Ilm on üks faktor, aga kindlasti avaldavad rasketehnika kasutamisele mõju ka Venemaa väga suured kaotused tehnikas viimaste nädalate jooksul, eeskätt Avdiijivka suunal ning järjest süveneb tendents, mis puudutab mõlemat osapoolt – rasketehnika tähtsus rünnakute läbiviimisel väheneb, sest mõlemad osapooled omavad vahendeid, millega vastase rasketehnikat eesliinil efektiivselt kas hävitada või liikumisvõimetuks muuta. Viimastel päevadel üritas Ukraina aktiviseerida rünnakuid Verbove suunal ning kohe kasvasid ka Ukraina poole kaotused, nii kaotasid nad kaks tanki Leopard 2A4. Oryx’i andmetel (olemas fototõendid) kaotas ajavahemikul 19-26.10 Venemaa 179 ühikut tehnikat, Ukraina aga 48, sealhulgas kaks eelpoolnimetatud tanki ja kaks suurtükki M-777. Avdiijivka juures proovisid ukrainlased mitmes kohas minna vastupealetungile, aga jäid omakorda hätta Venemaa rallidroonidega.
Nüüd olukorrast rinnetel natuke põhjalikumalt. Avdiijivka. Eelpoolnimetatud põhjustel on Venemaa loobunud seal endisel kujul rasketehnika kasutamisest ning nüüd rünnatakse valdavalt väikeste gruppidena, kus on suurusjärgus 10 sõdurit. Kõige suurem edenemine on Venemaal olnud Avdiijivkast põhja pool, kus nad on aheraine mäest põhja poolt mööda metsaviirgu liikunud lääne suunas ning on jõudnud raudteeni, kus nad üritavad oma positsioone kindlustada. Üle raudtee lõuna pool on tööstuskompleks ning kindlasti on Venemaa armee huvi seda enda kontrolli alla saada, aga ukrainlased on seal ennast väga hästi kindlustanud. Avdiijivkast lõuna pool ei ole Venemaa üksused suutnud edeneda, aga elavjõudu neil seal piirkonnas jagub ning pole välistatud, et nad võtavad ette veel mõned meeleheitlikud katsed edenemiseks põhja suunas, samas on suures osas ebaõnnestunud ka ukrainlaste vasturünnakud, nii et järjest rohkem on reaalne stsenaarium, mille kohaselt Venemaa pealetung loodetud tulemust neile ei too ning Avdiijivka jääb Ukraina kontrolli alla, aga ei suuda ka Ukraina seal territooriumi tagasi võtta.
Selline perspektiiv on Venemaa propagandistide jaoks nii frustreeriv, et ühes propagandasaates soovitati linn maatasa pommitada koos sinna jäänud tsiviilelanikega, kelle kohta öeldi, et oma süü, et sinna kohale jäid. Kuigi idee järgi võiksid need elanikud olla sisimas nö Vene maailma toetajad, oleksid propagandistid kõhklusteta nõus nad ohverdama, et saada enda kontrolli alla täielikult purustatud hoonetega maalapp, sest ainult see olevat oluline. Nii on Ida-Ukrainas, Venemaa poolt okupeeritud territooriumil endised linnad, mis on täielikult purustatud, aga mille taastamist Venemaa ei plaanigi – näiteks Popasna ja Volnovahha ning veel mitmete endiste linnade tulevik on pehmelt öeldes tume. Kuigi Venemaa pindala on nii suur, et juba praegu on riigil keeruline kõikjal taristut töökorras hoida, on neil pidevalt vaja veel ja veel endale maad juurde krahmata, et vägivaldselt levitada oma russki mir’i.
Venemaa peab luurelahinguid ka mujal Donbassis, proovides leida kohti, kus Ukraina kaitse on nõrgem ja nii suutsid nad natuke edeneda Novomihhailovka suunas lõuna poolt. Bahmuti ümbruses on Venemaa selgelt aktiviseerunud linnast põhja pool, kus nad üritavad Ukraina üksuseid eemale suruda nii linnast kui Berhivka veehoidlast, proovides nii ühtlasi vähendada Ukraina survel linnast lõuna pool.
Luganski rindel üritab Venemaa jätkuvalt Orljankast lääne poole liikuda ning nad proovivad edeneda ka Makiijivka suunal, aga rünnatakse peamiselt ilma rasketehnika toetuseta ning edenemine on olnud minimaalne.
Lõunarindel teatavad erinevad sõjablogijad Ukraina poole väikestest edusammudest Robotinest lääne pool, aga laiemat kinnitust pole see info veel leidnud. Vastuolulist infot tuleb ka Hersoni rindelt, kus ISW kirjutab isegi Ukraina sõjaväelaste ühe maanteeni jõudmisest Dnepri idakaldal, aga tänases olukorras, kus Venemaa lennukid saavad probleemideta liugpomme visata, on keeruline ette näha lähimas tulevikus Ukraina suuremat edenemist selles piirkonnas, sest korraliku sillapea loomiseks tuleks rasketehnikat ka idakaldale viia. Samas kasutab Ukraina praegu Dnepri idakaldal oma paremust suurtükkide osas, mis asuvad läänekaldal kõrgemal, tulistavad täpsemalt ja kaugemale, aga nii saab efektiivselt toetada ainult teatud tsooni jõe idakaldal.
Palju on räägitud ATACMS rakettide uuest kasutamisest Luganski oblastis. Seekord otsustas Venemaa propagandamasin initsiatiivi enda kätte haarata ning teatati, et nad tulistasid alla kaks ATACMS raketti. Infooperatsioonil oli isegi teatud mõju, sest selle jutu peale muutusid nii mitmedki Ukraina sõjalised eksperdid murelikuks. Kuni hetkeni, kui avaldati fotod ATACMS M-39 mootoriosadest, millel ei olnud mingid jälgi Venemaa õhutõrjerakettide tööst ehk siis alla tulistada neid küll ei suudetud mingi nipiga. Nüüd tekkis küsimus, et mida tulistati, sest nii kalleid rakette väheoluliste sihtmärkide suunast välja ei tulistata. Väidetavalt oli kahe raketiga hävitatud vähemalt kolm õhutõrjekompleksi S-400 komponenti, aga mingit pildilist tõestusmaterjali ei ole mul õnnestunud siiani leida, samas see on kindel, et rakette kasutati ning nad plahvatasid seal, kus pidid.
ATACMS rakettidega seoses kirjutavad mitmedki Ukraina meediaväljaanded, et jaanuaris pidavat Ukraina saama USA-st 300 kilomeetrise laskekaugusega rakette ning ju need ATACMS on, aga on ka eksperte, kelle sõnul ei ole USA-l vaja eraldi hakata rääkima sellistest ATACMS rakettidest, neist saavat me teada siis, kui nad on välja lastud ning oma töö nö ära teinud ning jaanuari kontekstis olevat juttu pigem õhutõrjerakettidest. Elame-näeme.
Droonid. Mõlemad pooled on oluliselt vähendanud viimastel nädalatel tapjadroonide (siia alla ei lähe rallidroonid) kasutamist ning nii on viimastel päeval Venemaa kasutanud ise vähem kui 10 Iraani Shahed drooni päevas. Spekulatsioone on erinevaid, aga kõige rohkem räägitakse variandist, et Venemaa kogub ladudesse nii droone kui tiibrakette, et hakata külmal perioodil tegema massiivseid kombineeritud rünnakuid Ukraina taristuobjektide vastu. Ukrainalased fikseerisid ka Venemaa poolt uue tapjadrooni kasutamise juhtumid ning allatulistatud drooni analüüsimisel selgus, et tegu on väikese drooniga (lõhkeainet 3-4 kilogrammi), millel on kasutatud mootorit DLE-60, mis on ostetud AliExpressi kaudu ja mis maksab seal suurusjärgus 500 dollarit.
Kui Iraani droone kutsutakse mootorist tuleva heli järgi mopeedideks, siis nende mootorite hääl pidavat tegema muruniiduki häält. Väidetavalt suudab droon lennata 200 kilomeetrit ja püsida õhus kuni neli tundi, nimeks on droonile pandud „Italmaš“, sest neid pannakse kokku samanimelises kaubanduskeskuses. Drooni väljatöötaja on ZALA, droon kasutab GLONASS/GPS ning arendajate sõnul peaks droonil töötama lahendus, kus drooni sidepidamine operaatoriga katkeb, suutvat droon ise edasi iseseisvalt tegutseda, sarnaselt Lancetile, mis küll suudab sellisel juhul lihtsalt kohapeal tiirutama hakata ning siis on neid kerge alla lasta. Peamine küsimus on Venemaa võimes neid droone toota suurtes kogustes, aga kui nad peaksid sellega hakkama saama, oleks Ukrainal üks tõsine peavalu jälle juures.
Aga ei maga ka ukrainlased ning Oleksandr Kamišini sõnul suutvat Ukraina praegu toota kuni paar tuhat drooni kuus, aga aasta lõpus juba rohkem kui 10000 (sic!) drooni kuus. Selles kontekstis võib vist ennustada, et aasta lõpust alates läheb lahti tõeline droonide sõda ning võidab see, kellel on neid rohkem. Venemaa z-blogijad annavad selgelt aru, et Venemaal puudub võimekus niivõrd mastaapsete droonirünnakute tõrjumiseks ning talved on Venemaal külmemad kui Ukrainas ehk siis tänavu talvel Venemaa armee jaoks mingit kergemat perioodi ei tule, sest peale lehtede langemist on nende sõdurid paremini nähtavad ning pole välistatud, et Ukraina hakkab nende positsioone õhust väga aktiivselt ründama. Loodetavasti Ukraina pool ei blufi ning suudab aktiivselt arendada asümmeetrilist lahingutegevust, aga ega paremaid variante neil tulemuse saavutamiseks eriti järel ei olegi.
Venemaa suudab jätkuvalt toota juurde rakette ning seda teemat kajastasid nii „Važnõje Istorii“ kui „The Insider“. Skeemid ülearu keerulised ei ole – erinevates riikides tehakse järjest ettevõtteid, kes ostavad rakettide tootmiseks vajalikke komponente ja saadavad need läbi vahendaja, näiteks läbi Inkotechi, Venemaale. Kui siis selline ettevõte satub sanktsioonide alla, võtab Inkotech nö riiulist järgmise ettevõtte ning kõik jätkub vanaviisi edasi. The Insider kirjutab Iskander ja Kinžal rakette tootvast ettevõttest KBM, mida juhib Sergei Pitikov, kelle tütar aga elab Rootsis, kus alles hiljuti ostis isa rahalisel abil poole miljoni euro väärtuses maja ja uue Tesla elektriauto. Ettevõte aga kasutab sarnast skeemi komponentide saamiseks ehk siis üks ettevõte ostab läbi erinevate ettevõtete rakettide tootmiseks vajalikke komponente ning kui keegi satub sanktsioonide alla, on siiani leitud alati kiirelt uus selle asemele. Sellisel kujul on sanktsioonid hambutud ning keeruline on ka ette näha, et lähimal ajal sanktsioonide efektiivsus selles vallas kasvaks.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
