Ega Jaan Tätte ja Marko Matvere eriti tihti koos laula. Võibolla Vilsandi all kalastades, aga mitte laval. Neil on palju muudki teha: näitlejatöö Tallinna Linnateatris, osatäitmine aegajalt filmides ja teles, Jaan on ühtlasi näitekirjanik ja Marko nautis möödunud mais Eesti piire ületavat rambivalgust Eurovisiooni lauluvõistluse saatejuhina. Tema ansambel Väikeste Lõõtspillide Ühing (VLÜ) on salvestanud rodu plaate ja on nõutud esinejad üle Eesti. Kuid Tätte ja Matvere koos ja pillidega on haruldasem nähtus. Postimees hiljuti tituleeris neid kuuvarjutuslikeks meesteks.

1990-ndatel koos lauldud kassetil “Majakavahi armuhüüd” on enamjagu Jaani loodud laulud, mida esitati ka neljapäeva õhtul Eesti Maja pubis. Sekka ka mõnda VLÜ repertuaarist ja laule Jaani 2001. a. ilmunud sooloplaadilt “Mine mine”. Niisiis hoogsat meremehelaadset nostalgiat, rootsi trubaduur Evert Taube loomingut ja mõtlemapanevat Tätte teksti. Sest antud duo puhul on võlu sõnades.

Nagu kirjutas Aigi Viira Postimehes 21.03.2003: “… nende meeste laulud on kõigil peas. Tätte-Matvere lugudest on saanud rahvalaulud. Iseenesest. /…/ Need lood ei kulu ega aegu. Nad on lihtsana hoitud – kaks meest ja pillid.” Tuntud pärimusmuusikutest vend Ants Johanson lisas samas, et erakordne on see, kui lihtsa kokkusaamise meeleolu tekib kontsertsaalis.

Nii ka Toronto Eesti Majas. Vähemalt neile, kel lauludega varajasem ja isiklik kokkupuude. Teistel võttis aega, mis võttis. Soojendas ka üllatuslik Ivan Orava ilmumine, keda mängis Eesti Draamateatri näitleja Andrus Vaarik. (Tallinna Linnateatri Põhja-Ameerika ringreisil mängitav tragikomöödia “Palju õnne argipäevaks” on Jaan Tätte kirjutatud ja Andrus Vaariku lavastatud.)

Kes on Ivan Orav?

Enamus publikule võis kirjanik Andrus Kivirähu loodud tegelaskuju olla võõras, kuid Eestis on ta fenomen – mees, kes läbi elanud Eesti esimese iseseisvusaja, Nõukogudeaja ja nüüd kontempleerib meie taasiseseisvunud riiki sellel kirjul taustal ja viisakustest mööda minnes. Ivan Orav ei ole poliitiliselt korrektne, ta on vanamees, kes ilmus 90-ndatel Eesti Päevalehe följetonides, mis hiljem koondati kaante vahele Ivan Orava mälestustena. On öeldud, et vana sepp mängib eestlaste alateadvusega. Siinne publik võttis teda naeruga vastu kui tuttavat tulihingelist eesti vanapapi tüüpi.


Laulumeestest veel niipalju, et märtsi alul nende Tartu Sadamateatris peetud kontserdile kogunenud rahvast iseloomustas Postimees järgmiselt: “Publik ulatus seinast seina: pintsaklipslastest kampsikurahvani, ärimeestest ametnikeni. Otsatult tudengeid. Sekka väga palju naisi, nii vaevu teismeliseast väljaastunuid kui väärikaid prouasid.” Küllap see kordub ka mais. Aga vahepeal saavad igat mõõtu eestlased Chicago-Toronto-Baltimore-NY liinil kogeda seda liigutavat lihtsust.

Kohaliku neiu sõnade kohaselt lisandus plaatidelt saadud soojale tundele nüüd teine varjund. Kuuvarjutuslike meeste tegelik pale, mille tõttu see aasta tuli kevad teisiti. Aitäh.

Kultuur

TRENDING