ma ravinud ei ole. Niisugust asja vist ei olegi. Aastas käib minu juurest läbi 1500 kuni 2000 inimest. See on väga suur hulk.”
Kuidas te ravite?
“Igat moodi. Mõtte teel. Kätega, nõeltega, rohtudega. See on täitsa omaette ooper.”
Kuidas teie vastuvõtule pääseb?
“Ega ma reklaami teinud ei ole. Legend ja info liiguvad minust suust suhu, kel vaja, küll see mind üles leiab. Aastas neli-viis kuud kolan mööda väljamaad ringi ja aitan inimesi: Shveitsis, Prantsusmaal, Ameerikas, Soomes, Rootsis, nüüd Kanadas.
Miks minul ei ole neid omadusi tunda ja näha?
“Ei tule jah, sest sa oled elanud teises reaalsuses.
On kaks teed: üks on raudtee ja teine on metsavaheline tee. Mina kõnnin mööda metsavahelist teed, sina kõnnid seal kus rööpad on.
Loodusest eemaldumine on suur viga.Siin ei ole vaja rääkida mingisugustest sensitiivsustest. Sa ju tead, et kui laps lööb jala ära, siis paned käe haiget saanud koha peale ja valu läheb üle. Kui laps hakkab nutma, võtab ema ta sülle, paneb oma rinna vastu. Kõikidel emadel on intuitiivne sensitiivsus olemas. Isadel võib-olla mitte, isadel on intuitiivne tahtmine emasid kaitsta – samamoodi kui loomariigis.”
Mida teie siis soovitate? Kuidas vastu pidada? Kuidas igaüks saaks ise ennast aidata?
Kas iga inimesel on oma missioon siin maa peal?
“Kahtlemata. Selle missiooni annab ümbersündimine, eostumine on ainult materiaalne keha loomine. Sünnihetkel – sel hetkel, kui nabanöör läbi lõigatakse – tuleb hing inimese sisse ja siis on tal määratud oma tee käia. Seda on isegi pildile saadud – nagu helendav joon tuleb lapse pea ümber sel momendil, kui ta sünnitusteest läbi tuleb.”
Teie surma ei karda?
“Kõik kardavad surma. Kusjuures hirmutav ei ole mitte suremise protsess, vaid elust lahkumise protsess.”
Mida teete Kanadas?
"Uudishimu. Pole varem siin käinud. Suur ja kaunis maa. Ja teie imetlemistvääriv sügav eestimeelsus. Eestis selline mõiste lonkab mitmel jalal.
Tegelen siin maalimarahvaste ja tarkuste kogemuste varaaidaga. Olen hämmeldunud vanast indiaanlaste kultuurist.
Aastatega olen selgeks teinud endale, et meid ümbritseval loodusel on kindlad seosed. Inimesed siin ja sealpool ookeaani on ühesugused."
info@eesti.ca