Rahvusvahelises plaanis on nädalavahetusel kõige rohkem vastukaja saanud Prantsusmaal asuva Hiina suursaadiku segasevõitu avaldus selle kohta, et peale NSVL-i lagunemist tekkinud riikidel ei oleks justkui täielikku suveräänsust. Oluline on välja tuua ka selle avalduse tegemise kontekst – ta andis parajasti intervjuud, kui intervjueerija küsis, et kelle oma on Krimm ning just selles kontekstis tegi suursaadik oma avalduse. Minu enda hinnangul rääkis suursaadik asjast nii, nagu Hiinas on võimukoridorides teemat ka arutatud, aga lõpuni ei ole selge, et kas tegemist oli suursaadiku soologa või oli tegemist ettekavatsetud käitumisega.
Nimelt on Hiina suur nö rahuplaan ummikus, sest Venemaa ei taha midagi kuulda kõigist okupeeritud territooriumitest loobumistest, samas oli Hiina enda rahuplaani esimeses punktis kirjas, et Hiina tunnustab kõikide riikide territoriaalset terviklikkust, seega on antud olukorras ainuke võimalus küsimuse alla seda Ukraina territoriaalne terviklikkus kui selline. Venemaa ei loobu vabatahtlikult Krimmist, seega otsib Hiina teed, kuidas Krimm Venemaale jätta nii, et see sobituks väljapakutud rahuplaaniga.
Suursaadiku väljaütlemine sattus Hiina jaoks äärmiselt ebasobivale ajale, sest samal ajal oli Hiina kaubandusminister Pariisis ja täna ta tal planeeritud kohtumine EL-i esindajatega. Väga keeruline saab olema millestki rääkida olukorras, kus Hiina suursaadiku juttu võib tõlgendada kui Venemaa julgustamist, et vallutage aga rohkem endiste liiduvabariikide territooriume tagasi. Tegemist on Hiina viimase aja diplomaatia ühe suurima ebaõnnestumisega, sest Hiinal on vaja parandada suhteid EL-iga, sest riik lihtsalt ei saa majanduslikult lubada suurt tüli Euroopaga.
Rinnetel on kõige rohkem emotsioone nädalavahetusel põhjustanud ukrainlaste väidetavalt loodud sillapea Dnepri vasakkaldal Oleški lähedal. Tegemist on soise piirkonnaga, mis on täis erinevaid väiksemaid veekogusid ning sinna piirkonda korraliku kaitseliini rajamine ei ole võimalik. Ukrainlased ise ei taha sillapeast midagi rääkida, küll aga on palju jutukamad Venemaa z-blogijad, kelle sõnul on ukrainlaste sillapea kohe purustatud Antonovi silla juures ning üle jõe pidavat takistamatult sõitma kiirpaadid, mis toovad varustust juurde. Võib ju öelda, et sõjalises mõttes ei oma see sillapea suurt tähtsust, sest sinna ei saa tuua pealetungi alustamiseks vajalikul hulgal sõjatehnikat, aga lugedes z-blogijate hädaldamist, siis võib öelda, et juba praegu on see operatsioon edukaks osutunud.
Nimelt kurdavad z-blogijad, et ukrainlased lennutavad takistamatult sillapea territooriumilt oma suuri droone, millele venemaalased on andnud nime muinasjututegelase Baaba-Jagaa järgi, sest nende droonide väljanägemine pidavat olema jube, aga eks ütle ju rahvatarkuski, et pole vahet, missugune droon välja näeb, peaasi, et ta Venemaa armee tehnikat ja elavjõudu hävitada suudaks. Kirjutasin nendest droonidest varem seoses nende öise rünnakuga Avdiijivka lähistel, droonid suudavad kanda kuni 40 kilogrammi laadungit ning fotol oleval droonil on kolm 120 mm miinipilduja miini, millest igaüks pidi kaaluma 12 kilogrammi ning iga selline miin teeb tabamuse korral liikumisvõimetuks mistahes Venemaa tanki, rääkimata õhema soomusega rasketehnikast. Aga miinid olevat ainult pool häda, nimelt pidavat ukrainlased nende droonidega puistama okupeeritud Dnepri idakalda territooriumil teede peale spetsiaalseid metallist teravaid esemeid, mille eesmärk on lõhkuda Venemaa armee transpordivahendite rehve ning see pidavat õnnestuma ukrainlastel suurepäraselt, lisaks kurdavad venemaalased, et sarnaseid rehvilõhkujaid panevad teede peale ka kohalikud elanikud. Eks ole näha, kaua Venemaa laseb olukorral edasi areneda või üritavad nad sillapead likvideerida, aga see ei saa olema lihtne ülesanne.
Bahmutis suutsid Venemaa üksused nädalavahetusel omajagu edeneda, peamiselt linna põhjaosas ning natuke ka ida poolt ning järjest väiksemaks jääb see osa linnast, mis on veel Ukraina üksuste kontrolli all. Ukraina kasutab aktiivselt taktikat, kus mahajäetud hooned mineeritakse ja hiljem lastakse need õhku, kui Venemaa sõjaväelased on neisse sisenenud. Lisaks liiguvad Venemaa üksuste käes olevatel territooriumitel Ukraina väikesed diversioonigrupid, kes mineerivad uuesti teid ja lõhkekehad pannakse plahvatama hetkel, kui Venemaa üksuste arvates on need piirkonnad juba ohutud. Mõned päevad varem üritasid Venemaa sõjaväelased liikuda Bahmutist läänest põhja poolt Hromove peale, et läbi lõigata ukrainlaste peamised allesjäänud varustusteed, aga ukrainlastel õnnestus vaenlane seal peatada.
Kuigi viimaste arengute valguses võiks prognoosida, et väga pikalt Bahmut enam vastu ei pea, on linna kaitsmine siiski oma eesmärgid Ukraina jaoks suures osas täitnud. Bahmutis on seotud Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused, mis võimaldab Ukrainal lihtsamini rindejoont hoida mujal rinnetel, samal ajal valmistades ette uusi üksusi kevadiseks pealetungiks. Venemaa sõjablogija Hodakovski sõnul on nende üksus Vugledari all täielikul nö mürsudieedil, sest mürsud on antud kõik Bahmutisse Prigožinile, seega ei saavat nemad seal suuremat pealetungi arendada. Bahmut hoiab kinni Venemaa edasiliikumist Slovjanski ja Kramatorski peale, lisaks on Prigožin sisuliselt kaotamas oma wagnerlaste üksust linnalahingutes ja oma viimases intervjuus oli mees väga mürgine Šoigu osas, sest see ei andvat talle vange juurde, aga vangidest oskavat just tema lahingutes kõige rohkem nö välja pigistada.
Väljaandes Forbes ilmus mitu huvitavat artiklit, mis valgustasid Ukraina sõjaväe relvastuse temaatikat. Artikkel droonidest toob välja, et just viimasel ajal on Ukraina hakanud väga edukalt maha võtma Venemaa poolt kasutatavaid peamiselt Hiina päritolu nö laiatarbedroone. Kui varem oli kaks põhilist taktikat – takistada drooni sidet operaatoriga või takistada drooni suhtlust satelliitidega (GPS), siis nüüd on ukrainlased massiliselt hakanud kasutama taktikat, mida Venemaa armee on ise ka varem mujal kasutanud, nimelt eksitavate GPS koordinaatide andmist, mille järgi droon saab aru, et ta on nüüd nn no-fly tsoonis (tüüpiliselt lennuväljade ümber on sellised tsoonid), kus ta lennata ei tohi ja kui drooni operaator ei suuda kiirelt drooni ümber lülitada käsitsijuhtimisele, kukub see alla. Ukraina võimekus on selles vallas nii kiirelt arenenud, et ukrainlaste endi hinnangul kolme-nelja kuu pärast ei ole Venemaal enam mõtet laiatarbedroone kasutada, sest nad võetakse kiirelt alla.
Antud kontekstis võib küsida, et kui Ukraina suudab, peaks suutma ka Venemaa, aga Venemaa suudab mõjutada ainult laiatarbeseadmetes kasutatavat GPS-i signaali (tavalised Hiina laiatarbedroonid), aga ei suuda peale viimaseid USA poolseid arendustegevusi mõjutada militaarset M-code GPS signaali ning just seetõttu olevat viimastel nädalatel ilmunud nii palju videosid Ukraina tapjadroonide edukatest rünnakutest, sealhulgas on jõuliselt pildile ilmunud ka Switchblade 600. Samas on tekkinud paanika Venemaa leeris, sest ainuüksi nädalavahetuse jooksul lasti lõunarindel alla neli Lancet tapjadrooni ning nende tapjadroonide efektiivsus kukkus järsult. Lisaks on Ukraina rindele toonud palju nii puidust kui täispuhutavaid suurtükke, tanke ja mitmikraketiheitjaid, et Venemaa saaks sinna kulutada oma väheseid tapjadroone.
The Economist avaldas lekkinud luurematerjalidele tuginedes artikli, mille järgi on Ukraina kaotanud sõja algusest 60 lennukit, mis moodustab 40% sõja alguses neil olnud lennukitest. Alles on veel suurusjärgus 80 lennukit, millele lisanduvad Poolast ja Slovakkiast saadavad, aga ikka on seda kordades ja kordades vähem kui Venemaal. Lähemal ajal Ukraina moodsamaid lääne lennukeid ei saa, seega saab võimalikul pealetungil olema õhuruumi kaitsmine problemaatiline, aga eks selle kõigega ole arvestatud.
Õhuruumi kaitsmise kontekstis on teada, et Ukrainal hakkavad otsa saama raketid vanematele kompleksidele. Forbes avaldas materjali, kus on juttu BUK-M kompleksidel nõukogude päritolu rakettide asendamisest lääne omadega, täpsemalt rakettidega RIM-7 Sea Sparrow, mille lennuulatus on küll natuke väiksem, aga neid rakette on läänes omajagu toodetud. Juba 2012. aastal tutvustas Poola raketitootja WZU võimalust kasutada BUK-M õhutõrjesüsteemides rakette RIM-162, nii et kui RIM-7 peaksid otsa lõppema, saab kasutada ka RIM-162 rakette. Forbes’i andmetel oli Ukrainal sõja alguses 72 BUK-M kompleksi, nüüdseks on neid töökorras suurusjärgus 60 ning kui kompleksidele saaks lääne päritolu rakette, oleks see Ukraina õhukaitsevõimekuse jaoks väga positiivne areng.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
