Ellen Ott ja Erich Männiste on sündinud koos Eesti Vabariigiga aastal
1918.
1918.
Kava algas aktusega, mille avas Eesti Seltsi esimees Ago Lehela. Ta rääkis Eesti ajaloost alates 24. veebruarist 1918 kuni tänapäevani.
Helgi Männiste selgitas meie kolmandale põlvkonnale põhjusi, miks oleme põgenikena võõrsil. Ta rääkis ka 1941. a. ja 1949. a. massiküüditamistest ning jagas kuulajatega isiklikke kogemusi esimesest küüditamisest, mis andis tõuke Eestist põgenemiseks. Valik oli karm – kas päästa enda ja oma järeltulijate elu või hukkuda koos tormisel merel.
Lõpuks luges ta Marie Underi poeemi „Jõulutervitus 1941“ ning Andres Ehini luuletuse „Ülestõusmine“. Esimene oli pühendatud 1941. a. juuniküüditatuile ja teine 1949. a. märtsiküüditatuile.
Udo Sillavere rääkis oma püüdest peatada Sinimägedes vaenlast, aga vastaste võim oli liiga suur. Haavatuna toodi ta lahinguväljalt ära, aga jäi siiski ellu. Tema kõrval langes mitmeid relvavendi, keda praegu ei taheta tunnistada kangelasteks. Ometi tänu nendele pääses tuhandeid eestlasi kindlast surmast põgenemise teel.
Nende mälestuseks palus Udo meid püsti tõusta ja vaikselt minuti neile tänus mõelda.
Lõpuks laulsime Eesti hümni helilindi saatel.
Udo luges ka söögipalve ja algas seltskondlik osa maitsva lõunasöögiga ja veiniklaaside tõstmisega.
Siis märkasime, et meie hulgas oli ka kaks esimese Eesti Vabariigi kodanikku, kes olid sündinud koos Eestiga 1918. aastal – Ellen Ott ja Erich Männiste. Võtsime neist pilti ja rahvas plaksutas.
Jutuvada kestis rõõmsalt edasi. Ago oli toonud meie hulka endise torontolase A. Martensi. Loodame, et ta ka tulevikus meie seltsi tuleb.
Rõõmsas meeleolus sõitsime pärast meeldivat koosviibimist kodu poole.