Olukord rinnetel. Viimastel päevadel on tähelepanu keskpunkti tõusnud taas Bahmuti linn, sest nii linnast lõuna kui põhja pool käivad ägedad lahingud ning Ukrainal on olnud ka edenemist. Bahmutist lõuna pool käivate lahingute kontekstis oli huvitav moment, kui Venemaa z-blogija Sladkov kirjutas, et Venemaa üksused on Klišeejevkast ehk juba lahkunud. Sellesse sõnumisse suhtuti Ukrainas äärmiselt suure skepsisega, sest teades selle asula olulisust Venemaa jaoks, oli väheusutav, et nad nii lihtsalt alla annavad. Selgus, et ei andnudki ning tõid hoopis abivägesid juurde.

Hoolimata sellest suutis Ukraina tagasi võtta kõige olulisema kõrgustiku ning nüüd on Ukraina suurtükivägi koondanud suurema osa oma tulejõust seal piirkonnas Venemaa hästi kindlustatud positsioonile Klišeejevkast põhjas, mis on Venemaa jaoks viimaseks tugipunktiks, kui see langeb, ei ole ka asula enda hoidmine enam võimalik, sest see asub orus. Ukraina edenemine sõltub sellest, kui palju Venemaa otsustab oma reserve seal lahingusse saata, aga kogu Bahmuti operatsiooni peamine eesmärk ongi siduda ära ja kurnata Venemaa reserve, nii et selles osas kõik toimib.

Bahmutist põhja pool on Ukraina edenemine olnud Berhivka suunas minimaalne, Ukraina sõjaväelase Denis Jaroslavski sõnul on Venemaa toonud sinna reserve ning laskemoona osas ka Venemaal mingeid probleeme ei tundu olema, seega tema sõnul on Ukraina sõjaväelastel seal käimas väga rasked lahingud ning kiiret edu loota ei ole.

Avdiijivka juures üritasid Venemaa üksused tõsisemalt Kruta Palka suunalt peale tungida, aga edu ei saavutanud.

Lõunarindel on ägedad lahingud ning minuni jõudnud infokildude kohaselt on Ukraina natuke edenenud kahes lõigus. Robotine suunal on Ukraina jõudnud asulast põhja pool asuva kaitseliinini ja natuke on tagasi võetud ka sellest asulast lääne pool olevat maad, Velika Novosilovka suunalt olevat Ukraina võtnud natuke maad tagasi ka Urožaine suunal. Ukraina neid edenemisi ei kinnita, kuna olukord on dünaamiline ning muutub pidevalt, sest Venemaa teeb ka pidevalt vasturünnakuid.

Saksakeelses meedias avaldati omajagu artikleid, kus nenditi, et Ukraina pealetung olevat vähem edukas kui loodeti. Kes reaalselt olukorraga lõunarindel kursis on olnud, need teavad, et kujunenud olukorras, kus Ukrainal puudub ülekaal õhus ja kus vastane on kaheksa kuu jooksul loonud ešeloniseeritud kaitseliinid, oleks kiire edenemine võimalik ainult siis, kui Venemaa üksused ei võitleks, aga nad võitlevad. Kujunenud olukorras ei olegi Ukrainal eriti muud varianti kui nn Herson 2.0 ehk siis esiteks vastase logistika võimalikult suur häirimine ning teiseks vastase raskerelvastuse distantsilt hävitamine. Selle kõigega Ukraina aktiivselt ka tegeleb, aga nii tegutsedes kiiret edu loota ei ole. Samas on Venemaa sõjakorrespondendid juba kurtmas laskemoona puuduse üle seal rindelõigus ning teine terav probleem olevat Venemaa üksuste väsimus, sest erinevalt Ukraina üksustest ei pidavat Venemaa armees rotatsiooni koos puhkusega Venemaal toimuma, paremal juhul viiakse üksused ainult natuke rindejoonest eemale mingiks ajaks. Kaotusi elavjõus kompenseeritakse jooksvalt ehk siis saadetakse pidevalt nö värsket verd juurde, aga kui kogenud sõdureid, kellel paljuski selliste üksuste võitlusvõime püsib, jääb ühel hetkel väga väheks, siis kukub järsult ka kogu üksuse võitlusvõime.

Viimastel päevadel räägitakse juba vaat et kindlas kõneviisis, et Ukraina saab lõpuks ometi USA-st kauaoodatud kassettlaskemoona (otsus selle kohta pidavat tulema lähipäevil), aga tuleb välja, et ka siin on omajagu nüansse. Kassettmoona tööpõhimõte on, et plahvatus toimub õhus, peale mida lendavad laiali granaadid, mis omakorda plahvatavad ning nii katavad killud oluliselt suurema maa-ala. Probleemiks aga asjaolu, et teatud arv granaate jäävad plahvatamata ning on seetõttu tulevikus võimalikuks ohuks ka tsiviilelanikele. Kassettmoona puhul räägitaksegi kõige rohkem sellest, kui mitu protsenti granaatidest keskmiselt ei lõhke ning siinkohal läheb olukord palju segasemaks. 2011. aastal on USA ise pannud paika, et nad ei anna üldjuhul sõjalist abi kassettmoona näol, kus lõhkemata jääb rohkem kui 1% granaatidest, aga suurtükkidele neil ei pidavat sellist moona olemagi. 155 mm kassettmürsk M483 sisaldab 88 granaati ja pikema lennuulatusega M864 sisaldab 72 samasugust granaati. M864 puhul jääb keskmiselt lõhkemata 2,35% granaatidest ning M483 on see protsent veel kõrgem. Peamiselt jäävad granaadid lõhkemata, kui pinnas on väga pehme või maanduvad nad tihedale taimestikule, samas puudub neil mehhanism, mis deaktiveeriks sellised granaadid teatud aja pärast.

Efekt Ukraina jaoks seisneks asjaolus, et esiteks on kassettmoona USA-l ladudes miljonites ühikutes ning teiseks on see efektiivne suuremal maa-alal. Mõlemad osapooled kulutavad praegu kordades rohkem mürske kui suudavad asemele toota, aga nn tavalised mürsud on osutunud antud sõjas ülimalt oluliseks relvaks, sest mürsu lendu ei ole sisuliselt ühegi relvaga võimalik mõjutada. Juba 100000 kassettmürsku muudaks lõunarindel oluliselt olukorda, seda enam, et nad pidi päris efektiivselt ka hävitama miine. Nagu öeldakse, et jälgime arenguid. Lisaks on kassettmoona olemas ka mitmikraketiheitjatele, sellest oleks ka abi. Lõunarinne on juba tänasel päeval Venemaa poolt nii tihedalt mineeritud, et peale sõda võtaks demineerimine pikki aastaid ja sisuliselt tuleks kogu territoorium ära puhastada ning siis saaks likvideerida ka kassettmoonast tingitud võimalikud ohud.

Palju on olnud arutelusid laskemoonalao plahvatuse ümber Makiijivkas. Kui Venemaa suurtükkide vastu suudab Ukraina efektiivselt võidelda, siis mitmikraketiheitjatega on see probleem, et peale laskmist liiguvad nad kiirelt positsioonilt ära ning nii kurtsid Makiijivka elanikud, et Venemaa sõjaväelased tüüpiliselt laadisid oma mitmikraketiheitjad laskemoona täis seal laos, sõitsid laost kilomeetri eemale ning tulistasid sisuliselt linnast Ukraina poole raketid teele ning lahkusid kiirelt, samas kui mingi aja pärast Ukraina poolt mitmikraketiheitja suunas teele saadetud mürsud ohustasid juba reaalselt kohalikke elanikke. Venemaa armee oli lao rajamisel lootnud asjaolule, et ladu oli rajatud pooleli jäänud elamukompleksi keskele ning et Ukraina ei julge suure tõenäosusega sinna tulistada, kartes võimalikke tsiviilohvreid ümbruskonnas. Ukraina aga otsustas kohalikele ilutulestiku korraldada ning Venemaa jaoks oli see valusaks löögiks, sest nüüd tuleb mitmikraketiheitjad laadimas käia rindejoonest oluliselt kaugemal.

Peale Pervomaiski ründamist Iskander raketiga on Ukrainas üritatud leida mingitki loogilist seletust antud rünnaku sihtmärgi osas, aga ühtki sõjaväega seotud objekti seal ligiduses ei ole. Samal ajal toimus raketi plahvatuse kohast 800 meetrit eemal Ukraina üksuse Kraken sõduri matused, kus oli kohal ka omajagu langenud võitleja relvavendi, aga nii palju ei tohiks ju selline rakett mööda lennata, isegi kui nad sihtisid matust, sest ega Venemaa armee jaoks ei ole Ukrainas miski püha.

Lvivi ründamisel tiibrakettidega puudus samuti igasugune seos Ukraina sõjaväega ja kõigepealt lendasid tiibraketid üldse lõuna poolt Kiievi peale ja siis keerasid enne Kiievit järsult lääne ning seda ei saa vist seletada muud moodi kui Venemaa sooviga suurendada ohvrite arvu tsiviilelanikkonna hulgas, kellel selle manöövrit tõttu oli hilisema õhuhäire tõttu vähem aega varjenditesse minna ning peale rünnakut selgus, et kümne varjendi uksed olid väidetavalt suletud olnud, mistõttu inimesed ei saanud neisse varjule minna.

Relvastusuudiseid ka natuke. Türgi hakkab Ukrainale andma 155mm liikuvsuurtükke Firtina 155, mis oma olemuselt on Lõuna-Korea liikuvsuurtüki K-9 Türgis toodetud modifitseeritud variant. Ukraina pool avaldas video, mis näitab, kuidas SMArt-155 laskemoonaga hävitatakse Venemaa tank T-90. Juhitav mürsk lendab etteantud koordinaatidega paikapandud kohta, peale mida hakkavad maa poole liuglema kaks langevarjudega lõhkekeha ja kui nad avastavad sihtmärgi, toimub selle ründamine. Lõhkekeha pole suur, aga suudab läbistada ülevalt tanki soomuse ja põhjustada tankis pahvatuse, peale mida tanki enam kasutada ei saa ja videos näidatud tankis said kohe surma kaks meeskonnaliiget ning üks sai väga raskelt haavata.
Venemaa meedias on järjest rohkem materjale, kus kurdetakse, et hiljuti okupeeritud territooriumitel kohalikud ei võta neid kui nn vabastajaid ning ajapikku on nende suhtes muutunud vaenulikuks ka need, kes alguses isegi nn russki mir’i tervitasid. Zaporižžja oblasti okupatsioonivõimu juht Balitski kurtis, et kollaborandid ja okupatsioonivõimu töötajad ei saa rahus elada ning nad on pidevas hirmuseisundis, kartes oma elu pärast. Nii pidavat nad alati enne autoga sõitmist üle kontrollima, et ega autole ei ole paigaldatud lõhkekehasid ning nad ei saavat ka külastada avalikke toitlustusasutusi, sest olevat oht, et neile antav toit võib olla mürgitatud. Z-blogija Mihhail Kalašnikov tegi jätkuloo olukorrast okupeeritud territooriumil ning sedapuhku külastas ta Kreminnat ja Rubižnet. Kalašnikovi sõnul ei ole Venemaa pakkunud kohalikele inimestele mitte midagi head, otse vastupidi, inimesed on kõigest ilma jäänud ja nii olevat kohalike elanike suhtumine okupatsioonivõimu muutumas järjest vaenulikumaks, sest elu on nüüd võrratult viletsam kui oli nn Ukraina ajal ja mitte midagi head ei paista ka tulevikus. Asi olevat läinud sinnamaale, et kohalikud juba küsivad otse, et miks te siia tulite, me ei oodanud teid.

Kalašnikovi muret võib okupantide vaatenurgast ka mõista, sest sa ei suuda probleemideta valitseda territooriumil, kus kohalikud on vaenulikult meelestatud. Sellele murele on üks lihtne ja kiire lahendus – minge kiirelt koju tagasi ja elage seal omas nn russkii mir’is, aga ärge seda enam kunagi teistele naabritele peale suruge, vaid pigem kutsuge naaberriikidest enda juurde elama neid, kellele meeldib vägivald ja nn vargaseaduste järgi elamine.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING