Milles seisneb Avdiijivka tähtsus? Tegemist on Donetski eeslinnaga ning selle kontroll võimaldab Ukrainal segada Venemaal kasutada Donetskit kui transpordi sõlmpunkti, sest sinna ulatub Ukraina laskma ka tavaliste suurtükimürskudega. Avdiijivkas endas on tööstuskompleks, mida nimetatakse väikeseks Azovstaliks ning vahepealsete aastate jooksul (peale 2014. aasta sündmusi) on Ukraina rajanud sinna väga tugevad kaitseliinid, mistõttu ei ole Venemaa suutnud viimase pooleteise aasta jooksul linna ära võtta, kuigi rünnatud korduvalt ja kantud suuri kaotusi nii elavjõus kui tehnikas.
Ometi on Donetski ümbrus tööstuspiirkond koos arenenud raudtee- ja maanteevõrguga ning seetõttu oli seal suhteliselt lihtsam koondada uueks rünnakuks jõude. Venemaa meedia, kes sellel suvel rääkis kolm kuud Kupjanskist kirdes asuva Sinkivka äravõtmisest (mida reaalsuses ei toimunud), oli taas rõõmsas ootusärevuses ning meeleolud olid ülevad.
Alljärgnevalt toon punktide kaupa välja, kuidas olukorda nägi Venemaa seisukohast varjunime all „Polkovnik Šuvalov“ kirjutav Venemaa armee ohvitser:
1. Venemaa suutis piirkonda märkamatult koguda suures koguses tehnikat ja elavjõudu.
2. Venemaa ründas ootamatult suurte jõududega.
3. Venemaa sõjalennukid saavad linna suunas töötada täiesti takistamatult.
4. Uue, värsked üksused (loe – palju kahuriliha).
5. Lauprünnaku asemel haaramine tiibadelt.
6. Ollakse valmis kandma väga suuri kaotusi eesmärgi saavutamise nimel.
7. Vaenlase suurtükituld suudetakse edukalt maha suruda.
Reaalsus olid asjad muidugi natuke teised ja Ukraina oli valmis suuremaks rünnakukatseks Venemaa poolt. Ukraina ootas põhilööki lõuna poolt, kus Venemaa armee üksuste kasutada olid paremad logistikakanalid, mistõttu sealt sai korraga suurema jõuga rünnakule minna. Selle suuna puhul aitas Ukrainat väga mingi aeg tagasi toimunud edukas vasturünnak Opõtne suunal, mis ahendas väga oluliselt Venemaa võimalusi sellelt suunalt laiemal rindelõigul pealetungile minna. Sisuliselt on pealetung Vodjande suunalt Severne suunale läbi kukkunud, Venemaa armee on kandnud seal lõigus väga suuri kaotusi ning nende soomustehnikakolonnide liikumine oli Ukraina droonide poolt kiirelt fikseeritud ja järgnes tegevus, mida üks Ukraina sõjaväelane iseloomustas ühe sõnaga – lasketiir. Täpset arvestust on hetkel hävitatud Venemaa soomustehnika üle keeruline pidada, aga ainuüksi selle rindelõigu kontekstis räägitakse kümnetest hävitatud tankidest ja jalaväe lahingumasinatest. Väga suurte kaotuste hinnaga on Venemaa sellelt suunalt edenenud vähem kui 100 meetrit.
Venemaa meedia kirjutas ka nende üksuste suurest edenemisest Avdiijivkast põhja pool, kus nad olevat ületanud raudtee ja jõudnud Krasnogorivka suunalt liikudes Berditši asulasse. Reaalsuses nad jõudsid küll korra raudteeni, aga löödi sealt tagasi. Krasnogorivkast lääne poole on küll hall ala suurenenud, aga tänase hommiku seisuga ei suutnud Venemaa üksused lääne pool oma positsioone kuskil kindlustada. Väga palju oli Venemaa meedias ka juttu Krasnogorivkast lõuna pool asuvast aheraine mäest (terrikon), mis olevat Venemaa armee kontrolli all. Reaalsus on teine – aheraine mäeni tuli Venemaa positsioonide poolt tee, mille ümber olid põllud mineeritud. Venemaa üritas teed mööda liikuda oma üksustega, aga mineeritud põllud ei võimaldanud laiemal rindelõigul pealetungile minna ning täna hommikul oli see aherainemägi Ukraina kontrolli all.
Tänahommikuse seisuga võib konstateerida, et loodetud edu Venemaa ei ole suutnud saavutada, aga nad jätkavad suurte jõududega Avdiijivka ründamist. Linnaelanike varustamine eluks vajalikuga on tõsiselt häiritud ning Venemaa jätkab aktiivset lennuväe kasutamist linna pommitamisel. Ukraina on toonud piirkonda reserve, nii et selles osas on Venemaa plaan töötanud – sundida Ukrainat kasutama Avdiijivka kaitsmisel lisajõude, vähendades nii võimalust nende kasutamiseks lõunarindel.
Venemaa armeel on väga suured kaotused elavjõus, aga et lõuna poolt ründasid peamiselt eksvangidest ja distsiplinaarkaristuse saanud sõduritest koosnevad üksused pluss rahvavabariigi tšmobikud, siis nende kaotamist Venemaa armee oluliseks kaotuseks ei pea. Z-kanalid kirjutavad, et võitlus selle linna okupeerimise nimel on nüüd Venemaa armee suurim siht lähiajal ning mitte miski ei takistavat neid oma eesmärke saavutamast.
Ukraina omakorda vastukäiguna lasi väidetavalt liugpomme kasutades õhku olulise silla Horlivka ja Jasinuvata vahel, mis muudab Venemaa üksuste logistikat keerukamaks. Vähemalt selle nädala lõpuni on piirkonnas kuiv ja soe ilm, mis võimaldab Venemaal pealetungiga jätkata, samas väga pikalt nad sellise intensiivsusega rünnata ei suuda, sest tekivad probleemid nii tehnika kui laskemoonaga. Kui Ukraina nädalavahetuse kaitses vastu peab, siis suure tõenäosusega võib Venemaa pealetungi nimetada ebaõnnestunuks.
Venemaa armee oli aktiivne ka Marjinkast põhja pool ning pole välistatud, et nädalavahetuse jooksul suudavad Staromihhailivka suunalt lääne poole natuke oma positsioone parandada. Bahmutist lõuna pool aga suutsid ukrainlased Klišiijivka ja Andriijivka juurest Venemaa üksused suruda rohkem kui 300 meetrit ida poole ning uutel positsioonidel suudeti ka ennast kindlustada. Sellel rindelõigul on väga edukalt töötanud Ukraina suurtükid, nii suudeti lühikese ajaga hävitada rohkem kui 20 Venemaa suurtükisüsteemi. Järgmine suurem Venemaa kaitseliin on kolm kilomeetrit idas kõrgendikul asuval Opõtne-Odradivka joonel.
Luganski oblastis oli Venemaa aktiivne Orljanka suunalt lääne poole, aga edu ei saavutanud. Lõunarindel suutis Ukraina natuke edeneda Robotinest lääne poole, aga Venemaa korraldas aktiivseid vasturünnakuid Verbovest lääne pool ning suutis ühes lõigus ka minimaalselt edeneda.
Viimastel nädalatel on Venemaa kasutanud Ukraina tsiviiltaristu ründamiseks vähe rakette ning sellega seoses on palju arutelusid teemal, et kui palju Venemaa suudab rakette toota ja palju neil õnnestub talvisteks Ukraina taristuobjektide rünnakuks rakette varuda. Edaspidi kasutan selles kontekstis sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko poolt avaldatud andmeid.
Ukraina valmisolek raketirünnakute tõrjumiseks. Kovalenko sõnul on mitmekihiline õhutõrje ainult Kiievis ja selle ümbruses, see on ainuke piirkond Ukrainas, kus suudetakse alla tulistada kõik eri tüüpi Venemaa raketid. Ülejäänud suuremates linnades on olemas võimekus tiibrakettide allatulistamiseks, aga hakkama ei saada ballistiliste rakettide, Onyksi ja H-22-ga. Saksamaa lubas anda Ukrainale täiendava Patriot õhutõrjekompleksi, mis pidi paigutatama Odessasse, aga eks aeg näitab, millal see kohale jõuab ja mis õhutõrjerakettidega. Kogu Ukraina territooriumi Ukraina õhukaitse ei suuda katta ka sellel talvel.
Rakettide tootmine. Tiibraketid. Kovalenko andmetel suudab Venemaa toota kuus suurusjärgus 30 Kalibr-raketti ja 30-45 tiibraketti H-101/H-55/H-555, lisaks 15 raketti H-55/H-555 on ladudest võetud ja kasutamiskõlblikuks muudetud. Iskander-K rakette (Kalibri analoog) 5-10 kuus, ehk siis tiibrakette kokku kuus kuni 100 ühikut.
Ballistilisi rakette Iskander-M toodetakse kuus suurusjärgus 5-10 ühikut, Kovalenko sõnul sõltub tootmine paljuski sellest, kuidas õnnestub tootmiseks vajalikke komponente riiki smugeldada. Nõukogude ajast pärit suuri, aga ebatäpseid rakette H-22 on Venemaa ladudes alles sadades ning nad üritavad neid modifitseerida rakettideks H-32.
Kuni 110 raketti kuus on arvestatav kogus, aga kui võrrelda eelmisel talvel rünnakutes kasutatud rakettide arvuga, siis nii palju ja nii massiivseid rünnakuid Venemaa enam võimeline korraldama ei ole, lisaks on Ukrainal oluliselt paranenud tiibrakettide tõrjumise võimekus. Küll on aga Venemaal nüüd võimalik kasutada oluliselt rohkem Shahed-tüüpi droone ning nende üheaegne koordineeritud kasutamine saab olema Ukraina õhutõrje jaoks suureks väljakutseks. Samas annavad ka Venemaa sõjaväelased endale aru, et Ukraina on nüüd võimeline sarnaste droonidega vastulööke andma Ukrainast kuni 1000 kilomeetri kaugusel ning kõiki Venemaa infrastruktuuriobjekte õhukaitsega katta pole võimalik. Suure tõenäosusega saavad Ukraina vasturünnakute sihtmärkideks olema infrastruktuuriobjektid, mis on seotud Venemaa sõjaväeliste objektide kütmise ja elektriga varustamisega, aga tihtipeale on need objektid seotud lähedal asuvate elumajade kütmise ja elektriga varustamisega. Ukraina lööb Venemaa võimalikele rünnakutele Ukraina infrastruktuuriobjektide vastu seekord valusalt vastu.
Kuigi Venemaa suurendab propagandale eraldatavaid vahendeid, siis ometi on nad sunnitud The Insider’i andmetel lõpetama „Sputniku“ tegevuse Euroopas. Põhjuseid sellise sammu astumiseks on mitmeid. Kõigepealt finantsilised, sest sanktsioonide tõttu ei saa kasutada Euroopa riikide pangandussüsteemi. Lisaks tehnilised, sest veebiversiooni on võimalik vaadata ainult Venemaal. Lisaks olid tekkinud ka probleemid tööjõuga, sest Kesk-Aasias paljud ajakirjanikud keeldusid edasi töötamast peale Ukrainasse sissetungimist. Georgias on Sputnik sulgemisel, see võib juhtuda ka Armeenias, Moldovas nad juba on suletud. Venemaa suunab nüüd oma propagandateraviku nö sõbralike riikide suunal, nii on nad suurendamas saadete mahtu Serbia suunal, lisaks täiendav tähelepanu Aasiale ja Aafrikale. Venemaa suudab Euroopas mõjutada meediamaastikku veel läbi nn alternatiivsete meediakanalite ning ei teeks paha kõigi meediaväljaannete rahastamise avalikustamine Euroopa Liidus, selles osas ei tohiks küll miski saladuseks jääda.
Venemaal oli Putin mures, et rubla kursi nõrkus välisvaluutade suhtes võib talle enne presidendivalimisi halba varju heita ja nii tehti taas ettevõtetele kohustuslikuks välisvaluuta müük riigile. Paraku on probleem selles, et dollarite ja eurode eest on eksporti palju vähem kui varasematel aastatel ning Venemaa ettevõtted kaotavad oma konkurentsivõimet ka läbi erinevate eksporditollide. Riigitruud analüütikud olid otsusest vaat et eufoorilises meeleolus ja ennustasid rubla tugevnemist 1 usd = 100 rubla pealt kursile 1 usd = 70 rubla, aga reaalsuses on rubla tugevnenud tänahommikuse seisuga ainult 97 rublani ühe dollari eest. Kui see meede ka ei suuda rubla kurssi hoida, siis eriti palju käike enam Putinil järgi jäänud ei olegi.
Kui Venemaa ettevõtjad on loonud nafta veoks nö varilaevastiku, siis The Moscow Times’i andmetel on sama toimumas ka konteinervedudega, kus Venemaa ettevõtted on ostnud vanametalli minevaid laevasid ja tellinud ka uusi. Hetkel on Venemaa seetõttu jõudnud olukorda, kus probleeme konteinerite riiki toomisega ei olevat, küll aga võimendub probleem, mis tekkis juba kevadel seoses raudteevedudega Hiinast – konteineritega tuuakse küll kaup Venemaale, aga Venemaalt välja ei olvat nendega eriti midagi vedada ja nii olevat Container xChange andmetel oktoobri alguses Venemaal olnud kasutult seismas 150000 merekonteinerit. Laevade lisandudes on aastaga kaks korda vähenenud Hiinast toodud kaubaga 40-jalase merekonteineri maksumus 3000 dollarini, samas Venemaalt sama konteineriga kaupa välja viies tuleks nüüd maksta ainult 580 dollarit.
Venemaa varilaevastik on oluliselt vähendanud ka nafta transpordikulusid Indiasse, nii on Aframax-tüüpi tankerite nafta veokulu nüüd Balti sadamatest 7 dollarit barreli eest, mis on pea kaks korda vähem kui aasta alguses. Lloyd’s List Intelligence andmetel on Venemaa varilaevastiku nimekirjas 535 laeva, mille keskmine vanus on 23 aastat. Kahel kolmandikul laevadest puuduvat üldse kindlustus, neil, kellel on kindlustus, ei suuda kindlustusfirma võimaliku õnnetuse korral ligilähedaseltki õnnetusega kaasnevaid kulusid katta, sest Venemaa kindlustusfirmad on lihtsalt nii väikesed. Nii tegutsedes hoiavad Venemaa ettevõtted Reutersi andmetel kokku nüüd ka 7 dollarit barrelilt kindlustuse eest, aga see tuleb muu maailma turvalisuse arvelt, sest võimaliku õnnetuse korral Venemaa tekitatud keskkonnakahjusid ei suuda hüvitada.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
