Ukraina armee operatsiooni algusest Kurski oblastis on möödunud nädal aega ja välja hakkab joonistuma ka Venemaa armee tegevusmuster seal piirkonnas. Selle nädala jooksul on olnud omajagu arutelusid teemal, et kas Ukraina äkki liiga suurt tükki ei taha hammustada ning et see operatsioon võib kokkuvõttes erilist efekti mitte anda.
Vaatame siis olukorda, mis oli enne 6. augustit. Sõjalise eksperdi Agil Rustamzade sõnul on kahe erineva sõjalise jõuga osapoole konfliktis väiksemale poolele kõige halvem see variant, kui ta peab osalema sümmeetrilises lahingutegevuses. Tema sõnul on see nagu poksimatš, kus 140 kilogrammi kaaluv poksija surub 70 kilose poksija nurka ja tümitab seda seal, samas kui 70-kilone üritab ennast kaitsta. Mingi aja ta suudab nii ennast kaitsta, aga perspektiiv on pehmelt öeldes nukker.
Pea kogu rindejoone ulatuses oli välja kujunenud rindejoon ning sellisel juhul tulevad väikesed edenemised mõlemale poolele suurte kaotuste hinnaga, samas kui Venemaast kordades väiksema elanike arvuga Ukraina ei saa endale lubada selliste oludes pealetungile minna, samas kui vastane vaikselt, aeglaselt, aga ikkagi pidevalt hammustab iga päev sinult natuke maad ära.
Belgorodi oblastist tungisid Venemaa üksused Harkivi suunale, seega jäigi järgi ainult üks suund, kus Ukraina armeel oli võimalik üllatada Venemaa armeed – Kurski oblast - ning edu korral oleks Ukraina armeel võimalik kasutada sõjapidamist viisil, mis neile sobib – mobiilsete gruppidega kiirelt edasiliikumine, võimalusel vastase vältimine, lühikesed lahingud, peale mida kiirelt ära liikuda jne.
Ehk siis kõik see, mis tõi Ukraina edu 2022. aasta sügisel Harkivi operatsioonis. Just mitmed Israeli sõjalised eksperdid on varasemalt korduvalt rõhutanud, et Ukraina peab viima sõja Venemaa territooriumile ja et eriti Kurski oblastis annab loodus Ukraina üksustele võimaluse oma eeliseid maksimaalselt ära kasutada, jutt siis eeskätt piirkonna metsadest, kus on mobiilsetel gruppidel lihtsam ennast vajadusel varjata.
Kurski operatsiooniks valmistus Ukraina armee mitme kuu jooksul ning kui muidu armastavad Venemaa z-blogijad rääkida, et Venemaal olevat Ukrainas nii palju agente, et sisuliselt ükski suurem tehnika ja elavjõu liikumine ei jää märkamata, siis seekord läks teisiti – see operatsioon tuli Venemaa jaoks täieliku üllatusena.
Operatsioonil osalevate Ukraina sõjaväelaste sõnul ei olnud harvad juhtumid, kus nende sisenemisel hoonesse mängisid Venemaa ajateenijad ajaviitmiseks kaarte ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Ahmat üksuste võitlejad lahkusid kiirelt, mõnedes kohtades avaldasid ajateenijad vastupanu täpselt nii kaua, kui nende ohvitser surma sai, peale seda tõstsid nad kohe üles valge lipu, sest neil lihtsalt puudus igasugune soov sõdimiseks ja teiseks nad ise ka tunnistavad, et reaalselt sõdida nad ei oskagi, mõned korrad on automaadist lasknud ja see on ka kõik.
Tänasel päeval räägitakse juba ka z-kanalites Kurski oblastis vangi langenud Venemaa sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate puhul arvust 2000 ja rohkem, see on väga suur arv ning Ukraina armee jaoks on see väga suur õnnestumine, sest nii ajateenijad, FSB töötajad (keda pidi vangis olema suurusjärgus 40) kui Ahmat-üksuste sõdurid on hinnaline vahetusfond, samas kui vangi langenud eksvange ei taha Venemaa tagasi ning erilist huvi ei tunta ka vangi langenud lepinguliste sõdurite tagasisaamise vastu.
Venemaa vanglates on tuhandeid ukrainlasi, kes ootavad sellest maapealsest põrgust pääsemist. Üks vangide vahetuse käigus Ukrainasse tagasi pääsenud ja praegu Azovi ridades võitlev endine Mariupoli kaitsja rääkis, et pideva piinamise käigus aitas teda hulluksminemisest päästa enne sõda läbitud nö ellujäämiskursus, mida viisid läbi lääne eriteenistuste inimesed ja kus reaalselt nö mängiti läbi olukordi, kus oled vangis ja vaenlane üritab piinamisega su tahet murda.
Ukraina operatsioon Kurski oblastis on Venemaa juhi jaoks ülimalt valus löök, eeskätt tema prestiiži pihta, sest Venemaa nö sõpradeks olevates riikides hinnatakse tooret jõudu ning jutt peab minema tegudega ka kokku. Nüüd on aga nädala jooksul välja kujunenud olukord, kus Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Sõrskõi sõnul olevat Ukraina armee kontrolli 1000 ruutkilomeetrit maad ning eilse päeva jooksul oli sellele lisandunud veel 40 ruutkilomeetrit.
Agil Rustamzade sõnul on nüüd poksiringis tegu olukorraga, kus väiksem poksija on pääsenud nurgast, liigub vilkalt ümber suurema ja kohmakama poksija, väsitades teda ja andes talle pidevalt valusaid hoope. Rustamzade sõnul ei saagi olla Ukrainal teist varianti, kui üritada tegutseda asümmeetriliselt ja selles kontekstis ei ole vaja ülemäära keskenduda kahtlustele võtmes, et ehk Ukraina võttis liiga suure riski ja panustas liiga palju jõudu Kurski oblastisse. Ukraina lihtsalt pidi midagi ette võtma, kujunenud olukorras oleksid muud alternatiivid olnud palju halvemad.
Venemaa armee on esialgsest šokist üle saanud ja praegu tundub, et nad on valinud nö häbi variandi ehk siis nad on nõus pigem kaotama Kurski oblastis rohkem territooriumi, kui et hakkaksid olukorra kiire muutmise nimel võitlusvõimelisi üksusi suures koguses Donbassist Kurski oblastisse liigutama. Ja isegi kui liigutaks, siis Ukrainal on metsases Kurskis kaitses oluliselt lihtsam olla kui suures osas lagedas Donbassis.
Lisaks eeldatakse Venemaa poolel, et piiratud ressursside tingimustes pidi Ukraina oma reserve Donbassist ära liigutama, mis omakorda muutis nad seal haavatavamaks ning et Venemaa sõjamasin töötab seal suunal täistuuridel, siis üritavad nad seal pealetungiga jätkata ning tuleb tunnistada, et nad on saavutanud Pokrovski suunal ka edu, aga sellest allpool.
Hetkel teadaolevalt on Venemaa armee hakanud rajama kaitseliine Kurskist 10 kilomeetrit lõuna poole ehk siis pigem arvestavad nad kaitses olemisega, sest suuremaks vasturünnakuks hetkel lihtsalt jõudu ei ole. Z-kanal VDV za tšestnost i spravedlivost tõi välja, et käesoleva sõja reaalsusi arvestades oleks edukaks vasturünnakuks vaja kahte armeekorpust, aga kuskohast kujunenud olukorras neid võtta, kui Venemaa armee juhtkond ei taha teistelt rinnetelt suuremas koguses üksusi ümber paigutada Kurski rindele?
Venemaa z-kanalite andmetel on hakatud Kurski suunas liigutama strateegilisi reserve, näiteks Kaliningradi oblastist, aga kui siis isegi mingi aja pärast saadakse mingi kogus üksusi ja sõjatehnikat sinna rindelõiku, siis ilma reaalse lahingukogemuseta üksustel kuluvat palju aega, enne kui neist üldse võitlusvõimelised üksused saavad, kes suudaksid koordineeritult tegutseda ka näiteks brigaadi tasandil. Venemaa sotsiaalmeedias on palju juttu sellest, et suurusjärgus 500 sõjaväelast, kes lahingutegevuses osalemise keeldumise tõttu olid kinnipidamiskohas Kamenka külas Peterburi lähedal, olevat laaditud lennukitele ja saadetud Kurskisse, et nad seal lahingusse saata.
Kurski suuna edasiste arengute osas ütles Agil Rustamzade, et üks asi on Venemaa võimalik vasturünnak, aga tema sõnul on äärmiselt oluline ka see, et kui kaua Ukraina suudab Venemaa luuredroonide tööd segada, mis siiani on üldjoontes õnnestunud. Kui ei ole luureinfot, siis ei ole ka sihtmärk rakettidele ja lennukitele. Selles kontekstis põhjustab palju kõneainet juhtum, kus Venemaa lasi ballistilise raketi Iskander-M seal rindelõigus oleva väikese Ukraina jalaväerühma pihta, kes oli raketi kohalelendamise hetkeks paarsada meetrit edasi liikunud. Kui väga kalli raketiga üritatakse tabada paari jalaväelast, näitab see võimetust leida nö tummisemaid sihtmärke.
Sihtmärkide puudusest annavad tunnistust ka Venemaa poolelt levitavad videod väidetavatest edukatest rünnakutest Ukraina armee positsioonide vastu, lähemal uurimisel on selgunud, et tegemist on nö konservidega ehk siis muudel rindelõikudel varem toimunud rünnakutega. Venemaa poolelt tuli ka kurtmist, et Ukraina suutvat Kurski oblastis mõjutada nii palju Lancet droonide lendu, et need ei tabavat enam endise efektiivsusega.
Nüüd Ukraina jaoks mitte nii heade uudiste juurde ehk siis olukord teistel rinnetel. Venemaa armee suudab jätkuvalt heita iga päev suurusjärgus 100 liugpommi ehk siis 700 liugpommi nädalas ning selles osas ei ole Ukraina oma droonirünnakutega suutnud olukorda muuta. Elektroonikaekspert Serhii Beskrestovi andmetel on Venemaa poolt Donbassis kasutusele võetud droonid, mis kasutavad droonide juhtimiseks sagedust 300 MHz ehk kui 500MHz sageduste vastu oli Ukraina armeel juba nö vasturohi olemas, siis nüüd tuleb taas hakata elektroonilise sõjapidamise vahendeid uutele sagedustele ümber kohandama.
Pokrovski suunal on Venemaa viimaste päevade jooksul märgatavalt edenenud lääne poole ning nad on jõudnud Grodivka asulani ja sealt on Mirnogradini 10 kilomeetrit ja Pokrovskini 15 kilomeetrit. Venemaa armee jaoks on see prioriteetne suund, Ukraina sõjaväelase Kiril Sazonovi sõnul tegi Venemaa armee eilse päeva jooksul Pokrovski suunal 48 rünnakut, samas kui näiteks Toretske suunal 8 ja Tšasiv Jari suunal 6 rünnakut. Tema sõnul kannab Venemaa armee nende rünnakute käigus küll suuri kaotusi, aga suudab samas edasi liikuda. Kohe Grodivkast lääne pool on kõrgendikud ning seda peetakse Ukraina armee korralikuks kaitseliiniks, aga kui Venemaa armee jõuab Mirnogradile ja Pokrovskile suurtükilaskude kaugusele, siis hakatakse neid asulaid maatasa pommitama.
Palju kõneainet pakkus ka Venemaa armee nö kilpkonnatankide rünnak eile hommikul Harkivi rindel Liptsi suunal, kus kahes kolonnis oli kokku 12 kilpkonnatanki, millest igas masinas pealekeevitatud metallkesta all lisaks 8-10 jalaväelast. Ukraina sõjaväelased hävitasid neli kilpkonnatanki ja üks sai kahjustusi ning vastane sunniti taganema.
Täna öösel toimusid üle Venemaa paljudes oblastites droonirünnakud ning sealjuures rünnati kolme sõjaväelennuvälja, millest Telegram-kanali ASTRA info kohaselt sai kõige rohkem tabamusi Nižegorodski oblastis Kulebaki linna lähedal asuv Savaleika sõjaväelennuväli ning z-kanalites oleva info kohaselt olevat tabamused saanud kaks lennukit. See on väga esialgne info, loodetavasti päeva peale tuleb lisainfot. Nagu ka rünnakute kohta Baltomore ja Borissoglebski sõjaväelennuväljadele.
Kurski operatsiooniga seoses on Venemaa nö patrioodid sügavas mures, sest riigis ei pidavat Ukraina sissetung eriti kellelegi korda minema ja reaalselt toetavat sõda suurusjärgus 10% Venemaa elanikest. Moskva pidavat elama sama lõbusalt nagu varemgi, samuti Peteburi. Ei olevat mitte mingisugust patriotismipuhangut, sõtta soovivat minna järjest vähem inimesi, nii olevat vaesemate regioonide poolt nö värbamisplaanidest täidetud suurusjärgus kolmandik, jõukas Moskva maksab lepingu sõlmimisel ühekordset tasu rohkem kui kaks miljonit rubla, aga selle tulemuseks on see, et teistele regioonidele jääb lepingute sõlmijaid veelgi vähem järgi.
Selles kontekstis on järjest rohkem z-kanalites juttu sellest, et Putinil ei jää muud üle, kui et enne aasta lõppu viia läbi veel üks mobilisatsioonilaine, mille järel saadetakse 400000 mobiliseeritut peale väljaõppe läbimist rindele, peamiselt Kurski oblastisse ja Donbassi. Jah, Venemaal arvestatakse sellega, et nö maasekaevunud ukrainlasi ei ole võimalik veel niipea Kurski oblastist välja saada ja et nad võivad sinna jääda vähemalt aasta lõpuni. Nagu ka ei välistata ukrainlaste suuremat liikumist Belgorodi oblastisse.
Üks Kurski oblasti elanik aga selgitas, et alguses nad arvasid, et Venemaa on Ukrainast tugevam, aga nüüd selgus, et Ukraina on tugevam. Läksid ise tüli norima ja selle käigus löödi valusalt vastu, seda mõistavad nad hästi ning alles nüüd suudavad nad arutleda stiilis, et naabritele kallaleminek oli viga. Rohkem kui kaks aastat võttis aega, et sellest aru saada.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
