Kevadise pööripäeva ajal avastas ilmataat korraga, et tal olid talvised päevad ununenud andmata, ja nii olidki möödunudnädalased ilmad üpris jahedad ja tuulised. See mõjutas ka Pensionäride Klubi märtsikuist osavõttu. Neile, kes siiski kohale tulid, oli see meeleoluline ja vaheldusrikas üritus.
Kava avas klubi esimees Heikki Paara, tervitades esmalt neid, kes olid tulnud meelelahutust pakkuma, kuid samas meenutas ta üht teist kevadepäeva — 25. märtsi 1949, massiküüditamise päeva. Kõneleja märkis, et siis olime alles noored ja alles harjumas põgenikueluga. Täna mõtleme eriti neile, kes oma elu ja tervise jätsid Siberi taigas. Me ei saa neid unustada kunagi.
Kuid märtsikuu on Eestile toonud teisegi kohutava sündmuse, kui nõukogude lennukid pommitasid Tallinna.
Seejärel kutsus klubi esimees juhatuse ette, ja pärjaga liiguti protsessioonis koridoris asuva küüditatute mälestustahvli juurde, millele paigutati pärg. Naastes tutvustas H. Paara kõnelejat õp. Arho Tuhkrut ja meenutas kokkupuutehetki temaga 1996. a. laulupeo ajal Eestis.
Tee Eesti ohvitseriks saamiseks
Lipnik Ülo Isberg rääkis oma ohvitseriteekonnast. Ta oli vanaisalt kuulnud Eesti Vabadussõjast ja miski tõmbas tedagi selle juurde. 1991. aastal, kui Eesti oli taasiseseisvunud, alustas ta äritegevust Eestis, olles seal ühe Kanada ettevõtte esindajaks. See äriline tegevus laienes ja nii sai ta kõnealuse firma hulgimüügi esindajaks Baltikumis. 1993. a. käis ta Saaremaal abikaasa vanemaid külastamas, kus parajasti ehitati Nasva jahisadamat, nii sidus ta end sellegi projektiga.
Ülol tekkis sel ajal mõte minna teenima i Eesti sõjaväkke. Kindral Kertilt saadud infost selgus, et tuleks teenida kaitseväes 10 kuud, läbides mitmeid erialaseid kursusi. Sõbrad julgustasid teda ja nii tehtigi algust esmalt lahingukooliga, kus rühmas oli 36 õpilast.
Edasi jutustas Ülo Isberg, kuidas ta esimese kursuse lõpul, 30. mail 2000 andis vande: „Mina, Ülo Isberg tõotan jääda…“ ja kirjutas sellele alla. Juulis oli ta jälle lahingukoolis. Peamine õppetöö toimus praktiliste rünnakuharjutuste käigus.
Viimane kursus lõppes oktoobris nn. linnalahinguga. Noor lipnik oli kursuse lõpetamisel 47-aastane.
Järgnes langevarjukool. Tuli hüpata viis korda nädalas. Esimesed lennud tehti „moosiriiulil“, kahepinnalisel lennukil. Esimese hüppe puhul tekkis tal korraga kahtlus oma valiku õiguses. Kuid 7. novembril 2000 andis Eesti president talle lipnikukraadi Pärnu Üksikjalaväeüksuses ja nüüd tunneb ta uhkust Eesti kaitseväes teenimise üle.
Meeleolulaule ja klubi tegevust
Õp. A. Tuhkru tutvustas end Toronto Peetri ja Põltsamaa koguduste õpetajana, osutades tähelepanu seinal olevale pärjale, mis ringikujulisena väljendab katkematuse mõtet. President Lennart Meri avas kodumaal süütult kannatanute mälestuspäeva traditsiooni, mida tänavu üheski eesti ajalehes ei märgitud.
Mida vanemaks saame, seda enam tuleb mõelda minevikule ja ka Siberi aastatele. Õp. Tuhkru soovitas oma mälestusi jagada, et me need püsiksid südamete varakambreis.
Peale kohviaega mängis-laulis Enno Õunapuu kevadeteemalisi meeleolulaule — „On aegu ammuseid“ jt.
Lõpusõnas avaldas H. Paara tänu esinejaile ja neile, kes olid lauad seadnud ja katnud. Ta teatas ka, et järgmine koosviibimine toimub neljapäeval, 18. aprillil. Siiani on hoitud saladuskatte all, mis sel puhul kavas on. Talvise hooaja viimane koosviibimine toimub 15. mail, kuid klubi esimees soovitas kõigil tähtraamatusse märkida 6. juuni, mil Eesti Majas peetakse Eesti Pensionäride Klubi aastapeakoosolek.
Tee Eesti ohvitserikutse saamiseks
Eestlased Kanadas | 26 Mar 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
