Peale Venemaa vägede lahkumist Dnepri läänekaldalt on omajagu kõneainet pakkunud sellega seoses kaks aspekti – kui palju tegelikult seal Venemaa regulaararmee üksusi oli (eeskätt dessantväelasi) ja kuhu nad nüüd paigutatakse. Ukraina armee meediaohvitser Taras Berozovetsi andmetel oli Dnepri idakaldal neli Venemaa dessantväelaste brigaadi ning need kandsid ka olulisi kaotusi, seega ei saa selles kontekstis tõsiselt võtta Venemaa poole juttu, justkui olevat neil nüüd võimalik teistele rinnetele ümber paigutada lausa 30000 väga hea väljaõppega lahingutes karastunud sõdurit, reaalselt on see arv vähemalt kaks korda väiksem, aga neile lisaks on veel ka tšmobikuid ja nn rahvavabariikide mobikuid, kes aga lahinguväljal endast suurt jõudu ei kujuta rünnakutegevuse läbiviimisel.

Tänaste teadmiste kohaselt jaotatakse dessantväelased kolme rinde vahel (Lugansk, Donbass ja Zaporižžja), aga Dnepri idakaldale jäävad peamiselt tšmobikud. Venemaa z-kanalid kurdavad, et Dnepri idakaldal on neil suured probleemid, sest kohalikud elanikud on Venemaa armee üksuste suhtes vaenulikult meelestatud ning eeskätt noored tegevat tihedat koostööd Ukraina sõjaväega, andes neil Venemaa sõjaväeobjektide ja sõjatehnika koordinaate ning aidates ka juhtida tuld. Sellise tegevuse tulemusega järjest laieneb Dnepri idakaldal nn hall tsoon, kus Venemaa sõjaväelasi on vähe järgi jäänud. Ukraina eesmärk on sundida eeskätt Venemaa suurtükid Hersoni laskeulatusest välja, et vältida linna puhul Mariupoli saatust. Täiesti välistada Hersoni tulistamist ei ole võimalik, küll aga on võimalik oluliselt seda vähendada.

Kuna Venemaal on oluliselt parem positsioon Donbassis (eeskätt logistika osas), siis Ukraina ei saa lõpmatult vastu pidada olukorras, kus nende positsioone tulistatakse aktiivselt pikema perioodi vältel. Paratamatult kasvavad niimoodi kaotused nii elavjõus kui tehnikas, samas kui Venemaa ajab rünnakule peamiselt tšmobikuid ja kriminaale, kelle kaotamine ei lähe Venemaale üldse korda. Ukraina mineeris põhjalikult viimase kontrarünnaku käigus territooriumi Bahmutist põhja poole Soledarini ning aktiivset mineerimistegevust jätkatakse ka lõuna suunal (näiteks on olemas spetsiaalsed HIMARSitelt lastavad juhitavad raketid, mis puistavad tankitõrjemiinid laiali vajalikus kohas), aga kui päevast-päeva on Venemaa poolt lakkamatu tuli nii suurtükkidest, miinipildujatest kui mitmikraketiheitjatest, siis on kaitsjatel väga raske. Ukrainlased, kes Donbassis vaenlast tagasi hoiavad, on tõelised kangelased. Nädalavahetusel oli ukrainlastel selles osas eriti raske just Avdiijvka ümbruses, kus Venemaa üritab edasi liikuda nii Avdiijivkast põhjas kui lõunas, et võimalusel tekitada Ukraina poolele oht, et linn võiks jääda piiramisrõngasse.

Kui palju on räägitud Dnepri läänekaldal olnud Venemaa väeüksustest, siis palju vähem on räägitud samas piirkonnas olnud Ukraina üksustest ja nende jõudude suurus oli Taras Berezovetsi hinnangul kaheksa brigaadi. Praeguse sõja faasi kontekstis suur jõud ja on vähe informatsiooni, kuhu need üksused liiguvad. Sõja loogika võiks olla see, et Ukraina peab aktiivsem olema Luganski ja Zaporižžja rindel, sest seal on Venemaa kaitseliinid nõrgemad ja logistika haavatavam. Zaporižžja rinne on mitusada kilomeetrit pikk ning sealsel avatud maastikul on Venemaal keeruline korralikke kaitseliine välja ehitada ja Ukrainal on ka võimekus kaugemale ja täpsemalt kaudtuld anda. Eriti kardab Venemaa pealetungi Mariupoli suunal, nii on Pjotr Andrjuštšenko sõnul septembriga võrreldes linnas kasvanud Venemaa sõjaväelaste arv kümme korda, neid on nüüd seal suurusjärgus 10000-15000.

Luganski oblastis takistab Ukraina edenemist ilm, ratastehnikaga edasiliikumine on väga problemaatiline. Ometi suutis Ukraina seal piirkonnas piisavalt palju survet avaldada, mistõttu oli Venemaa sunnitud osa dessantväelasi ka sinna viima, kuigi antud oludes ei saa kumbki pool suuremat pealetungi läbi viia ja toimub peamiselt suurtükkide duell.

Mitmed sõjalised eksperdid on juhtinud tähelepanu sellele, et Venemaa ei valmistu ei Hersoni ega Zaporižžja oblastis okupeeritud territooriumitel tõsiselt selleks, et rinne võiks sinna pidama jääda talvekuudeks. Elame-näeme.

Hersoni jõudis esimene rong Kiievist koos 200 reisijaga, aga linna enda infrastruktuuritaristu ei ole töökorras ja nii kutsub Ukraina esialgu vabatahtlikkuse alusel inimesi lahkuma linnast, sest kui mingil kujul elektritaristu saavat nad toimima lähimal ajal, siis joogivee ning majade kütmisega olevat probleemid keerulisemad. Lisaks on Venemaa mineerinud pea kõike, mis võimalik ning just seetõttu võtab taristuobjektide parandamine kaua aega. Hersoni olukorda kergendab natuke see, et linn asub Ukraina lõunaosas ja nii on seal talved pehmemad kui põhja pool. Kindlasti on alles vabastatud linnast keeruline lahkuda, aga selline see elu on.

Olen varem ka kirjutanud, et nii Donetski kui Mariupoli veevarustus lähtub Slovjanski juurest algavatest kanalist ning kui Venemaa ei saa kogu Donetski oblastit kiirelt oma kontrolli alla, on eelseisvat talve nendes linnades väga keeruline üle elada. Nüüd on Donetskist tehtud selles kontekstis ka mitmeid uudislõike, kus inimesed kurdavad, et ei ole ei joogivett ega ei toimi ka majade kütmine (selleks on ka vett vaja) ning tänane reaalsus on see, et seda vett ei saagi olema, sest Ukraina kaitse peab Bahmuti juures. Kui Ukraina pakub sarnases olukorras Hersoni elanikele võimalust riigi teises osas talv üle elada, siis Donetskis ja Mariupolis on olukord palju keerukam.

Poola raketiintsidendist ka natuke. Väga palju on juttu olnud kahe poolaka traagilisest surmast, aga oluliselt vähem on räägitud sellest, et miks üldse pidi Ukraina seal S-300 õhutõrjeraketid välja laskma. Roman Svitani sõnul oli Venemaa raketirünnaku sihtmärgiks Lvivist põhjas asuv Dobrotviri elektrijaam ning selle elektrijaama kaudu pidavat toimuma oluline osa elektri liikumisest Poola ja Ukraina vahel. Venemaa terroristliku loogika kohaselt tuleks hävitata ka elektriühendused Euroopaga, et häda korral ei oleks võimalik kiirelt Ukrainale appi tulla. Svitani sõnul oli seetõttu elektrijaama kaitseks paigutatud eraldi S-300 kompleks, mis ühtlasi kattis ka Lvivi põhja suunast ning üldjuhul lastavat kompleksist korraga välja kaks raketti, et saavutada kindel tabamus. Raketid lasti välja, sest lähenes Venemaalt väljalastud tiibrakett. Sealt edasi aga on palju ebaselget ja pole välistatud ka variant, et üks õhutõrjerakett võttis Venemaa tiibraketi maha, teine aga mingil põhjusel ei hävinud õhus, kuigi oleks pidanud. Kindel on see, et Ukraina tulistas õhutõrjeraketi välja Venemaa raketirünnaku tõrjumiseks ning tragöödia Poolas oli sellega seotud traagiline õnnetusjuhtum. Poola poolt tuli ka pakkumine, et nad võiks sarnaste õnnetuste vältimiseks Patriot-rakettidega Ukraina piiriäärse territooriumi enda kaitse alla võtta, aga hetkel on see ettepanekuks ainult jäänudki.

S-300 õhutõrjesüsteemid on Ukrainal veel NSVL-i ajast ning raketid hakkavad otsa saama. Praeguste plaanide kohaselt hakkavad neid asendama peamiselt õhukaitsesüsteemid Hawk, milliseid vahetatakse Euroopa riikides uuemate süsteemide vastu välja. Hawk’i puhul on olemas mitmeid modifikatsioone ja ka minu käest on küsitud, et milliseid süsteeme Ukraina saab. Küsimus on selles, et vanemad süsteemid on mõeldud ainult lennukite allatulistamiseks, samas kui uuemad saavad ka tiibrakettidega kenasti hakkama ning selles kontekstis tuuakse Ukrainasse neid, millega saab ka tiibrakette alla tulistada.

Venemaal on propagandasaated kaotanud oma vaadatavust ning nii on The Moscow Timesi andmetel nii Solovjovi kui Skabeejeva saated esikümnest välja kukkunud. Kremlis jälgitakse teraselt reitinguid ja nii oli peale vaadatuse langemise trendide ilmnemist propagandistidele antud suunised, et nüüdsest võib olla natuke kriitilisem. Esipropagandistidele antakse suunised ja jutupunktid, mida nad peavad oma saadetes kajastama, juhtides jutu Kremli poolt soovitatud rajale. Kui jutt saates ja reaalsus liiga kaugele üksteisest lähevad, siis on oht kaotada veelgi rohkem vaatajaid, seega tuleb positsiooni muuta vastavalt vajadusele. Seoses propagandasaadete vähenemisega televisioonis on Kreml suurema tähelepanu suunanud sotsiaalvõrgustikes olevatele kanalitele, sest telepropagandast väsinud inimesed suunduvad sinna ning seetõttu on osadel z-kanalitel isegi rohkem kui miljon jälgijat, mis muudavad nad antud sõja kontekstis olulisteks elanikkonna mõjutuskanaliteks. Kui mingi aeg tagasi üritas Venemaa kaitseministeerium väikest sõda sõjablogijate vastu, siis Kremlist said nad nö katuse ning võivad edasi tegutseda.

Hoolimata keerukast olukorrast avab McDonalds Ukrainas järjest uusi söögikohti ja viimati juhtus see Hmelnitskis. Ukrainlaste jaoks on väga keerulisel ajal iga selline positiivne uudis kuldaväärt. Ja tuju aitab neil üleval hoida satiiriline-humoristlik seriaal Bunker, millel on juba 12 osa ja neid kõiki saab Youtube’st vaadata.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING