Eks nii laulsid meil ennemuiste lapsed sügise saabudes ja võibolla laulavad nüüdki kodumaal. Meie siin „väikesel Eestimaal“ Torontos võime aga julgelt ütelda, et sügis peab hakkama lähenema, sest laulukoorid juba laulavad ja pensionärid tulid kokku peale suvepuhkust Eesti Majja. Osa neist võib arvatavasti ka lastelaulu jätkata sõnadega: ikka, ikka lõuna poole..., kui selleks saabub aeg.

Klubi esimees Heikki Paara ütles tere tulemast külalistele ja oma klubi rahvale. Neid oli kogunenud peaaegu saalitäis. Rõõmus jutuvada oli alanud Eesti Maja ruumides juba palju varem.

Seekordse koosviibimise aukülalised olid dr. Andres Taul, klaverikunstnik Armas Maiste ja skautmaster Jaan Lepp koos abikaasa Siiriga. Kõigile neile ütles Heikki tänusõnad. Ta ei unustanud ka oma klubi töötegijaid — neid oli seekord 22. Heikki esitas ka mõningad kasulikud näpunäited pensionäridele, mis oli andnud hea sõber Juhan Tuha.

Heikki tuletas meelde, mis juhtus 59 aastat tagasi, kui suurem osa meist saabus pagulusse, ainsa varandusena kaasas seljariided. Me võime enestele uhked olla, mida me kõik saavutanud oleme, ütles ta.
Eeskava muusikalises meelelahutuses kuulsime Armas Maiste poolt esitatud heliloojate Debussey, Chopin'i ja Schumani helitöid. Eriti meeldejääv oli tema oma improvisatsioon „Toa teen tuule pääle“ ainetel (autor tundmatu). Tänutäheks tugev aplaus kuulajatelt.

Enne kohvijoomist põimis õp. Andres Taul jumalasõna inimese ellu mitmesugustes olukordades. Meie pagulaselu alguses me laulsime ja kuulasime „Veel kaitse kange Kalev oma lapsi“ kui palvelaulu. Aeg aga võtab ära valumomendi. Laulikul on õigus, kui ta ütleb: kaitse ja hoia meid, Jumal. Oli aeg, kui Torontos öeldi — Taara saunas ja Peetri kirikus pole kunagi ruumi. Nüüd on aga seda Peetris rohkelt ja Taara sauna pole enam olemaski. Ta juhatas kohvilaua sisse lühikese söögipalvega.

Edasi sai sõna koosviibimise peakõneleja Jaan Lepp, kes alustas oma meeldivas, lihtsas stiilis koostatud kõnet sõnadega: lugupeetud pensionärid. Meie eas elame tihti mälestustes. Suure panuse on andnud teie põlvkond, et säilitada ja saavutada Eestile taas vabadus. Ta tõi näiteid nii majanduslikust edust kui ka hoolekande saavutustest, märkides, et tänapäeva noored ei oska alati hinnata möödunud põlvkondade saavutusi (kuid kas see ei ole olnud alati nii?).

Et saavutatud tulemusi tulevastele põlvedele jäädvustada, tuleb see kirja panna, jätkas kõneleja, ja nüüd räägin teile, kuidas skautide tegevuse teerada sai kirja pandud. Aastal 1994 tähistasime 50. tegevusaastat paguluses ja otsustasime selle kõige raamatusse kirja panna. Mis seal ikka — paari aastaga on valmis... Kulus aga kaheksa pikka aastat. Alustasime 1995, esimene kaastöö tuli 1997 ja viimane 2002. Vankri vedajateks olid skautmasterid Silver Kask, Eino Kuris, Peeter Kallaste, Egbert Runge, Jaan Lepp jpt.

Nad on teinud suure ja kiiduväärt töö. Raamatu „Eesti skautlus 50 aastat võõrsil“ 520 leheküljel kajastub kahe tuhande isiku töö ja leidub 400 fotot — selles veendute, kui omandate selle raamatu. Rääkija suu läbi kuulsime „mägedest ja orgudest“, mis tuli läbida kogu selle kaheksa aasta jooksul.

Lõpuks tegi Heikki Paara tegi teatavaks loterii võitude numbrid, mis jääb kahjuks viimaseks käsitööde loteriiks, kuna käsitööring Agnes Männa juhtimisel lõpetab oma tegevuse. Ta avaldas suure tänu Agnesele koos virkade daamidega tehtud töö eest.

Tulge jälle järgmisele koosviibimisele — kutsus Heikki.

Märkmed: