Venemaa piirini jõudmine tõstatab ka Ukraina armee jaoks mitmeid küsimusi, kuidas seal edasi käituda juhul, kui Venemaa jätkab Ukraina piirialade pommitamist omalt territooriumilt. Kõige loogilisem lahendus oleks teha vasturünnak positsioonidele, kuskohast rünnati, aga kui need asuvad Venemaa asustatud punktide lähedal, siis on päris suur tõenäosus, et pihta saavad ka tsiviilisikud ning see on juba Venemaa propagandamasinale magusaks suutäieks. Minu enda arvates tuleks just sellistes olukordades kasutada võimalust viia läbi täppisrünnakuid, eeskätt juhitavate suurtükimürskudega.
Eelneva lõiguga seosub ka CNN-i ajakirjanike eestvedamisel Harkivis läbiviidud uuring, kus nad selgitasid välja, kuskohast tulistati linna kassettlõhkekehadega. Erinevatest kohtadest saadud tulemused viitasid kõik ühele ja samale kohale Venemaal ning isegi kui Ukraina puhastab okupatsioonivägedest kogu Harkivi oblasti, saab Venemaa armee neid rünnakuid jätkata ning siis tuleks need relvad ka Venemaa territooriumil kahjutuks teha, muidu linna tulistamine rakettidest ei lõppegi.
Harkivi rinde puhul on nüüd võtmetähtsusega see, kuivõrd suudavad ukrainlased tungida ida poole ja seal on väga oluliseks kohaks Kupjansk, kuhu tulevad kokku põhja poolt mitmed raudteeharud, samas lõunasse Izjumi poole läheb edasi ainult üks raudteeniit, seega juba Kupjanskist suurtükutule kaugusele jõudmine oleks Venemaa armee jaoks suureks ohusignaaliks, sest see seaks potentsiaalselt ohu alla kogu Izjumi väeüksuse varustamise.
Eelmises postituses kirjutasin põhjalikult Venemaa armee luhtunud katsetest forsseerida Donetsi jõgi Bilohorlivka juures. Mitmete sõjaväeliste ekspertide hinnangul peetakse neid ebaõnnestumisi Venemaa armee senisteks suurimateks ühekordseteks kaotusteks selles sõjas. Rasketehnika osas on kaotused üle 70 ühiku, mõnedel andmetel erinevates ületuskatsetes kokku isegi 100 ringi ehk siis suurusjärgus kahe pataljon-taktikalise grupi grupi jagu soomustehnikat. Lisaks kaotused elavjõus vähemalt 500 inimest surnute ja haavatutena. Venemaa armeel on niigi suur puudus inimestest, kes oleksid lahingutes võimelised rasketehnikat juhtima ja need kaotused ei ole asendatavad, vähemalt lähimate kuude jooksul.
Venemaa armee häving oli see seal nii suur, et selle sõja kontekstis toimus märkimisväärne sündmus - esimest korda avaldasid Venemaa sõjablogijad (mõjukad inimesed, jälgijaid miljonites) fotod katastroofilistest kaotustest koos väga valusa kriitikaga Venemaa armee aadressil. Tausta mõistmiseks tuletan meelde, et Venemaa telekanalites räägib sõjajuttu kindralipagunitega inimene, kes pikalt peale sõja algust rääkis, et Venemaa pole lahingutes kaotanud ühtegi sõdurit, et tsiviilobjekte ei rünnata ning Venemaa analooge mitteomavad täppisrelvad on hävitanud juba kogu Ukraina lennupargi, õhutõrjevõimekuse ja mis kõik veel, lisaks jutud hanedest kui bioloogilisest relvast jne. Ja nüüd selles kontekstis fotod kümnetest hävitatud tankidest ja muust soomustehnikast on paljude venemaalaste jaoks pehmelt öeldes šokeerivad. Kuidas siis nii?! Pidime olema maailmas analooge mitteomav armee, aga meid tambitakse sama halastamatult seal piirkonnas nagu II maailmasõjas sakslaste poolt!
Tänasel päeval on selge, et kogu Donetski oblastit pole Venemaal jõudu okupeerida ja nüüd on nende jõupingutused suunatud sellele, et vähemalt Luganski oblast täies mahus ära okupeerida. Severodonetski piirkonda on Venemaa armee kuuldavasti kogunud tuhandeid ühikuid rasketehnikat, aga oma plaanide õnnestumiseks tuleks Venemaal põhja poolt forsseerida Donetsi jõgi ning lõuna poolt liikuda neile vastu Popasna suunalt, et siis ideaalis piiramisrõnas sulgeda. Ilma rõngast sulgemata on Severodonetskit ülimalt keeruline ära võtta.
Izjumi kontekstis tooksin välja sellise info, et kuigi seal on Venemaa armeel kõige suurem väeüksus, siis nende vastas on ukrainlastel väidetavalt 20-25 pataljon-taktikalist gruppi, mis on kaitsetegevuses suur jõud ning võimaldab läbi viia ka vasturünnakuid. Ma ise teen siit järelduse, et Ukraina väejuhatus peab seda kohta kõige prioriteetsemaks kaitse mõttes, sest Venemaa armee läbimurre Izjumist lõuna poole oleks suures pildis suurem probleem kui isegi Severodonetski kaotamine. Tänasel päeval on praeguste arengute valguses aga Venemaa armeel ülimalt problemaatiline isegi Severodonetski äravõtmine, rääkimata muudest piirkondadest.
Eelmises postitses kirjutasin Elon Muski poolt pakutavast internetist satelliitide vahendusel ning Venemaa katsetest seda sidet häirida. Nüüd selgus ka põhjus, miks Venemaa armee on viimasel ajal intensiivistanud katseid seda sidet segada. Ukrainlased nimelt on teinud äpi, mis võimaldab tulejõudu efektiivsemalt juhtida, samas vähendades oluliselt vaelase võimekust nende positsioone nö välja peilida. Sisulises plaanis midagi ülemõistuse keerulist selles äpis ei ole - seal edastatakse vaenlase rasketehnika koordinaate, mille pihta saaks koordineeritult tulistada ning kõige alus on toimiv internet. Väidetavalt töötavad Venemaa suurtükiradarid efektiivselt ainult siis, kui suurtükipatarei on kompaktselt mingil alal koos ja ühest kohast tuleb järjest palju laske. Kui nüüd aga suurtükid, aga ka miinipildujad ja mitmikraketiheitjad on hajutatud, ei suuda need Venema suurtükiradarid nende asukohti ära määrata, ka on nii paigutatud relvastust raskem rünnata õhust ning ka avastada droonidelt. Lisame siia nö valemisse nüüd ameeriklaste antud M777 haubitsad ning see kõik kokku pidi olema venelaste jaoks surmavalt valusalt efektiivne. Ja toimib see kõik ainult tänu Starlinkile.
Süüriaga seoses on nüüd järjest rohkem tõendeid, et sealt tõepoolest tuuakse Ukrainasse suurusjärgus 2000-3000 sõjaväelast, aga mingit murrangut rinnetel see ei põhjusta. Venemaa propagandasaadete mõjul tulid nn Luganski vabariiki vabatahtlikud, kelle entusiasm sai otsa kohe esimeses lahingus, kuhu neid saadeti. Selgus, et reaalsus erineb tugevalt sellest, mida nad telekast nägid. Ja nüüd on nad hädas - ei ole raha, et tagasi koju sõita! Aga tulnud on nad nii Kaug-Idast, Siberist kui Murmanskist. Ise mõtlesin, et Ukraina võiks neile suure žestiga selle sõiduraha anda, et las sõidavad koju ja räägivad, kuidas asjad tegelikult sõjas on.
Ukraina võit Eurovisioonil pani pahameelest podisema ka Venemaa propagandistid, kelle arvates tulnuks Ukraina diskvalifitseerida, sest peale võitmist oma loo esitamise järel nad palusid päästa ukrainlased Azovstalist. Ja selle järelmina näidati Venemaa propagandakanalites lennukipomme koos vastavasisuliste kirjadega Azovstali kaitsjate aadressil. Tahaks öelda midagi krõbedamat, aga parem siiski mitte, muidu tuleb taas kaebus vihakõne õhutamise osas.
Tuleb välja, et Ukrainast varastatud vilja müük polegi nii lihtne kui võiks arvata. Egiptus keeldus, kui sai teada, millega tegu. Liibanon keeldus ja siis ei jäänud Süürial muud üle, kui see laevatäis vilja vastu võtta.
Ma mingi aega tagasi sain FB-s süüdistuse vihakõne levitamise osas (jagasin ühte laulu, kus muinasjutulised pahad läksid häid tapma) ning FB-s tähendab see ka seda, et sellises staatuses inimeste postituste prioriteetsus langeb ehk siis algoritm ei levita seda enam sama usinalt edasi kui varem. Selle vastu aitab rohkem jagamine ning on variant ka mind näiteks jägima hakata teadmises, et ma teatud nädalapäevadel enne lõunat oma postituse valmis teen ja üles panen.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
