Külmast talvest sai vihmane kevad, misjärel saabus imeilus, soe suvi õitsvate lillede ja linnulauluga.
Tore oli internetist jälgida kõiki Eestis toimunud võidupüha ja jaanipäeva pidustusi.

Kui need möödas olid, siis pidasime ka meie 26. juunil oma võidupüha ja jaanipäeva – ikka samas tuttavas restoarnis.
Seekord kogunes meid 21. Nende hulgas olid ka meie kolm kõige vanemat eestlast: Ellen Ott (93), Erich Männiste (92) ja nende ridade kirjutaja (91). Kui kaks esimest on sündinud samal aastal Eesti Vabariigiga, siis viimane sündis pärast Tartu Rahulepingu allkirjastamist 1920. a. Tol ajal oli N. Liit esimene, kes tunnustas Eesti Vabariiki ja lubas meil enda kõrval mõnda aega ka rahus elada. 20 aastat hiljem muutis ta aga oma meelt ja okupeeris Eesti pooleks sajandiks.

Kohal oli ka meie nooremad vabadusvõitlejad – Udo Sillavere ja Elmar Põldmaa – tänu kellele sai rohkem meie kaasmaalasi põgeneda läände.
Aktuse avas Eesti Seltsi esimees Ago Lehela, kes oli ainult 4-aastane, kui ta vanemad kodumaalt põgenesid. Nii pole tal isiklikult aimu meie generatsiooni vabast Eestist. Ta rääkis inglise keeles Eesti, Soome ja Sault Ste. Marie ühistest taimedest, mis loovad jaanipäeva meeleolu ning meenutas jaanipäeva tähtsust Eesti muinasajal.
Allakirjutanu rääkis samuti inglise keeles, nii et kõik aru saaksid. Ta jutustas meie rahva kurvast ajaloost, tuues eile põhjusi, miks me olime sunnitud elama asuma võõrsile ja miks sündisid meie järglased väljaspool kodumaad. Ta kutsus osalenuid ilmutama uhkust oma päritolu üle, sest eestlastena oleme me töökad ja ausad.
Lõpetasime aktuse Eesti hümni laulmisega helilindi saatel, misjärel nautisime ühiselt lõunasööki heas tujus ja rõõmsal meelel.

Märkmed: