Andres Gutman
Toronto
Oli aeg kui usuti et maailm on lame ja see kes rannast kaugele sõitis läks üle serva, aga tont teab kuhu, sest keegi pole sealt tagasi tulnud. Jalgealust maad siis peeti kõiksuse kesk- ja kinnispunktiks kust ka paistis, et tähed öösiti uitasid taevalael korrapäratult nagu neil oleks oma loomus ja tahtevabadus. Targutajad siis meelevaldselt omistasidki tähtedele loomuse; lisaks, sidusid neid inimeste loomuste ja saatustega. Seda peeti teadusalaks, nimega – astroloogia. Üle tuhanda aasta Aasiast Aafrikasse Euroopani, astroloogia ilmus mitmes variantis. See tarkus oli nagu õhust püütud, aga kõik lubasid kasutoovust inimloomuse tuvastamise- ja tuleviku ennustamisega. 17. sajandi lõpul mõisted said veenvaks, et elame päikese ümber tiirlemas kerakujulise planeetil ning maailmaruumi mööbel õieti liigub korrapäraste trajektooritel. Astroloogia oleks sellega pidanud vaibuma unarusse, ent on tänapäevani ujuvile jäänud kergeusklikute meelelahutuseks.
Nii nagu astroloogid kujundavad ilmutusi ja rajavad ennustusi tähtede käikugudest, marksistid teevad nii ajaloosündmustega. Vastavad tulemused on ühtemoodi asjatu. Karl Marx nentis, et võrdtingimustes inimesed taotlevad ühtemoodi igapäevast leiba ja peavarju ühed töövõtmisega teised tööandmisega. Selles ta tajus klassiteadlikust ja ajaloo kulgu määrav klassivõitlust see mis siksaki viib inimkonna külluse ja õnne hurma, ajaloo lõppseisundis nimelt – kommunism.
Kas ajalool on tõestav suund ja lõpp? Olevik on tulnud minevikust ja hetkel, vältimatult liigub tulevikku poole. Niipalju vastab tõele, aga konkreetse kohta see ei ütle midagi nii nagu väide, et põhjapoolusest veel põhja poole me ei pääse ei ütleks et seal asuks konkreetne tõke. Väite tõik asub vaid keelepruugis.
Umbes samal ajal kui Nõukogude võim lajatas marksismi juriidilise pitseriga, Einsteini relatiivsusteooria oli tõendatud päikesevarjutuse fikseerimisega. See killustas marksistide kosmoloogiat, mis kujutas kosmost umbes nagu Galileo ja Newton.
Marksistid esialgu tõrjusid relatiivsusteoorriat, nagu umbusklikud lapsed kes ei suutnud uskuda et maailm on kerakujuline, sest keegi pole Austraaliast ära kukkunud.
Et aeg ja ruum oleksid muutvad oli kahtlane mõiste. Polnud midagi mis seda vihjaks Marx või Lenini põhikirjas. Lõpuks sellega leppiti, kui seda ümberkirjutati sobivas sõnakõlksus. Marksistid olid nagu astroloogid astronoomide ees, vastutahet leppides et maailm on ehk kerakujuline, aga astroloogide maailmavaade on siiksi maksev.
Teaduslik areng Nõukogude Liidus niisama kui seiskus. Teadusi jaotati kodanliku ja sovetliku leeri ja tulemus oli hale-naljakas. Õieti haledam kui naljakas, sest ideoloogia puhtuse valvurid – ise teadustes võhikud – valitsesid kangekaelsusega ja saatsid neid kes söandasid küsitleda partei eksimatust kriminaal menetlusele. Vabadusse jäetud teadlased askeldasid Siberi laagri kohal nagu kõietantsijad. Nõukogude Liit et suutnud läänega sammu pidada ühelgi teadus ega tööstusalal mitte relvastamisega, põllumajandusega, isegi ahvatleva pesu tootmisega naiste hüvanguks. Tuumarelvastusteadus tuli Läänest spioonide kaudu, põllusaak jäi vältimatult nappiks ja naised tulid toime nii kuidas juhtus.
Nõukogude bioloogiat ja geneetikat valitses aastakümneid – 1928-1964 a., T.D. Lõssenko ulme. Teadlane kes avalikult seda küsitles läks töölaagri. Ametivenad hirmuga konstateerisid, et omandatud tunnused ikka muutuvad pikapeale pärilikuks. Kes seda hämamist siiralt uskus, näiliselt ootas juudipoissi kes sünniks eelnahata. Sama mõttekäik valitses psühholoogiat. Lenin tahtis killustada perekondi, et nõukogude kasvatusega lapsed sirguksid kommunistideks. Kui kommunism on ülesse ehitatud, ta uskus et lapsed siis sünniks kommunistidena.
Psühhiaatriat rakendati kommunismi ehitamisteks. Teisitimõtlejaid kes silmatorkavalt kahtlesid kehtivat korda peeti vaimuhaigeteks ja nõnda, usklikud, inimõiguste taotlejad, isegi need kes soovisid Nõukogude Liidust lahkuda, võisid minna sundravile. See omandas karistuse ja piinamise tunnusmärke. Seepärast Nõukogude psühhiaatrid olid rahvusvaelistest ühingutest välja heidetud.
Veel totram mõttepärl, kui võimalik, valitses filoloogiat aastatel kui partei soosis N.Y. Marri keeleteooriat. Täiesti tõendusmaterjalita Marr konstateeris,et primitiivses klassitaühiskonnas sidet peeti viipekeeles,et keeled ilmusid alles klassijaotusega ning tulevikus kaovad koos klassidega. Side siis käib, seletamatul kombel, otse mõtte ülekande kaudu ühest meelest teise. Seda peeti täisväärtuslikult marksistlikuks. Üle aastate, partei vintsutas filolooge kes küsitlesid Marri kujutlusi. 1950. a maikuul Pravdas ilmus artikkel, kus isehakkanud filoloog Stalin nentis, et Marr saab asjast väga valesti aru. See pani plämale punkt ja marriste järsult heideti ametikohtadest.
Sotsioloogi kujul, laialt tuntud Marju Lauristin uhkelt kuulutab ennast teadlaseks. Oli aeg kui ta juhtis sotsioloogia labori, kus uuriti inimkonda. Aga laboris inimkonda pole ja Lauristini sotsioloogilised kirjandid on üksluised ja mõttetühjad. Labor on tegeliku elust väga kaugel. Tühikargaja võib seal ennast narriks keksida, tähtsa näoga pajatades üks kõik mida – et keskmisel inimesel on üks rind ja üks munand. Lauristin pärast õpetas sotsiaal kommunikatsiooni. Mis see on ja kuidas see erineb tavapärase suupruukimisest on teadmatu. Mis mõttes on see uuring teaduslik? Veaks kihla et Lauristin seda ei suuda seletada, sest ta ei taipa teaduse põhiolemust – kuidas astroloogia erineb astronoomiast, alkeemia keemiast ja miks nõiavitsa pole teadlaste laboris.
Ütleks et pole hullu, sest Lauristin on teadusliku töö maha jätnud ja hetkel mängib poliitika laval. Ent hullu on sellest, et ta määriks meile kaela oma sotsioloogi ulmed inimeste karjatamise kohta. Marksism, leninism, teaduslik sotsialism ja nende ohtrad harud pole süütud võltsteadused. Nad on lajatanud inimkonna peale politiseeritud toimingu, lükates eht teadlasi laskekomando ette ja surudes rahvaparve Siberi mättasse. Ega Marju Lauristin ise millegis süüdi pole. Ta on tiigivaalas ja ei taju vett milles ta ujub.
Oktoober, 2014
Teadus ja ulme.
Arvamus
TRENDING
