Lugesin täna huviga Eesti meediast mõttekäike stiilis, justkui pingestuvat olukord Venemaaga piirnevate riikide jaoks Euroopas. Nagu muudaksid taktikalised tuumarelvad Valgevenes ja droonirünnakud Venemaal olukorda ka meie jaoks pingelisemaks. Mis puudutab tuumarelvasid, siis on nad olemas niigi Kalingingradi oblastis ja kui võtta aluseks, et neid lastakse välja Iskander kompleksidega, siis Poola jaoks ei muutu midagi, ainsana lisandub laskeulatusse pool Slovakkiast.
Minu enda jaoks on meie julgeolekuolukord sõja jooksul pidevalt paranenud. Üks pool on Soome liitumine NATO-ga ja olukorra muutus ka selles mõttes, et me ei pea enam pidevalt seletama, et suurim oht lähtub NATO-le ida poolt. Teine pool on pidevalt lisanduvat infot selle kohta, et reaalses elus pole Venemaa armee võimekus ligilähedanegi sellele, mida arvati enne sõda. Üks nn imerelv teise järel osutub muinasjutuks, moodsam sõjatehnika hävib kiiremini kui asemele suudetakse toota, NATO saab Ukrainas testida oma relvastust reaalsetes lahingolukordades ning seda saab teha saadud andmete alusel efektiivsemaks ja häirekindlamateks, sest ega Venemaal enam selles vallas suurt juurde panna ei ole. Tulevikusõda on paljuski tipptehnoloogiate kasutamine, aga selles osas on Venemaal ees allakäigu aastad, sest tipptehnoloogilisi komponente ei suuda nad ise toota ja nende komponentide riiki smugeldamine on edaspidi järjest komplitseeritum, sest arenenud riigid suunavad oma fookuse sanktsioonidest möödahiilimise keerukamaks tegemisele.
Mis puudutab droonirünnakuid Venemaal, siis minu enda hinnangul võiks Ukraina teha neid kordades rohkem, sest kui sõda jääb ainult Ukraina territooriumile, et muutu Venemaa avalikkuse suhtumises midagi. Kui aga droonid ründavad Venemaa linnade keskustes asuvaid objekte, siis sotsiaalmeedias levivad videod plahvatusliku kiirusega ning inimesed tahavad teada, miks sellised asjad juhtuvad. Nii on omamoodi koomiliseks kiskunud olukord Pervõi Kanali meediaplatvormil, kus juhtkond oli väga häiritud pidevate küsimuste koha, et miks Šebekino linna juures toimuvad pidevad plahvatused. Tegemist on linnaga Ukraina piiri lähistel, kus asub palju Venemaa sõjalisi objekte. Selliste postituste väljafiltreerimiseks lisati linna nimi filtrisse, aga see vihastas venemaalased nii välja, et nüüd tehakse massiliselt postitusi, muutes linna nimes mõne tähe, näiteks asendades sõna lõpus tähe „o“ nulliga ning et kasutusel on primitiivne filter, see töötab ning vastupidiselt telekanali ootustele on teema hoopis meedias võimendunud. See on täpselt see, mida Ukraina vajab - külvata rahulolematust Venemaal, tekitada venemaalastes ebakindlust ja hirmu, et nad pole riigi lääneosas enam kaitstud droonirünnakute eest. Just sellest eesmärgist lähtudes rünnati droonidega Krasnodari kesklinnas asuvat mobiilisidemasti, rünnatakse ettevõtete kontoreid – see on psühholoogiline sõda, vähendamaks venemaalaste turvatunnet, tuues sõja neile nö koju kätte.
Samas võtmes võib ka vaadata Venemaa kodanikest moodustatud paramilitaarsete gruppide reide Venemaa oblastitesse, aga seal lisandub väga selgelt ka sõjaline mõõde, mis on seotud lahingutegevusega Ukrainas. Kui vaadata rindejoont võimaliku pealetungi kontekstis, siis oli Ukraina jaoks teada, et nende põhjapiir Venemaaga on Venemaa poolt sisuliselt kaitseta ja see võimaldab Venemaal kasutada osa oma vägesid Ukrainas ning saladus pole ka teadmine, et Venemaa on aktiviseerinud tegevust Kupjanski suunal ja see on Ukraina jaoks ebamugav, sest Venemaal on seal piir lähedal ning Valuikist on võimalik kiirelt vägesid ja varustust Kupjanski suunale juurde tuua. Paramilitaarsete gruppide reidid aga sunnivad Venemaad tugevdama kohalolekut piiri ääres ja see saab tulla ainult teiste rinnete arvelt, mis omakorda muudab seal Ukraina olukorda kergemaks.
Nüüd mis puudutab USA relvastuse kasutamist Venemaal ja USA poolset kriitikat selles osas, siis tasuks tähele panna detaile. Nimelt räägib USA relvade loata üleandmisest kolmandale osapoolele, mis sisuliselt tähendab seda, et USA arvates ei sõdi Venemaa territooriumil piiri ääres Ukraina üksused, vaid kolmas osapool, nn mässajad ning siit saab juba hea tahtmise korral rääkida kodusõjast Venemaal, mis on peenelt välja mängitult sama kaart, mida Venemaa sõjaväelased kasutasid 2014. aastal Donbassis. Eelmise nädala reidiga suudeti Venemaa armee viia seisundisse, kus nad olid sunnitud oma lennukite ja rakettidega ründama oma territooriumil asuvaid nn mässajate liiklusvahendeid ning Ukraina õhutõrje kartuses viskasid Su-34 piloodid juhitamatud lennukipommid maha väga madalalt ja ebatäpselt, seades samas nii ka lennuvahendid ohtu. Venemaa pommitas enda territooriumi ehk siis klassikuid parafraseerides, sõjaline erioperatsioon areneb ranges vastavuses seatud eesmärkidega.
Venemaa on vastanud massiivse Ukraina pealinna pommitamisega nii Iraani droonide kui tiibrakettidega, aga sisuliselt kõik lennuvahendid on alla lastud. Täna öösel ründas Venemaa Ukrainat 40 tiibraketiga H101/H555, millest lasti alla 37. Tabamuse sai Ukraina sõjaline objekt Hmelnitskis ning esialgsetel andmetel said seal vigastusi ka mõned lennumasinad, aga täpsemat infot ei ole, millega täpsemalt tegu. Antud ülevaate kirjutamise ajal toimuvad uued rünnakud Venemaa tiibrakettidega ning Kiievi kohal on kuulda õhukaitserakettide plahvatusi.
Olukorrast rinnetel ka. Venemaa oli nädalavahetusel aktiivsem Kupjanski suunal ja ka Bilohorivka küla juures. Kupjanski suunal suutsid Venemaa üksused natuke liikuda Masjutivkas lõuna pool asuvas metsamassiivis, aga Kupjanskist põhja suunas olevad kõrgustikud on kõik Ukraina üksuste kontrolli all. Bahmuti juures suutsid ukrainlased natuke edasi liikude Klišeejevka suunal, aga kui palju täpselt, selles osas on andmed lahknevad. Lõunarindel on suurim tähelepanu suunatud Aasovi mere ääres asuvatele asulatele, kus toimuvad plahvatused, nii Mariupolis, Berdjanskis kui väiksemates sadamalinnades. Suure tõenäosusega kasutab Ukraina tiibrakette Storm Shadow, et häirida Venemaa logistika toimimist selles piirkonnas, luues nii paremaid eeldusi pealetungi alustamiseks.
F-16 lennukite teema on jätkuvalt kuum ning selle seoses
avaldas Radio Svobodas artikli (tõlkimiseks Chrome brauseriga parem hiireklikk ja avanenud aknast valik „tõlgi inglise keelde“), kus Ukraina armee brigaadikindral Serghii Golubtsov räägib, mis eeliseid annab F-16 kasutamine võrreldes Ukraina käsutuses olevate nõukogude päritolu lennukitega, millel on samuti võimekus lääne päritolu rakette välja lasta. Golubtsovi sõnul saab nõukogude päritolu lennukitest välja lasta ainult eelnevalt maapinnal programmeeritud sihtmärgiga AGM-88 rakette ja JDAM-planeerivaid lennukipomme, samas kui F-16 saab seda teha jooksvalt lennu ajal, muutes nii nende relvade kasutamise kordades efektiivsemaks. Ka on F-16- seadmed, mis võimaldavad reaalajas määrata, kuskohas ja mis tüüpi vastase õhukaitsekompleks tööle hakkas ning siis saab kiirelt reageerida. Kui lisame veel F-16-lt lastavad õhk-õhk tüüpi raketid AIM-120 AMRAAM, oleks Ukrainal võimalik Golubtsovi sõnul Venemaa lennukeid rünnata kui 180 kilomeetri kaugusel ja see sunniks Venemaa lennukeid Ukraina piirist kaugele hoidma. Golubtsov lisas, et Ukrainal on rindejoon nii pikk, et kõikjale ei ole võimalik õhukaitset paigutada ning sellises oludes suudaksid F-16 neid tühikuid täita. F-16 saaks kasutada ka Kanada poolt antavaid lähimaarakette AIM-9 Sidewinder, millega saaks kuni 40 kilomeetri raadiuses alla lasta nii tiibrakette kui droone. Aga see kõik on kaugem tulevik, juba sellel nädalal võib rinnetel olulisi asju juhtuma hakata ning sõja selles faasis F-16 Ukrainat veel aidata ei saa.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale.
Täiendatud kell 14.18. Kiievit rünnati kell 11.30 nii ballistiliste kui tiibrakettidega, kokku 11 Iskander-M ja Iskander-K raketti, mis kõik ka alla lasti.
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
