Mare Liiger
originaal artikkel: http://okkalisedarutlused.word...
Täna on eriline pühapäev. Teatav osa meie inimestest teavad, et see on päev, kus mälestatakse neid, keda enam ei ole. Astutakse mööda rohtunud jäljerida ja meenutatakse Eestimaa inimeste aja lugu, olemise lugu. Paraku kisub see meenutus kurvaks. Nii ei kirjuta minagi oma mõtisklust mitte Harjumaa pimedas öös vaid Kouvola lumiste mändide vahel, saatjaks natuke kurbust ja kodumaaigatsus.
Miks peab ometigi taas tõdema, et meie poliitaristokraatia pressis läbi seaduse, mille vastu protesteerisid nii puudega inimesed kui ka meedikud, sotsiaaltöötajad, omastehooldajad ja paljud teised südametunnistusega inimesed. Jah, head sõbrad, puudeinimesed! Ei ole teie mitte see vikerkaarevärviline vähemus, kelle huvide eest meie bojaarid kriitikavabalt seisaksid. Ennast kiitvad artiklid kobrutavad meediaväljaannetes ning neile, kes tegelikult kaelast saati teemaga kursis, valatakse kaela vaid demagoogiat. Puudega inimeste arvamusest ülesõitmist illustreeris kõige täpsemalt pilt kui ratastoolis inimene rääkis riigikogus – tühjadele pinkidele. Nad ei pidanud vajalikuks isegi teeselda, et inimeste saatus neile kübejagu korda läheb.
Hüüdja hääl kõrbes
Siin kaugel on aega vaadelda, võrrelda ja mõtiskleda. Tegelikult on meie peregi aastaid tegelenud puudega inimestega, sest hooldasin üle kümne aasta oma kodus meile veresidemete poolest võõrast inimest, kellega oma pere ei jaksanud tegeleda. Kui Eesti riik kiirbiarstid mittevajalikuks kuulutas ja ma kodumaalt lahkuma olin sunnitud, sattus vanaproua hooldekodusse, kus ta kuu aja pärast suri. Taas lõppes üks jäljerida….
Aga pöördume nüüd siis töövõimetusreformi juurde. Loe edas- või tagurpidi ja ikka kumab läbi peamine- Euroopalt on saada priskeid miljoneid ja need on vaja tuulde loopida nii, et kõik euroametnikud sügaksid ennast vaimustusest, kuidas kogu raha on hajunud korrakohaselt. Aga palju saavad reaalselt puudega inimesed nendest miljonitest kasu? Eks küünemusta jagu ikka, aga rohkem vaevalt küll.
Algne töövõimereform ei kannatanud üldse kriitikat, aga nüüd pidavat asi olema ikka nii-nii hea, et kohe lausa lust. Kahtlen sellest.
Kits kärneriks.
Kui IRL valitsuspartnerina üle parda visati, siis hakkas tööjõureformiga tegeleva ministeeriumi tööd juhtima mees, kellele mõisted- samastumisvõime, empaatia ja abistamine on räigelt väärtuskonflikti põhjustav. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti arvamusloo, kus ta soovitas vaadata tulevaste rahvaasemike isiklikke väärtusi, norme ja nn vooruseid- tegelikult parim soovitus üle pika aja. Ei, saadikud ei ole, ega saagi iial olema pahedeta olendid teisest maailmast. Inimene jääb inimeseks ning vaevalt leiaksime palju inimesi, kelle kapinurgas ei kogu tolmu paar minevikust pärit luukeret. Pühakutega meil tegemist ei ole ega saa kunagi ka olema, aga riigikogu viljakates tingimustes tuuakse inimesest välja see halvim pool. Pikalt on neid udusulepadja tingimusi ju kogutud- kontrolli, tagasikutsumise võimaluse puudumine, soodustused, erisoodustused, eriti soodsad soodustused. Rahvale on vaja nn keelt kõrva ajada vaid korra nelja aasta jooksul ning siis pööbel unustatakse. Aga ka see pole põhiline- inimene, kellel puuduvad isiklikus väärtussüsteemis sellised eetilised kategooriad nagu abistamine, empaatia ja samasumisvõime, ei soovi kunagi nõrgemaid reaalselt aidata. Väärtuskonflikt on paraku sotsiaalpsühholoogide uuringute põhjal tunnistatud ületamatuks e vanasti üteldi: küürakat parandab vaid haud.
Kits kärneriks
Kui REF ja IRL koalitsioon esimese veriooni sellest õnnetust seadusest pastakast välja imesid oli pahameeletorm suur. Uus luud pidi siis paremini pühkima, asuti asja parandama. Kui nägin, kes selle uue ministeeriumi etteotsa sokutati, oli vähemalt minul selgus käes, et kits on kärneriks palgatud. Antud härra eetiline paradigma avaldus meie ühingule mõned aastad tagasi kui ta veel üht linnakest juhtis. Nimelt oli meil tulemas samas linnas pisike koolitus ja paar päeva enne selle toimumist algas klaperjaht. Poliitaadlil oli vaja kiiresti saada……. kas koolitust? Vale vastus. Tal oli vaja osta koolituse läbimise tunnistus ilma õppimata. Eks selliseid soove on meile ennegi esitatud ja üpriski kõrgel tasemel, aga antud juhul oli tegemist eriti järjekindla inimesega, mis kahtlemata teeb talle au :) , sest koolituse paberi müümise korraldamiseks oli ta mobiliseerinud oma linnavalitsuse aparaadi töötajad. Nii nad siis helistasid, silmad häbi täis ning nõudsid. Paraku, meie esmaabi õpetava ühingu üks põhiväärtus on, et me müüme teadmisi ja mitte kunagi tunnistusi. Seda oleme 100% ka täitnud oma kahekümneaastase ajaloo jooksul. Nii ei tulnud midagi välja sõltumata meeleheitel ametnike telefonikõnedest. Ma lihtsalt tõdesin, et kui härral on majanduslikud raskused, siis oleme nõus tasuta koolitama, aga tunnistusi me ei müü. Kättemaks oli ettearvatavalt kiire, sest rohkem meid sellesse linna koolitama ei ole kutsutud. Ja nüüd siis seisis sama aristokraat ministeeriumi ees, mis nagu peaks hoolima, mõistma, aitama puudega inimesi. Inimene, kelle peres kasvavad pisikesed lapsed ning kelle pereliige oli suundumas lastega tööle, soovis osta esmaabitunnistust ning nüüd on võimeline samastuma omastehooldajate või puudega inimestega. Hei, neurokirurgid! Kas keegi on teostanud antud patsiendil lobotoomia? No muul viisil inimese eetiline paradigma lihtsalt muudetav ei ole.
Elagu ametnikud!!!
Ja nüüd laseme miljonid veerema. Puudega inimestega, nende töövõime hindamise, teenuste ja ekspertiisidega, hakkab tegelema töötukassa. No tehke mulle selgeks ometigi, miks??? Inimesed, kellel puudub absoluutselt igasugune ettevalmistus. Meditsiiniline, sotsiaaltöö taust. Kes, nagu on selgunud, isegi kardavad puudega inimesi.
Veoautoga ametnikele, näpuotsaga puudega inimestele.
Loomulikult saab neid koolitada ja koolitada ning veel kord koolitada. Ülemusi ei saa aga koolitada Eestimaa porises ja vihmases kliimas. Õige koolitus saab ikka toimuda Kanaari saartel, Mallorkal. Madagaskarile ehk ei ole soovitav minna,seal möllab hetkel katk, kaasaarvatud kopsukatk ja surnud on sadu inimesi. Kirpudel, va lontrustel, puudub aga õige liberaalne maailmavaade ja neil on üsna ükskõik, kelle verd imeda ja nii katku nakatada. Nii, ja ports euroraha ongi kindlalt vasakule nihutatud. Selleks, et keegi ei uriseks, et iriseb siin üks vingats, aga lahendusi ei paku, siis, palun. Meil on kompetentsed komisjonid juba olemas. Rehabilitatsiooni meeskonnad, olemas igas maakonnas. Koosnevad meedikutest, sotsiaaltöötajatest, taastusravi spetsialistidest, tegevusterapeutidest- kompetentsed toimivad meeskonnad. No lisame sinna juurde veel töötukassa esindaja ja ilma suure raha kuluta oleks kompetentne ja toimiv komisjon olemas.
Teenused, teenused.
Kujutage hetkeks ette, milliseid teenuseid hakkab määrama puudega inimesele töötukassa ametnik, kes näeb esimest korda lähedalt ratastooliga inimest, avastab tema pükstest uriinikoti ning ümber tagumiku mähkmed. Aga seda euroraha tuleb ikka kulutada kiiresti ja palju, sest Brüsseli bürokraadid kontrollivad. See saab olema grotesk, mille läbiviimiseks kulutatakse miljoneid. Rehabilitatsioonimeeskondadel on see pädevus olemas, mida puudega inimesed vajavad, aga mingil põhjusel nemad partneriteks ei sobinud. Tegelikult- teame küll, miks. Töötukassa on ju riigi rahakott ja sellega saab teha seitse imelist trikki, eelarveaukusid lappida, jätkub ka kaunite klantspiltide vorpimiseks lendavad lennukid taustal.
Töökoht avalikus sektoris.
Kogu selles suures reformimöllus jääb totaalselt arusaamatuks, millega ikka motiveeritakse töökohti puudega inimest tööle võtma. Eeskuju andmine? Kui vähekenegi lähtuda kainest mõtlemisest, siis on selge, et piitsaga sundida kedagi ei saa. Avalik sektor kui eeskuju näitaja. Ma tahaksin uskuda, et avalik sektor ehitab töökohas oma kulu ja kirjadega kaldteed treppidele, ehitab ümber kontoriruumid ehk võtab maha lävepakud, ehitab ümber WC-d jne, jne. Kas töövõimereformis on sellisteks kuludeks ettenähtud sentigi raha? Ei ole, loomulikult. Kas töökoht saab teatavaid soodustusi kui puudega inimese tööle võtab? Kus see raha on? Kulus ametnike koolitamiseks?
Euroraha labidaga
Töökoht peab investeerima näiteks pimedate arvutiprogrammi. Kes selle kinni maksab? Inimene teeb kodus tööd ja vajab arvutit. Asutus maksab kinni täie rauaga, kuigi saaks palgata poole väiksema kulu eest terve inimese. Milline raudkindel veendumus meie avaliku sektori omakasupüüdmatusest. Siis peaksid nii ministrid kui riigikogu üldse tööd tegema vabatahtlikena ja tasuta. Kust need tuhanded töökohad siis tulevad??
50% töövõimeline, tööle!!
Nii, on meil siis tubli puudega inimene, teenused kah käes ning 50% töövõimet. Istub oma kodus ning talle tuleb töötukassast kiri. Palun minge sinna ja sinna tööle. Kui veab, siis ehk vaid 10 km kaugusele, aga enam kui tõenäoliselt kahekümne või enama kilomeetri kaugusele. Autot inimesel ei ole. Elab ta kah II korrusel ning sinna viib tüüpiline taevatrepp, kust laskuda saab vaid tagumiku peal ja kes selle ratastooli nüüd alla toob? Mis nüüd saab? Loogiline oleks kui Eestis käivituks samasugune KELA taksode süsteem nagu Soomes ja selleks tasuks Euroopast raha küsida küll. Meie töövõimereformi seadus nii kaugele ei ole üldse mõtelnud. Siin saavad tugiteenused otsa ja suure osa puudega inimeste unistused tööle minna kah. Ja ärgem puhugem omavalitsuste invataksodest. Seda hinda, mida küsitakse, ei jaksa maksta ka täiskoormusega töötav terve inimene. Puudega inimene võib vajada kodus töötamiseks arvutit, ehk kalleid programmegi. Järsku vajab ta ka abilist? Selleks raha enam ei jätku.
Kuhu jätkub raha küll ja veel?
Aga palun, pappi ja priskelt jagub selleks, et puude asemel hinnata töövõimet. Loogiliselt võttes ei saa erilist vahet olla. Kui 50% puuet siis 50% säilunud töövõimet. Aga tundub et ei. Vaja on ametnikearmeed töötukassas, kes siis puude põhjuseid, haigust tundmata, hakkavad arvutama töövõimet. Kalli hinnaga kaasama eksperte ja kutsuma voodihaigeid töötukassasse ennast näitama. Muuseas, ka voodihaiged on võimelised tegema tööd, eriti raamatupidamist, arvutigraafikat, koostama tabeled jne, jne. Nende aju võib olla oluliselt tervem kui töövõimereformi väljatöötanud ametnike oma. Kas pole vahva kuidas need voodihaiged siis töötukassa uksele vuravad. Kui rehabilitasioonimeeskonnad saavad ka väljasõiduhindamisi teha, siis töötukassa ametnikud vaevalt. Kogu see trall on märkimisväärne tuule tallamine, sest loogiline oleks alustada nendest puudega inimestest, kes tahavad tööle minna ja neid on tuhandeid. Kontakti loomine on kerge. Andmebaas on olemas, piisab vaid teavituskirjast ja inimesed helistaksid ise.
Aga nad ei kuule kedagi
Aga nad ei kuule. Vaevalt kuuleb president Eesti inimesi, sest ta seisab teistsorti vähemuse huvide eest ning peab kodumaaks üht palju suuremat riiki. Kahju, et miljonid Euroopa raha voolab katkematu vooluna ametkonna ja poliitilise eliidi taskutesse. Ühte ma tahaksin teile lubada, head paljukannatanud puudega inimesed ning nende hooldajad ja omaksed. Juhul kui ma peaksin riigikokku sattuma ( ja, ja, ma tean, et see on ebatõenäoline, sest ma olen parlamendierakondade välise erakonna kandidaat), siis peavad teie esindajad oma muredest rääkima riigikogu saalis, kus laudade taga istuvad reaalselt saadikud. Teie valu on ka minu valu. Kaastunne.
Teerullistrateegia e veel kord töövõimereformist.
Eestlased Eestis | 24 Nov 2014 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
