Sel aastal toimus meie pisikese eestlaste grupi Võidupüha ja jaanipäeva tähistamine hiljem, sest paraku pole meil enam kohta, kuhu võiksime igal ajal kokku tulla.

Nii kogunesime tänavu 28. juunil restorani North 82 väikesesse saali. Meid oli 20, sh. esialgseid põgenikke vaid 7. Aga meie suureks rõõmuks ühinesid meiega meie lapsed, kes olid toonud kaasa ka oma järglased.

Avasõna ütles seltsi esimees Ago Lehela, millele järgnes Helgi Männiste sõnavõtt. Ta tervitas eriti noori ning rääkis lühidalt meie rahva kurbadest ja rõõmsatest juunikuistest tähtpäevadest ning juhtis tähelepanu ka Saksamaal toimuvale ESTOle ja sellele järgnevale 25. üldlaulupeole. H. Männiste jagas kuulajatega oma muljeid 2004. a. laulupeost, kus ta viibis koos tütre ja abikaasaga. Ta rääkis rahva vaimustusest ja sellest, kuidas lauldi pisarates kooriga kaasa „Ta lendab mesipuu poole“, ning luges oma sõnavõttu lõpetades just selle Juhan Liivi luuletuse.

1944. a. Sinimägedes võidelnud Udo Sillavere meenutas oma langenud lahingukaaslasi, keda mälestasime vaikse leinaseisakuga.

Lõppsõna oli Ago Lehelalt, kes selgitas noortele igivana jaanipäeva traditsiooni, mis on kestnud nii kaua, kui eestlased on elanud Läänemere kaldal.

Lõpuks laulsime helilindi saatel Eesti hümni ja peale Erich Männiste öeldud söögipalvet istusime rikkalikult kaetud laudadesse.

Oli nii meeldiv üle hulga aja jälle koos olla ja hiljem kerges vihmasajus koju sõita.

Märkmed: