Jaan Lepp,
Eesti Faleristika Ühingu liige
Aastasadade jooksul on kasutatud nii teenetemärke kui medaleid, millega hinnatakse või tähistatakse isikute panust. Sisuliselt tuleb eristada neid kahte — teenetemärk on riigi austusavaldus isikule, millega on võimalik isikut esile tõsta. Üldmõisteliselt on teenetemedal riikliku autasu hinnatavaim liik, mida ei saa asendada kingitusega. Medal aga on sisuliselt tunnustus isiku osavõtust.
Teenetemärkidega tunnustamist kasutati juba Vana-Kreeka ajal, ning sealt on pärit ka kolmeklassiline jaotus — kuld, hõbe ja pronks. Peale Rooma riigi lagunemist katkes aumärkide traditsioon viiesajaks aastaks, kuid see taaselustati ristisõdade ajal. Aastate jooksul muutusid vaimulikud rüütliordud ilmalikeks ning sellega koos loodi ka uusi ordusid — vanimaks on Edward III poolt loodud Sukapaela ordu.
Kakssada aastat tagasi oli teatud ordeni saamiseks vaja kõrgemat seisundit — reeglina aadliseisusse kuulumist. Prantsuse kuningas Louis XIV lõi sõjalise ordeni Püha Louis orden. Harilikult kaasnesid ordeni saamisega ka erinevad privileegid. Prantsuse revolutsiooniga kadusid varem rakendatud aadliseisundi eelnõuded ning medalid jaotati viide klassi. Isikliku vapruse tunnustusel on omapäraks, et sarnase teo eest annetatakse aumärk sõltumatult auastmest ja seisundist. Sõjaliste teenete tähistamiseks lisati harilikult medali lindile mõõgad.
Kõikide medalite ühiseks omapäraks on täpsustatud eeskirjad ning nõuded. Tavaks on ka, et teenetemärke annetab kas kuningas või siis riigipea. Üheks lugupeetavaimaks teeneteristiks on sõjalise vapruse eest annetatav Briti Victoria Rist, mis asutati 1856. a.
Mälestusmedali kasutus pärineb Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt, kes annetas 1632. a. Nürnbergi lahingust osavõtjatele mälestusmedali. Tähtsamatest lahingutest osavõtu medalite annetamine leidis laiemat kasutust Napoleoni sõdade ajal.
Eesti rahvuslike teenetemärkide vajadus tekkis koos Eesti riigi loomisega. 3. märtsil 1919 loodi Eesti Vabaduse Rist. Kahtlemata on Vabaduse Rist enim tuntud ja lugupeetud Eesti teenetemedal. Eestlased olid vabariigi algaastatel väga tagasihoidlikud riiklike teenetemärkidega ja tunnustuste vajadust täideti üldriiklike organisatsioonide aumärkidega.
Teenetemärkide ja medalite kasutuselevõtmisega on arenenud ka üldmõistelised põhimõtted nii märkide kui medalite kasutuses. Üheks põhimõtteliseks tavaks on olnud, et autasu antakse üle isiku poolt, kes omab vähemelt samal ehk kõrgemal tasemel autasu. Nii on see ka kandunud sõjaväeliste auastmete andmisele — tunnustuse annab üle kõrgem ohvitser kui on saajale antud tunnustus. Teisisõnu — leitnandi tunnuseid annab üle vähemalt kapteni ehk kõrgemas auastmes ohvitser.
Kui me vaatame läinud maailmasõjas teenetemärkide annetamisi — nagu näiteks Raudristi — siis vähemalt sakslaste poolt anti need tunnustused üle kõrgemate ohvitseride poolt, mis omakorda annab väärikust ja hinnangut medalile. Kanada kõrgeima riikliku tunnustuse annab üle Kanada kindral-kuberner, kellele varem oma ametikohaga kaasnevalt on annetatud Order of Canada kõrgeim aste.
Teine omapära, vähemalt läänemaailmas on, et üleandmisel kinnitatakse teenetemedal isikule rinda. Sellega annetaja tõendab, et saajal on õigus medalit kanda. Tähelepanelikud on märganud, et näiteks Kanada riiklike teenetemärkide andmisel on mõnikord medal antud käest kätte. Sellega on kinnitatud, et saajal ei ole õigust medali kandmiseks. Harilikult toimub see näiteks siis, kui lahkunud abikaasa medal antakse üle lesele.
Eesti riigil on tänapäeval kasutada kuus riiklikku teenetemärki: Vabaduse Rist, Riigivapi teenetemärk, Valgetähe teenetemärk, Kotkaristi teenetemärk, Eesti Punase Risti teenetemärk ja Maarjamaa Risti teenetemärk. Enamus nendest medalitest on jaotatud viide põhiklassi, millised on omavahel võrdsed kõikide teenetemärkide vahel. Osadel teenetemärkidel on ka medalid. Riiklikud teenetemärgid annab välja Eesti Vabariigi President Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril.
Teenetemärgid ja medalid
Ajalugu
TRENDING
