Alustan olukorrast rinnetel. Venemaa armee alustas Kurski oblastis vastupealetungi neli päeva tagasi ning seda saatis suur kisa z-blogijate poolt, kes lugesid üles järjest asulaid, mis kõik olevat enda kontrolli alla saadud. Meedias näidati lõpmatult ühte videot soomuskolonnist, mis liikus põhja poolt Snagosti suunal. Aga mida päev edasi, seda vaiksemaks z-blogijad jäid.

Venemaa sõjaväelased panevad esimesel võimalusel lipu kasvõi asula äärde, et raporteerida asula äravõtmisest, aga nüüd lihtsalt ei ole mingeid tõendeid, mis kinnitaksid nende väidetavat suurt edu. Snagostini nad tõesti jõudsid, aga puudub kinnitus selle kohta, et nad oleksid terve asula enda kontrolli alla saanud. ISW kinnitab Venemaa armee väikest edenemist Višnevkast lääne pool ja Krasnooktjabrskist põhja pool, aga rohkem infot Venemaa edenemise kohta eileõhtuse seisuga ei olevat.

Ukraina sõjaväelased kohapealt kinnitavad, et nad olid valmis selleks, et Venemaa läheb mingil hetkel Kurski oblastis vasturünnakule, aga nad ei oodanud seda lääne poolt, sest kuigi Venemaa armee võib ajutisi pontoonsildasid kasutades mingi koguse mehi ja tehnikat üle Seimi jõe tuua, saab need sillad hävitada, mis oluliselt halvendaksid Venemaa üksuste olukorda, samal ajal saaksid Ukraina üksused lõuna poolt liikuda üle piiri pealetungivate Venemaa üksuste selja taha ning siis muutuks olukord seal lõigus pealetungi läbiviivate Venemaa üksuste jaoks pehmelt öeldes problemaatiliseks.

Ukraina poolelt ei ole selles osas tulnud ühtegi infokildu, samas Venemaa z-blogijate andmetel ongi Ukraina üksused asunud eelpoolnimetatud tegevusi läbi viima ning ukrainlasi olla nähtud ka Veseloje küla juures, lisaks olevat ukrainlased läinud rünnakule ka Tjotkinos, et siduda ära seal olevad Venemaa üksused, et nad ei saaks minna appi Veseloje suunale. Kui see info peaks tõele vastama ja Ukraina armee suudaks veel edasi liikuda Veselojest põhja poole, siis võivad seal rindelõigus ees oodata vägagi huvitavad arengud.

Venemaa poolelt tuleb infot, et Kurski oblastisse tuuakse nüüd järjest võitlusvõimelisi dessantvägede üksusi teistest rindelõikudest ja see on täpselt see, mida Ukraina Kurski operatsiooniga lootis saavutada – Venemaa on sunnitud viima vägesid mujalt rinnetelt ära, vähendades seal rünnakusurvet, samas viiakse lahingutegevus Venemaa territooriumile ehk siis Venemaa hakkab hävitama enda territooriumil olevaid asulaid ja infrastruktuuri, samas kui Ukraina jaoks on metsases piirkonnas lihtsam kaitselahinguid pidada.

Kurski oblastis toimuvat võiks kokku võtta ühe Ukraina ohvitseri sõnadega – kui Venemaa armee lähipäevil ei suuda edasi liikuda, siis edaspidi saab see neil palju keerulisem olema, sest ukrainlased on esmasest ehmatusest üle saamas, on asutud sobivates kohtades kaitsepositsioonidele ning nende droonid patrullivad teid.
Sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko tõi seoses Venemaa vasturünnakuga välja veel ühe huvitava aspekti – kuni Venemaa armee ei kasutanud seal lõigus rasketehnikat, pommitati ukrainlaste positsioone liugpommidega, aga nüüd seda enam teha ei saa, et selgelt väljakujuneud rindejoon puudub ning on oht, et tabatakse enda üksuseid ning Ukraina armee jaoks olevat see oluline kergendus, sest liugpommid on valus relv.

Donbassis jätkuvad Ukraina jaoks rasked kaitselahingud Pokrovske suunal. Aga Venemaa armee jaoks tuleb edu väga suurte kaotuste hinnaga, asi peab olema tõsine, kui paralleelselt kirjutasid sellest kaks Venemaa z-blogijat. Eelnevates ülevaadetes kirjutasin, et Ukraina armee üksusi ähvardaks nö kotti jäämine, kui Venemaa suudaks kas põhja poolt liikuda Hirniki juurde või Krasnogorivkast liikuda lääne suunas Kurahhivkani. Krasnogorivkast lääne poole saatis Venemaa armee lahingusse 46 ühikut tehnikat, Ukraina poolt oli kaitses 46. brigaad. Ukrainlased hävitasid rünnaku käigus 15 ühikut Venemaa armee tehnikat, 11 ühikut tehnikat said kahjustusi, aga olid võimelised tagasi liikuma.

Venemaa kaotas järjekordselt nii palju tehnikat ja mehi seal suunal, et kriitilise postituse oli sunnitud tegema isegi üks Venemaa tuntumaid z-blogijaid Juri Podoljaka, ukrainlane, kes sõja alguses läks Venemaale ning nö surematu kuulsuse tõid talle ülevaated sõja algusesaegadest, kus tema jutu järgi oli Harkiv juba Venemaa kontrolli all ja Odessasse tehti edukas dessant. Podoljaka sõnul on seal Krasnohorivka suunal järjest edututele rünnakutele saadetud Venemaa 5. brigaadi üksuseid ning nüüd suudeti väga suurte kaotuste hinnaga edasi liikuda ainult natukene maad ning tema sõnul tulevat brigaadi juhtkonnas teha muudatusi, sest see asi ei tohtivat nii jätkuda. Ukrainale vastupidi, sobiks, kui sellised rünnakud jätkuksid.

Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul aga sujuvat hästi Ukraina armee üksuste väljaviimine Nevelske suunalt. Taandumislahingud on sõjapidamises keerukad operatsioonid, kus üldjuhul tuuakse taandumist katma kõige võitlusvõimelisemad üksused. Kui mõned päevad tagasi oli ka Ukraina poolelt ärevamaid signaale, et organiseeritud taandumine võib osutuda problemaatiliseks, siis need riskid tänase teadmise kohaselt ei realiseerunud.

Pokrovski suunal aga on Ukraina armee olukord keerulisem, Selidove suunal on Venemaa armee edenemine peatunud, küll aga on raske olukord sellest lõuna pool olevas Ukrainskes ning Venemaa edenes Novogrodivkast lääne poole ning natuke ka Grodivka juures. Venemaa armee kaotab lahingute käigus väga palju inimesi ning Venemaa poolelt kirjeldab olukorda z-blogija Golikov, kelle Telegram-kanal kannab nime „Filolog na sazade“.

Tema sõnul võiks olukorda reamehe silmade läbi kirjeldada järgnevalt: „Sõdurile näidetakse kaardil punkti, mida tuleb rünnata, seda hoolimata totaalselt Ukraina armee droonide domineerimisest õhus. Sellest hoolimata rünnatakse. Suurtükitule toetust ei ole, mõned harvad korrad on toetus miinipildujatelt, aga need lendavad ka reeglina märgist mööda. Lennukite toetust pole või on see minimaalne, soomustehnika toetust pole. Logistika on veninud välja 40 kilomeetri peale, lähemale ei saa tehnika tulla, sest siis ründavad neid Ukraina droonid. Soomustehnika ja suurtükkide toetuse puudumine olevat otseselt Ukraina rallidroonide hea töö tulemus ning sõdurid peavad jala rindejoone poole liikudes kaasa võtma raske varustuse, sest sellega tuleb kolm päeva hakkama saada.

Rindejoonele lähenedes on edasiliikumiseks ainult üks võimalus – metsaveerud. Rindejoonele lähenedes aga märkavad liikumist siiski üldjuhul Ukraina taktikalised luuredroonid (üldjuhul on need DJI Mavic 3 seeriast), mis hakkavad sinna juhtima miinipildujate tuld. Hiljem lastakse sinna ka suurtükkidest ning sellised metsaveerud osutuvad surmalõksudeks, sest kui sealt välja tuled, ründavad kohe rallidroonid (enda poolt lisan, et samal eesmärgil kasutab Ukraina armee metsaveergudes nn draakoni-droone, mis põlevat termiiti sinna puistavad).“

Golikovi sõnul ei ole igal pool metsaveergusid ja siis tuleb liikuda üle lageda maa, kus vastane juba oskab neid oodata ja nö koristab iga päev põllu pealt hea saagi. Sellises olukorras tulevat iga edenemine väga suurte kaotuste hinnaga ning nii jätkates riskivat Venemaa armee sellega, et lähimas tulevikus võidakse kaotada lahinguvõimekus, samas kui ukrainlastel avanevat võimalus vasturünnakuid läbi viia, seda eriti tiibadelt.

Eelpoolkirjeldatud probleemidest hoolimata on Venemaa edenenud ja selles osas kommentaar Ukraina poolelt. Venemaa löövat massiga ning kuna neid olevat neli korda rohkem, siis on kõige olulisem, et Venemaa sõjaväelased ei jõuaks ukrainlaste positsioonideni, sest nii suure ülekaalu vastu on keeruline. Venemaa armee pidavat liikuma edasi väikeste, paarimeheliste gruppidega laial rindel, mistõttu kassettmoona kasutamine ei ole efektiivne.

Paljud saavad pihta, aga lõpuks õnnestub ikkagi neil mingis kohas koguda kokku teatud arv sõdureid, kes hakkavad enda kontrolli alla saadud punkti kaitsma, luues nii parema võimaluse teistel edasiliikumiseks. Kõik tulevat puhtalt suurte inimkaotuste hinnaga, aga praegusel ajal see armee juhtkonda ei huvita, neile on antud ülesanne iga hinna eest edasi liikuda ning nad kasutavad varianti, mis võimaldab edasi liikuda ning kõige olulisem on see, et sellega kaasneb nö au ja kuulsus.

Luhanski rindel räägivad Ukraina armee ohvitserid sama juttu - Venemaa armee on suutnud natuke edasi liikuda ainult väga suurte kaotuste hinnaga, aga elavjõudu neil hetkel jagub ja nii on. Eile oli Venemaa armeel seal rindelõigus väike edenemine Makiijivka ja Pišanne juures.

Tragikoomiliseks kisub jutumäng selle ümber, et kas Ukraina saab loa tulistada rakettidega Venemaal asuvaid sõjalisi objekte ja kui saab loa, siis missuguste rakettidega. Zelenskõi andis Blinkenile isegi üle nimekirja sihtmärkidest, aga tänahommikuse info kohaselt on asjad väidetavalt liikuma sinna suunas, et ameeriklased lubavad kasutada SCALP/ Storm Shadow tiibrakette, aga veel mitte ATACMS rakette. Venemaa z- kanalites võeti see informatsioon vastu rõõmuhõisetega, sest nende andmetel ei olevat Ukraina lihtsalt SCALP/ Storm Shadow rakette enam eriti järgi, lisaks suutvat nende õhutõrjekompleksid siiski tiibrakette teatud juhtudel tabada, samas kui ATACMS-i vastu olevat nad täiesti kaitsetud.

Ka olevat probleem lõhkepeades, sest Storm Shadow/ SCALP sobivat rohkem punkrite purustamiseks, samas kui ATACMS rakettidel on ka kassettmoonaga lõhkepeaga variant, mis võimaldaks kahjustada Venemaa armee tehnikat suurel maa-alal ning puudutab see eeskätt lennuväljasid. Margo Läätse sõnul on ATACMS-i suureks plussiks ka temaga sooritatava rünnaku ootamatus, sest seda saab välja lasta igast HIMARS ja M-270 kompleksist ja see nendab palju kiiremini kui tiibrakett, samas kui SCALP/Storm Shadow väljalaskmiseks peavad lennukid õhku tõusma, aga seda suudetakse Venemaa poolt fikseerida ning sellisel juhul on ootamatuse efekt palju väiksem.

Nafta hinna languse kontekstis on selles osas tähelepanu keskpunkti liikunud Hiina, kus The Moscow Timesi andmetel on nõudlus nafta järele olnud neli kuud järjest langustrendis ning seetõttu vähendab Hiina nafta importi aasta lõpuks ekspertide hinnanguil suurusjärgus 400000 barrelit/päevas. Hiina naftanõudluse vähenemise kontekstis on peamise põhjusena välja toodud elektriautode buumi, aga The Moscow Timesi andmetel on see ainult üks põhjus mitmest. Lisaks olevat uued toodetud veoautod viidud suures osas üle gaasi kasutamisele ning kinnisvarasektori kriisi tõttu kasutavat oluliselt vähem naftat ka ehitusmaterjalide tööstus.

Elektriautode tootmisele on aga Hiina lähenenud äärmiselt tõsiselt ning edu alus on võimekus suures koguses konkurentsivõimelise hinnaga akusid toota ning selle eesmärgi täitmise nimel on Hiina mõju oluliselt kasvanud Aafrikas, kuskohast nad saavad akude tootmiseks vajalikke materjale. Ja nii ongi kujunenud olukord, kus sõnades rohepööret teostavas Euroopas kasutavad autotootjad ka Euroopas toodetud akusid, mis on aga kallimad Hiinas toodetud akudest. Seetõttu on Euroopa tootjate elektriautod kallid, mistõttu neid ilma toetuste või suurte allahindlusteta Euroopas osta eriti ei taheta.

Samal ajal on Hiinas tõeline elektriautode tootmise buum, kus on arvestatavad riiklikud subsiidiumid nende arendamiseks ning kuigi seetõttu toodetakse riigis ka palju madalakvaliteedilisi elektriautosid ja osa praaki on leidnud tee hiiglaslikele laoplatsidele, on olemas ka tõsised tegijad, kes on palganud Euroopast oma ala tipud ning osad Hiina ettevõtted pidavat tuimalt pea üks ühele kopeerima lääne tippbrändide autosid, nii pidi olema Hiina turul mitmeid Porsche elektriautode koopiaid, tõsi, oluliselt odavama hinnaga, aga samas tundmatu kaubamärgiga.

Hetkel toetabki veel lääne automarkide müüki Hiinas nende tugev bränd, mis tagab kõrgema väärtuse autole järelturul, samas kui Hiina enda elektriautode väärtus kukkus siiani järelturul piltlikult öeldes kivina. Elektriauto hinnast moodustab aku maksumus suurusjärgus 40%, seetõttu ehitab ka Tesla Shangaisse uue akude valmistamise tehase Megafactory ning ellujäämiseks peavad Hiinasse akude tootmiseks investeerima ka teised suuremad autotootjad, muidu lihtsalt ei ole võimalik selles äris konkurentsis püsida.

Selles kontekstis tuli ka huvitav uudis, et Hiina väidetavalt ei luba oma autotootjatel edaspidi investeerida teistes riikides autode tootmiseks vajalike komponentide tootmisesse, võib ainult rajada tehased, kus pannakse autod kokku Hiinast toodud komponentidest. Hiina saab seda tootjatelt nõuda, sest esiteks on Hiinas ikkagi kõige tähtsam kommunistlik partei ja teiseks on autotootjad saanud riigilt tootmise arendamiseks suuri toetusi.

See uudis tegi kurvaks Venemaa patrioote, kes lootsid, et hiinlased toovad Venemaale kogu autode tootmisprotsessi algusest lõpuni. Selles kontekstis kujunes vahepeal Venemaa autoturul omamoodi koomiline olukord, kus Hiina autotootja JAC mudelit JS3 müüdi Venemaal odavamalt kui sama autot Moskvitši märgiga, mida Venemaal reklaamitakse kui Venemaa autotööstuse suursaavutust.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

https://www.facebook.com/teet....

Eestlased Ukrainas

TRENDING