Kas just siug seda teab, aga tal on elus suur eelis. Saab tihti oma nahka vahetada. Luuletajal on omakorda teadmine, et tema tegevust peetakse ka nahavahetamiseks ehk nahavedamiseks. Miks muidu oleks luuletamise sünonüümiks valskus?
Liialdus kindlasti. Ehk aga mitte sürrealistidele, kelle soov teatavasti oli ja on romantikast ja järelromantikast vabaneda. Kuid nagu tulvil Tartu College’i saal sai möödunud teisipäeval aru, on Andres Ehin luuletaja, kes ülalnimetetud kategooriaid ei pea tingimata paikapidavaks, kui otsustada paeluva loengu järgi, kus osales samuti luule-etlustega Ly Seppel.
Võtaksime kasvõi Ehina luulekogude pealkirjadest märku. (Loetelu pole muidugi täielik). Aastal 1971 ilmus kogu „Uks lagendikul”. Sürrealistlik pealkiri, mis võiks võlgneda hispaania, eriti Goya maalikunstile paar peesot. 1977 ilmus roosade kaantega kogu, kaanejoonis Jüri Arrakult, „Luba linnukesel väljas jaurata”. Ning 1980. aastal „Loomingu Raamatukogu” sarjas „Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama”. Neisse keskendumine pole sugugi ajaviide, vaid väärtuslikult veedetud aeg.
Aga tagasi loengu juurde. Nagu Andres Ehin ise leidis, võrreldes meie ja teiste rahvaste suuri sürrealiste, on spontaansus äärmiselt oluline. Seda meie sürrealisti Ilmar Laabani rõhutuses, kes tarvitas sõna „lüüme” tihti, mis Lääne-Eesti keelepruugis tähendab läbipaistvust. Just see läbipaistvus tuleb vaimusõõrmetest, vahetub ka nagu ussinahk. Andres Ehin tunnistas, et loetavaid sürrealistlikke luuletusi peale Haava ja Liivi loomingu on meie keeles vähe. Küll aga on Jessenini, Bretoni ning Lorca tõlked, mida Ehin esitas (sobivalt monotoonis) jõudnud meie alateadvusse. Ei saa samuti Artur Alliksaare ja Uku Masingu panust mainimata jätta. Mõlemaid eelmainitud luuletajaid on aga tihti raske lugeda luulevõõrastel.
Huvitav oli arvamus, et Noor-Eesti loosung — saada eurooplasteks, jääda eestlaseks — võttis Ehina silmis sürrealismi arvestades pisut teise näo. Ehk peegeldab seda Andrus Kivirähki „Rehepapp” tänapäeval paremini. Raamatust ei saa paljud aru, kuigi seda hinnati kriitikute poolt kõrgelt. Mõni võib arvata, et olemegi jõudud 100-aastase üksinduseni, millest Nobeli laureaat Marquez kirjutas. Ka sürrealistlik teos. Too hüpnoos, mis on päevilmne nii Laabani kui Alliksaare luules, ei ole aga allakirjutanu arust eesti luules selliselt olemas kui mõnes muus kultuuris. Aleksander Aspel olevat kunagi leidnud, et sürrealismis peegeldub süntees, mis hõlmab oleviku tervikut. Tuleb nõustuda Laabaniga, et sürrealism on inimkeskne. Selleks tuleb vaid spontaanselt läbipaistvale luuleloomingule läheneda.
Kava teises pooles sai nautida Andres Ehina ja Ly Seppeli etlemist, meelde jäi just omalooming.
Õhtu lõpetas tänusõnadega Eesti Kirjanduse Sõprade nimel Eda Sepp, avades samas võimaluse kirjanikega vestelda hubases miljöös. Meeldiv kirjandusõhtu, milliseid võiks siin linnas tihedamini olla.
Teadvus on ussinahk ehk luuletaja vaimusõõrmetest
Kultuur
TRENDING
