Kõige suuremat kõlapinda on saanud intsident Musta mere kohal, kus USA droon MQ-9 Reaper lendas rahvusvaheliste vete kohal ning seda asusid ahistama kaks Venemaa lennukit Su-27. Tegemist ei olnud millegi erakordsega, sest Venemaa sõjalennukid on nende droonide ümber teinud ohtlikke manöövreid ka varem, väidetavalt nii paarikümnel korral, aga seekord läksid asjad käest ära. Venemaa sõjalennuk laskis välja kütusepilve ja üritas drooni sinna suunata, aga sellise tegevuse käigus Venemaa sõjalennuk kahjustas drooni propellerit. Lennuk suutis lennata tagasi lennuväljale, aga drooni kukutasid USA sõjaväelased rahvusvahelistesse vetesse. Tänasel päeval ei ole veel teada, et kas USA proovib drooni mere põhjast kätte saada või mitte, aga kindlasti jälgivad nad teraselt, et Venemaa ei läheks sinna oma laevadega, et sedasama üritada.

Kuigi USA ametivõimud on intsidendi osas võtnud avalikkust rahustava hoiaku, on tegemist siiski esimese USA armeele kuuluva sõjatehnika kaotusega selles sõjas ehk siis põhimõtteliselt oli tegemist rünnakuga NATO-sse kuuluva riigi vastu. Reaper MQ-9 maksumuseks hinnatakse 32 miljonit dollarit ja see pole väike summa. Küsimus on, et mida teeb USA edasi. Väga suure tõenäosusega jätkatakse luurelendudega endises mahus, sest lendudest loobumine oleks tagasilöögiks Ukrainale ja see oleks löögiks ka USA rahvusvahelisele positsioonile. Minu enda arvates oli Venemaa poolt tegu soovimatu nö tööõnnetusega, sest selline intsident võimaldab USA avalikkust mobiliseerida veelgi paremini Venemaa vastu, aga just USA poolt Ukrainale antavat rasketehnikat kardetakse Venemaal antud hetkel vaat et kõige rohkem. Venemaa meedia loomulikult räägib sündmusest sellises võtmes, et droon kukkus ise alla, aga eks Venemaa juhtkond teab ka seda, et USA asja nii ei jäta, samas kättemaks tuleb ikka serveerida külmalt.

Olukorrast rinnetel ka.
- Ukraina väejuhatus tegi otsuse, et Bahmuti kaitsmist jätkatakse. Kui üleeile suutsid wagnerlased edeneda linnasüdamele lõunast, siis eile ründasid nad tööstuspiirkonda linna põhjaosas. Sündmused arenevad seal dünaamiliselt, aga väidetavalt on wagnerlased suutnud positsioonid sisse võtta tööstuspiirkonna põhjaosas. Lähipäevad näitavad, et kas Ukraina üksused suudavad nad seal peatada, linna kaitse jätkamise seisukohalt oleks see väga oluline. Ukraina on võtnud sihikule Venemaa suurtükid Bahmuti ümbruses ning Ukraina poole andmetel tehakse seda edukalt. Samas on ikkagi kõik ukrainlaste varustusteed Venemaa suurtükitule ulatuses ning vägede varustamine ja haavatute äraviimine on seotud arvestatavate riskidega.

- Viimastel päevadel on Venemaa üritanud suuremate jõududega rünnata ka Kreminnast lääne poole ning üleeile natuke liiguti ka edasi, aga eilse päeva jooksul suuremaid muutusi enam ei toimunud. Ilmselgelt soovib Venemaa sellest suunast kiiremat edenemist ja z-blogijad joonistavad uhkeid skeeme, kuidas peale Lõmani äravõtmist võetakse Siversk piiramisrõngasse, aga reaalses elus ei kipu need plaanid kohe kuidagi realiseeruma. Kindlasti segab Venemaad Luganski piirkonnas rasputitsa, aga segab see samamoodi ka kaitses olevaid ukrainlasi.

- Avdiijivka ümbruses ei ole Venemaa viimastel päevadel enam märkimisväärselt edeneda, kuigi ka seal oli paar päeva tagasi ukrainlaste olukord väga keeruline, kui Venemaa suutis enda kontrolli alla saada Krasnogorivka, aga peale ukrainlaste vasturünnakut on seal kaitse siiani püsinud.

Viimastel päevadel on ilmunud mitu artiklit (The Washington Post, Politico), kus seatakse kahtluse alla Ukraina võimekust kevadel läbi viia suuremat vasturünnakut ning kõrvalvaatajale võib jääda mulje, et Ukrainat võidakse hakata suruma suunas, et rahu nimel tuleks neil osadest oma territooriumitest loobuda. Samas kui lugeda kasvõi The Washington Posti artiklit, siis kõiges selles midagi uut ei ole. Tegelikkuses oli Ukraina olukord võrratult viletsam eelmisel suvel, kui Venemaa tegi päevas suurusjärgus 50000-60000 lasku suurtükkidest ja mitmikraketiheitjatest päevas ning Ukraina sai vastu teha kuni 2000 lasku päevas. Sellises olukorras tuli kaitses seista nii Popasna juures kui Severodonetskis. Kaotused ukrainlaste hulgas olid suured ja alles HIMARSite tulek hakkas jõujooni muutma. Ometi suutis Ukraina nii Venemaa väed välja kurnata ja järgnesid edukad vasturünnakud Harkivi oblastis ja Hersoni juures.

Tänasel päeval on olukord aga selline, et Venemaa teeb päevas 10000-12000 lasku Ukraina 5000 vastu. Prigožini hädakisa mürskude osas tuli sellest, et mürskude nappuse tingimustes hakati wagnerlasi varustama teiste Venemaa üksustega samadel alustel ja see oli šokk, sest siiani ei pidanud nad tehtud laskude üle arvet pidama. Kui me lisame teadmise, et Ukraina suurtükiväelased tabavad kümme korda täpsemalt ja et lääne päritolu suurtükiradarid pidavat olema kohe väga oluliselt paremad kui Venemaa omad, siis ongi tulemuseks olukord, kus Ukrainal on küll jätkuvalt suur puudus laskemoonast suurtükkidele ja laskude arv päevas on olnud normeeritud vaat ei kogu sõjaaja jooksul (välja arvatud pealetungide ajal), ometi suudavad nad olla väga efektiivsed. Venemaa poolel aga on laskemoona normeerimine põhjustanud palju nördimust, sest niimoodi nad lihtsalt ei oska sõdida, neile on siiani edu toonud ainult ülimalt massiivne suurtükituli kvadraatide pihta.

Just praegu peaks teoorias olema Venemaa sügisel mobiliseeritud sõdurite nö kuldne kuu, see on nende võimaluse aken, mis ei kesta enam väga pikalt, ometi on edusammud kogu rindejoone ulatuses olnud tagasihoidlikud, samas on kaotused elavjõus kõrged. Bahmuti ja Kreminna juurde on Venemaa koondanud oma kõige võitlusvõimelisemad üksused, aga sellest hoolimata on tulemused tagasihoidlikud. Ja seda olukorras, kus Ukraina on paljud oma kogenud tankistid ja erineva soomustehnika juhid viinud väljaõppele, et nad saaksid uute armeekorpuste koosseisus kevadel vasturünnakule minna. Ukraina võttis riski ja nii kaitsesid Soledari üksused, kus osades üksustes oli palju kehva väljaõppega mobiliseerituid ja tõesti, oli juhtumeid, kus nad põgenesid ägedate rünnakute ajal positsioonidelt. See kõik on tõsi, aga ometi on ka nendes oludes suudetud kaitses väärikalt võidelda, võites nii väärtuslikku aega suurpealetungi ettevalmistamiseks.

Lääne rasketehnika vool Ukrainasse on viimastel nädalatel olnud katkematu ja ning Venemaa z-kanalitel käib tõeline hädaldamine selles kontekstis, sest võimaliku pealetungi ajaks näiteks lõunasuunal ei saa Venemaa ära tuua oma üksuseid Kreminna ja Bahmuti juurest, sest siis ähvardaks rinne seal kokku kukkuda. Kusjuures Venemaa sõjaväelased on ise tunnistanud, et Kreminna ja Bahmuti piirkond elab teiste rinnete arvelt ja sinna on mujalt on ära viidud nii üksuseid kui tehnikat kui laskemoona. See on nagu tekk, mis ei kata enam kogu voodit ja kuidas sa seda ka ei paiguta, jääb kuskilt ikka osa katmata. Venemaa soov on viimase pingutusega võtta veel ära Bahmut ja ehk veel natuke võimalusel juurde ja siis külmutada olukord pikemaks ajaks, samas kui Ukraina võimaluste aken on alles avanemas ja selle nimel tehakse väga palju tööd.

Võimalik pealetung eeldaks ka vägede katmist õhust, aga selles osas on Ukrainal hetkel suured probleemid. Sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul ei saa Ukraina õhulahingutes oma Mig-29 hetkel eriti kasutada, sest Venemaa lennukitel on paremad õhk-õhk-tüüpi raketid ning ukrainlased jäävad nendes lahingutes kaotajateks. Nüüd aga on taas päevakord tõusnud Mig-29 hävitajate toomine Slovakkiast ja Poolast ning Svitani sõnul on poolakatel pooled Mig-29 moderniseeritud, millel on paremad radarid ning neile peaks saama paigaldada ka AIM-120 AMRAAM õhk-õhk tüüpi rakette, millega saaks Venemaa lennukeid ja ka tiibrakette palju paremini alla võtta. Svitani sõnul pooled Poolale kuuluvad Mig-29-d ei ole lennuvõimelised, aga sealt saaks varuosasid, millega remontida Ukraina Mig-29 lennukeid. Koos nende lennukite ja rakettidega oleks üks oluline võimekus Ukraina armeel juures. Minu enda arusaama kohaselt tuleks Ukrainal veel kuu aega kaitses vastu pidada ja siis on nende võimalus. Krimmi on keerukas ära võtta, aga maakitsuse, mis ühendab Donbassi ja Krimmi, võiksid nad suuta küll läbi lõigata ja see muudaks olukorda sõjas vägagi oluliselt.

Sinnamaani on aga ees veel palju raskeid kaitselahinguid.

Mingi aeg tagasi prognoosisin, et majandusprobleemide jätkumisel jõuab kätte hetk, kui Venemaa juhtkond sirutab käe venemaalaste hoiuste järele. Nüüd ongi see aeg kätte jõudmas, sest Venemaa plaanib välja lasta sõjapidamise finantseerimiseks riiklikke obligatsioone, mida nad ise nimetavad patriootilisteks ja eks edaspidi hakkab nii olema, et kes neid ei osta, ei olegi patrioot. Ei midagi uut siin neostalinistliku päikese all.

Gallup’i poolt USA-s läbiviidud küsitluse kohaselt suhtub nüüd ainult 9% ameeriklastest venemaalastesse positiivselt (enne sõja algust oli näitaja 15) ja see on madalaim tulemus alates NSVL-i lagunemisest alates. Ukraina puhul on sama näitaja 68%.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: