Aserbaidžaani lennukompanii AZAL lennuki tulistamisega seoses on riigi president Ilham Alijev esitanud Venemaale väga selged nõudmised – et Venemaa tunnistaks lennuki tulistamist, selgitaks välja süüdlased ning kompenseeriks kõik tekitatud kahjud. Ilham Alijevit ei rahuldanud Putini saba ja sarvedeta umbmäärane vabandus mingi intsidendi pärast Venemaa õhuruumis, Venemaa z-kanalites levinud arusaamise kohaselt ei saavat aga Putin seda teha, sest siis ta kaotavat oma näo. Nende arusaamise kohaselt olevat see nõrkuse tunnus, kui inimene tunnistab tehtud viga.

See lennuõnnetus oli arusaamatu käkk Venemaa poolt, sest kui viga saanud lennukil oleks lubatud maanduda lähimale lennuväljale Venemaal, oleks õnneliku maandumise korral olnud võimalik olnud ohvrite puudumise tõttu asja täielikult ära summutada, kompenseerides lennufirmale kõik kulud. Ebaõnnestunud maandumise korral oleks vrakk jäänud Venemaa kontrolli alla koos võimalusega uurimisprotsessi mõjutada. Nüüd aga nähakse nende keeldumises soovi, et lennuk oleks kukkunud Kaspia merre.

Kiirelt peale õnnetust avaldati Venemaa z-kanalites suhtlus pilootide ja juhtimiskeskuse vahel ning selgus ka info, mille kohaselt käivitati lennuvälja sulgemise operatsioon „Kavjor“ alles vahetult pealt lennuki tulistamist. Õnnetuspaigalt viiakse nüüd lennuki mustad kastid Brasiiliasse, kuigi Venemaa pakkus lahkelt võimalust analüüsida neid organisatsioonil, kus on kontroll nende käes, aga Aserbaidžaanile see pakkumine ei pakkunud kuuldavasti vähimatki huvi.

Milles siis Putini jaoks põhiline probleem on? Ta ei taha ametlikult Venemaa süüd lennuki tulistamises tunnistada, sest see tõstatab kohe küsimuse, et kuidas Venemaa suudab tsiviillennukitele pakkuda turvalist õhuruumi olukorras, kus sõda jätkub ning Ukraina droonid lendavad pea iga päev Venemaa suunas ning Ukraina suudab nende tootmist suurendada.

Z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel soovivad Venemaa sõjaväelased, et kujunenud olukorras kehtestataks Ukraina piirist kuni 2000 kilomeetri kauguseni Venemaa territooriumile lennukeelutsoon (sinna sisse jääks ka Moskva), aga Putin ei saaks seda lubada ei majanduslikest ega poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt, see oleks Ukraina asümmeetrilise sõjategevuse suur edu, mida Putin ometi ei saa endale lubada.

Ramzan Kadõrov on ka väidetavalt väga rahulolematu olukorraga, kus kogu süüd üritatakse tema peale veeretada, samas kui õhutõrjekompleksid Pantsir-1S toodi Venemaalt koos meeskondadega, kes ka saatusliku lasu tegid. Põhiküsimus Kadõrovi kontekstis on aga ikkagi see, et miks ei sulgetud lennuvälja varem, sest info Ukraina droonide lähenemisest oli teada palju varem.

Ilham Alijevi nõudmistest on väga keeruline Venemaa jaoks ka nõue süüdlaste karistamiseks, sest kui siis keegi süüdlaseks teha, võib välja tulla palju informatsiooni, mis näitab Venemaa armee tegutsemist ebameeldivas valguses, seega pigem eelistatakse need sõjaväelased Venemaa avarustesse ära peita ja hiljem antakse medal rinda hea töö eest, nii on need asjad seal siiani käinud.

Olukord rinnetel.

Pokrovski suunal on Venemaa aeglaselt, aga siiski edenenud nii lääne poole kui ka natuke Pokrovski suunal. Rünnakute muster on sarnane varasemast ajast – soomustehnikat kasutatakse rünnakutel vähe, peamiselt kasutatakse nende asemel nüüd sõiduautosid. Elavjõudu neil sellele suunale aga praegu veel jagub.

Venemaa edenes ka Kurahhoves, kus asula lääneosast on veel väike osa hallis tsoonis, samas on olemas videomaterjal, mille kohaselt on Venemaa üksused jõudnud asulast lääne pool asuva soojuselektrijaamani. Kurahhovest lääne suunas kulgevale maanteele aga viskavad Venemaa droonid palju miine, mida kutsutakse nende kuju tõttu lehekesteks ning antud juhul on nende eesmärgiks lõhkuda Ukraina armee poolt kasutatavate liiklusvahendite rehve.

Kurahhovest kirdes on Venemaa armee edenenud Sevtšenkoni (sama nimega asula on ka Pokrovske lähedal), mistõttu halvenes Ukraina logistika asulast põhja suunas. Pokrovske suund on hetkel Venemaa armee jaoks väga oluline, sinna tuuakse reserve ning lagedal alal suudetakse ka edeneda. Nädalavahetusel suutis Venemaa armee natuke edeneda ka Toretskis ja Tšasiv Jarist põhja pool Grigorivkas.

Kurski oblastis ründab Venemaa armee ka suurte jõududega, aga edu sisuliselt puudub, sest seal piirkonnas on Ukraina armeel nende eliitüksused ja metsasel alal on lihtsam ka kaitses olla. Kruglenki asula juures suutsid ukrainlased isegi territooriumi tagasi võtta. Z-kanal Kremlovskaja tabakerka aga kirjutas taas juhtumist, mis seotud seal rindelõigus põhjakorealastega. Nimelt oli saadetud 50-meheline põhjakorealaste üksus rünnakule, aga selle pihta hakkasid edukalt tööle Ukraina armee suurtükid, miinipildujad ja droonid.

Osad põhjakorealased otsustasid taanduda, aga selgus, et nende selja taga olid Venemaa sõjaväelased, kes tõkestasid nende taganemistee, üritades selgitada, et põhjakorealased võivad liikuda ainult ühes suunas, mille peale üks põhjakorealane olevat lasknud kolm Venemaa sõjaväelast lihtsalt maha. Z-kanal kurtis nukralt, et vastutusele seda inimest võtta ei saa, teda olevat võimalik saata ainult uuesti rünnakule.

Droonid. Ukraina poolelt on välja öeldud andmed, mille kohaselt olevat eelmise aastaga võrreldes suurenenud droonide tarned armeele 19 korda ning droonidega tabatud sihtmärkide arv suurenes 3,7 korda. Tuleb tunnistada, et äärmiselt keerukas leida selles osas täiendavaid andmeid, mis kinnitaks seda informatsiooni, aga suures plaanis ei ole kahtlust, et just droonid võimaldasid Ukraina armeel üle elada kõige raskema perioodi, kui USA sõjaline abi viibis pikkade kuude kaupa. Aasta jooksul on mõlemad pooled üksteiselt õppinud, kui üks pool võtab kasutusele midagi uut, siis õige varsti vastab vastaspool samaga.

Mingi hetk oli rallidroone palju ja elektroonilise sõjapidamise vahendeid vähe mõlemal poolel, siis tekkisid päris laiad nö hallid alad, kus mõlemal poolel ei õnnestunud pikalt viibida, sest droonid hävitasid kogu tehnika. Järgnes Venemaa poolne nn kilpkonna-tankide väljaarendamine, millele paigaldati võimsad EW vahendid ning kui siis selline masin oli soomuskolonni eesotsas, siis ühtäkki oli Ukraina poolel probleem, eriti territoriaalkaitse üksustel lõunarindel, kellel ei ole tihtipeale tankitõrjevahendeid.

Selliste nn kilpkonnade vastu on kõige efektiivsem valguskaabliga droonide kasutamine, aga selles osas jäi Ukraina sabassörkijaks, sest esiteks oli probleeme valguskaabli poolide turult ostmisega, teisalt loodeti palju erinevate firmade poolt arendatavate autonoomse juhtimisega droonide peale, samas kui Kurski oblastis põhjustasid Venemaa vastavad droonid Ukraina armeele palju pahandust ja nüüd kasutatakse neid ka mujal.

Rallidroonide osas väidavad Venemaa sõjaväelased, et ukrainlastel on neid rohkem ja samas ütlevad rindel olevad ukrainlased, et Venemaa armeel on neid rohkem, aga hetke reaalsus selline on, et mõlema poole rallidroonid lendavad vastase tagalas ning järjest kaugemale rindejoonest.

Ukraina poolelt käis läbi ka info, justkui oleks tervelt 96% armeele üleantud droonidest Ukrainas toodetud. Antud teemat avas Ukraina meediaväljaanne Militarny ja väljaande andmetel sai Ukraina armee tänavu kokku suurusjärgus 2 miljonit rallidrooni. Tundub suur arv, aga kui võtta arvesse, et aastas on 365 päeva ja rindejoone pikkus on 1130 kilomeetrit, siis ühe rindekilomeetri kohta teeb see suurusjärgus 5 rallidrooni päevas.

Militarny andmtel sisaldavad pea kõik Ukrainas toodetud droonid välismaalt toodud komponente, küsimus lihtsalt on, et kui suur on droonides Ukrainas toodetud komponentide protsent ning mis takistab droone täielikult Ukrainas tootma. Nii olevat Vyriv Drone rallidroonide koostamisel kasutatud komponentidest 70% Ukrainas päritolu, samas kui samas vallas tuntud tegijal Wild Hornetsil on see näitaja ainult 15%.

Vyriv Drone alustas eelmisel aastal nn raalidroonide lokaliseerimisprotsessiga kõigepealt süsinikust raamidega, järgnesid propellerid, mis on plastikust ning mida on lihtne toota. Komponendid osteti allhankena Ukraina tootjatelt. Ettevõtte asutaja Oleksii Babenko sõnul olid propellerid küll alguses tunduvalt kallimad kui Hiina omad, aga juba eelmise aasta augustis tasus see otsus ennast ära, kui Hiinast saabunud partiis olid praagid lausa 90% propelleritest, aga just kohalik toodang võimaldas droonid valmis ehitada ja rindele saata.

Mida rohkem Ukrainas droone toodeti, seda rohkem tekkis ka ettevõtteid, kes hakkasid valdavalt Hiinast toodud komponentidest kokku panema droonidel kasutavaid elektroonilisi komponente, mille abil juhitakse droone. Valdavalt olid Hiinast toodud rallidroonide antennid ehitatud arvestusega, et nad toimivad kõige efektiivsemalt 900 Mhz sagedusel, neil oli võimalik küll kasutatavaid sagedusi ümber programmeerida, aga sellisel juhul see antenn enam nii efektiivne ei olnud ning sellisel juhul oli kohapeal toodetud antennid just see, mida vaja.

Ometi on Militarny andmetel komponente, mida on tänasel päeval keeruline asendada, need on rallidroonideelektrimootorid, optika ja kommunikatsioonimoodulid. Kuigi Ukrainas on juba ka selles vallas tootjad olemas, on nii optika kui elektrimootorite osas toodetud kogused väikesed, aga juba on olemas mõned prototüübid, kus droonid on täielikult koostatud Ukrainas toodetud komponentidest (tõsi, need sisaldav välimaalt toodud detaile) ning sellise 10-tollise Vyriv Drone rallidrooni hinnaks kujunes 500 dollarit, aga suuremamahulise tootmise puhul oleks tellija jaoks hind 405 dollarit tükk.

Aga Ukraina droonide tootjate jaoks on veel üks väga tõsine probleem, mis segab kodumaise droonitööstuse arendamist, nimeks maksupoliitika. Sõja ajal vabastati droonides kasutatavad komponendid Militarny andmetel riiki toomisel käibemaksust ehk siis seetõttu saab neid Hiinast tuua suurtes kogustes ja odavalt, samas kui kohapeal toodetud komponentide puhul tuleb taotleda käibemaksu tagastust, aga et kardetakse käibemaksupettuseid ja muid pettuseid, siis reaalses elus pidavat käibemaksu tagastamisele eelnema kõikvõimalikud kontrollid, mistõttu võib see raha viibida isegi kuni kuus kuud olukorras, kus Hiinast komponentide riiki toomisel selliseid probleeme ei ole ning tootjad, kellel niigi raha vähe, on seetõttu konkurentsis ebavõrdsel positsioonil.

Droonidest veel. Vastase droonide allavõtmiseks on droonidele paigaldatud erinevaid vahendeid, neile on visatud ülevalt poolt kas võrke või naelasid. Nüüd avaldas Ukraina armee video, mis näitab vastase drooni allatulistamist droonile paigaldatud kahe siledaraudse relvaga, millest lastakse parema tulemuse saavutamiseks haavlitega. Sellise lahenduse puhul on kõige keerulisem õige nö päästikule vajutamise hetke valimine, aga tundub, et selles osas on tehnoloogia appi tulnud.

Lõpulõik tuleb seekord sotsioloogia vallast. Nimelt läks Venemaa meedias liikvele informatsioon, justkui oleks VCOIM-i poolt läbiviidud küsitluse andmetel lausa 35% küsitletud inimestest soovinud Ded Morozilt, et see tooks uuel aastal neile Venemaa võidu nn sõjalises erioperatsioonis. Minu jaoks kõlas kohe kahtlaselt, aga kui lisati, et nii soovisid 42% naistest ja 31% meestest, siis oli selge, et peab olema juures mingi nö nüanss.

Leidsin siis tabeli selle kohta ja mis selgus – kokku oli pandud lausa seitse kategooriat, nende hulgas ka näiteks vastusevariandid „et oleks rahu“, „rahu kogu maailmas“, „rahulik taevas pea kohal“, „sugulaste erioperatsioonilt koju toomine“, „erioperatsiooni lõpp“.

Ainult kahes vastusevariandis oli juttu võidust, ometi konstrueeriti Venemaal tulemused just nii, et kõik ühe seitsmest valikuvastuse valinud inimestest nagu tahaks Venemaa võitu sõjas, sest nn rahu saab tulla ainult koos Venemaa võiduga. Täielikult moonutatud tulemused, aga tänasel päeval nii Venemaal sotsioloogiat tehakse ja avalikku arvamust üritatakse mõjutada.

Minu poolt järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING