Üleeile oli Venemaa z-kanalites elevust omajagu – nende Su-27 olevat kangelaslikult tegutsedes sundinud taanduma Musta mere kohalt paha NATO luurelennuki Boeing RC-135, mida saatsid kaks hävitajat. Nende eufooriat jahutas aga z-blogija Fighterbomber, kes on spetsialiseerunud just lennuväe temaatikale. Tema sõnul ei sundinud Venemaa sõjalennuk kedagi tagasi pöörduma, lihtsalt luurelennuk täitis oma ülesande ja pöördus tagasi ning z-blogija ennustas, et tähendab see luurelend lähimal ajal uut rünnakulainet Krimmis.

Nii ka läks, sest täna öösel rünnati Saki lennuvälja ning plahvatusi registreeriti ka mujal Krimmis. Saki lennuvälja kontekstis räägivad kohalikud 13 plahvatusest, aga need võisid olla ka õhutõrjerakettide plahvatused. Telegram-kanal ASTRA andmetel oli Ukraina lennuvälja piirkonda lasknud neli ATACMS raketti, millest vähemalt kaks olid tabanud – üks laskemoonaladu ja teine lennuväljalt viie kilomeetri kaugusel asunud õhutõrjekompleksi radarit. Kui nii, siis igati edukas rünnak ning z-kanali Fighterbomber andmetel oli Venemaa armee poolelt ka kaotusi elavjõus. Kui Ukraina tahab Kertšis asuvaid sihtmärke rünnata, siis on loogiline, et enne võetakse maha õhutõrjekompleksid Krimmi põhja ja lääneosas.

Olukord rinnetel. Ukraina armee jaoks tekkis kriitiline olukord Pokrovski suunal Progressi asulast põhja pool, kus piirati ümber 31. brigaadi 1. ja 3. pataljon. Kujunenud olukorra tekkimise ümber on palju ebaselgust, aga hetkel teadaoleva info kohaselt brigaadi komandör ei andnud korraldust õigeaegselt positsioonidelt taanduda lääne poole. Ümberpiiratud üksused ootasid ära pimeduse saabumise ning neil õnnestus piiramisrõngast välja murda, selle käigus väidetavalt kaotusi kandmata. Edukas päästeoperatsioonis osalesid ka Ukraina üksused piiramisrõngast väljaspool. Kindlasti tuleb selle operatsiooni kohta nädalavahetusel rohkem infot.

Pokrovski suund ongi hetkel Ukraina armee jaoks kõige kriitilisem, sest viimastel päevadel on Venemaa armee suutnud märkimisväärselt edeneda lääne poole, peamiselt mööda raudteetammi Progressist lääne suunas. Ukraina armeel hoiavad seal rindelõigus kaitset 31. ja 47. brigaad, aga vastasel olevat suur ülekaal elavjõus, lisaks toetavad jalaväge aktiivselt suurtükid ja lennukid. Ukraina poole sõjaväelastelt on tulnud signaale, et neil pole piisavalt miinipildujatel laskemoona, mida oleks väga vaja vastase jalaväe rünnakute tagasilöömisel.

Olukorrast Tšasiv Jaris ja Toretskis kirjutas Ukraina sõjaväelane Kirill Sazonov. Tema sõnul on Tšasiv Jari kaitsel põhiroll põhja-lõuna suunaliselt kulgeval kanalil, kus küll hetkel vett enam eriti sees ei olegi, aga see takistab efektiivselt Venemaa tehnika edasiliikumist ning siis ongi Venemaa armeel ainuke variant üritada jalaväegruppidega üle kanali liikuda, aga siiani on see nende jaoks lõppenud kurvalt. Kuna otse Tšasiv Jari peale liikuda ei õnnestu, siis üritavat Venemaa armee kaugemalt ka põhja ja lõuna pool edasi tungid, aga ka seal pole neil edu olnud. Sazonovi sõnul jätkab Venemaa armee linna pommitamist, aga kaitseliinid püsivad.

Toretski suunal olevat Ukraina armee olukord keerulisem, sest vastasel on rünnakuvektoreid rohkem, aga nüüdseks olevat olukord stabiilsem kui nädal aega tagasi, piirkonda olevat lisaks toodud ka 100. brigaad.

Harkivi rindel on olukord dünaamiline, Ukraina teeb vasturünnakuid, aga Venemaa on ka piirkonda üksuseid juurde toonud ning mitmes lõigus olevat positsioonid käinud käest kätte.

Ukraina vägede ülemjuhataja, kindral-polkovnik Oleksandr Sõrskõi intervjuu The Guardian’ile sisaldas mitmeid huvitavaid detaile ning neid on kommenteeritud Ukrainas aktiivselt. Defence Express tõi välja Sõrskõi info, et kui F-16 tulevad Ukrainasse, siis nad ei lenda rindejoonele lähemale kui 40 kilomeetrit, muidu võivad Venemaa õhutõrjevahendid neile liiga ohtlikuks muutuda.

Hetkel on Ukraina armee jaoks üheks suurimaks peavaluks Venemaa Su-34 lennukitelt visatavad liugpommid, aga 40 kilomeetri tsoon tähendavat seda, et F-16 peaksid olema Su-34 võitlemiseks võimsad radarid ja suure lennukaugusega õhk-õhk tüüpi raketid, aga hetkel ei ole teada, mis relvastus üldse Ukrainasse toodavale F-16 paigaldatakse.

Venemaa lennukid viskavad liugpommid Defence Expressi andmetel 40-50 kilomeetri kaugusel rindejoonest, kui liidame juure 40 kilomeetrit, siis peaks soovitavalt olema rakettide efektiivne lennukaugus vähemalt 100 kilomeetrit. Kõige kaugemale lendavad AIM-120C8 raketid – kuni 160 kilomeetrit ning nende nö „no escape zone“ on väidetavalt 80 kilomeetrit ehk siis selle distantsi ulatusest väljalastud raketi asukohast arvestades on vähemalt teoorias raketi sihtmärgil raske selle eest kõrvale põigata, aga samas tunnistab ka Defence Express, et see tsooni pikkus on mitteametlik arv, rakettide tootja seda seda sellisel kujul välja ei ütle.

Defence Expressi andmetel on ka AIM-120C5 raketid, mille lennuulatus on 105 kilomeetrit ning ka neid saaks kasutada Su-34 vastu, aga selle raketi vastu olevat vastasel rohkem võimalusi, sest selle raketi „no escape zone“ olevat suurusjärgus 50 kilomeetrit. Aga F-16 olevat väljaande andmetel siiski palju ka teisi funktsioone, näiteks radarivastaste rakettide väljalaskmine, liugpommide viskamine, tiibrakettide ja droonide vastu võitlemine, nii et neid lennukeid oleks vaja Ukrainal nii ruttu kui võimalik kasutusele võtta.

Sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko kommenteeris Sõrskõi infot, et Venemaa armee soovivat suurendada oma väekontingendi 690000 sõdurini. Kovalenko sõnul ei olevat asi nii lihtne, et muudkui värbad rohkem sõdureid ja oled lahinguväljal edukas. Kovalenko sõnul olevat selles arvestuses kõige nõrgem koht soomustehnika ja suurtükid, sest siiani on Venemaa suutnud vägesid varustada peamiselt ladudest võetud tehnikaga, mida on teatud juhtudel ka moderniseeritud, eriti optika osas.

Praeguste protsesside jätkudes ei ole tuleval aastal enam ladudest suurt midagi juurde võtta, aga näiteks uusi tanke suudetakse tema sõnul aastas Venemaal toota kuni 300 ühikut, mis rahu oludes oleks väga arvestatav arv, aga arvestades tempoga, kui palju Venemaa praegu neid rindel kaotab, ilmselgelt ebapiisav. Lisaks on suur sõjaväelaste arv lepingute kontekstis suur kulu ja neile on vaja ka muud relvastust.

Sõrskõi sõnul on kaotuste elavjõu puhul 1:3 ehk siis Venemaa kaotab kolm korda rohkem, aga sõjalise eksperdi Agil Rustamzade sõnul ei olevat see suhe Ukraina jaoks võitmiseks piisav, see peaks olema 1:5.

Venemaa sõjaväelased on väga rahulolematud seaduse vastuvõtmise pärast, mille järgi võib mobiilsidet kasutava seadme kasutamise eest sõjaväelase 10-ks päevaks nö soolaputkasse panna. Sõjaväelaste sõnul on kujunenud olukorras, kus Venemaa armee poolt ei ole kõigile sõjaväelastele garanteeritud omavahelise turvalise side pidamise vahendeid, selline tegutsemine võrdne Ukraina armee heaks töötamisega. Et kui „ukrid“ hakkavad lähiajal võitlema 22. sajandis, siis Venemaa sõdurid 19. sajandis.

Enda poolt lisan, et teoorias oli selliste vahendite kasutamine ka siiani keelatud ja kõik vilistasid niigi sellele, aga sõjaväelaste sõnul on nüüd ohvitseridele antud vahend represseerimiseks, hirmutamiseks ja isegi väljapressimiseks, sest neil on nüüd igati seaduslik alus enda suva järgi karistada mistahes alluvat, sest kõigil neil on oma mobiiltelefonid olemas.

Selle karistuse võimalike tagamaade osas on välja toodud ka varianti, et Venemaa armee juhtkond ja ka Venemaa juht on rahulolematud sellega, et just isiklike mobiilidega tehtud videod erinevate pöördumistega olevat väidetavalt ohuks armee pikaajalisele võitlusvõimele ja langetavat võitlusmoraali. Lisaks on mobiiltelefon aknast välismaailma, kuskohast võib leida kõiksugust informatsiooni. On ka neid, kes vaatavad seda karistust paaris Venemaal Youtube’ga seotud probleemidega ning nende arvates võivat see viidata sügisele võimalikule mobilisatsioonile, enne mida tuleb internetis kogu infoliiklus Venemaa ametivõimude kontrolli alla saada.

Meediakanal „Govorit NeMoskva" info kohaselt tegi Venemaa riigiduuma saadik Viktor Soboljev, erus olev kindral-leitnant, ettepaneku taastada sõjas ametlikult trahviroodud ja -pataljonid sellisel kujul, nagu nad olid teises maailmasõjas. Tema sõnul tõstaks see sõjaväelaste motivatsiooni lahinguülesandeid täita ning samas oleks armees kord majas. Venemaa armee sõdurite sõnul olevat aga reaalsuses trahvipataljoni analoog juba olemas, need on „Štorm-Z“ ja „Štorm-V“ üksused, kuhu ohvitserid saadavad sõdureid, kelle käitumisega nad rahul ei olevat ning nendes üksustes pikalt terveks ei jää, hea, kui ainult haavata saamisega asi piirdub. Ka on väidetavalt teatud rindelõikudes taganejaid tõkestanud Ahmat üksused, aga ametlikult kujul trahvipataljone ei ole, aga nüüd tahab poliitik neid seadustada.

Ekonomitška Pravdas ilmus pikem materjal Ukraina droonitööstusega seotus probleemidest ja väljakutsetest. Päris suure osa käsitlust leidnud teemadest olen varasemalt oma ülevaadetes välja toonud, aga on ka huvitavaid infokilde.

Kui alguses sobis rindele piltlikult öeldes iga droon, mis lendab, siis nüüd on vastastikuse kiire innovatsiooni tulemusena jõutud olukorda, kus lihtsalt kvantiteedist ei piisa, see peab üle minema kvaliteediks, sest vastane ei maga ning lahendused, mis töötasid veel kuu aega tagasi, ei pruugi enam toimida. Nii olevat isegi esinenud juhtumeid, kus saadetakse partii rallidroone tagasi, et tootja neid kaasajastaks, sest rindel lihtsalt ei ole kõigis lõikudes võimalus seda tööd teha.

Aga missugustele nõuetele peavad siis droonid vastama? Ukrainas on sadu droonide tootjaid, väikestest suurteni, aga samas puuduvat tsentraliseeritud süsteem, mille kaudu anda droonide tootjatele sellist tagasisidet. Droonitootja „Wild hornets“ kaasasutaja sõnul ei oleks Ukraina droonitootjatel probleemi miljoni rallidrooni tootmisega, aga muutunud olukorras on rindel vaja droone, mis arvestavad seal kujunenud reaalsusega ning puudutab see eeskätt elektroonilise sõja vahendite arengut ehk siis nö uuema aja rallidroonid peavad nende ohtudega paremini hakkama saama.

Huvitav oli ka info droonide tootmiseks vajalike detailide kohta. Hiinast toodud komponentidest pidavat 25% olema kas defektsed või ei vasta komponendid väljareklaamitud karakteristikale. Vyriy Drone asutaja Oleksiy Babenko sõnul on Ukraina droonitootjad hakanud järjest rohkem droonide detaile tootma Ukrainas, aga olevat üks nüanss, mis seda protsessi takistab, nimelt kui tellida detailid Hiinast, saab need ilma käibemaksuta, aga kui tellida Ukrainast, siis käibemaksu tagasi ei saavat, mistõttu on Hiinast tellitud detailid oluliselt odavamad ning majanduslikult olevat kõige kasulikum Hiinast tellitud komponentidest droonid kokku panna piiri taga ja siis tuua nad riiki.

Kõige kuumem teema on tarkvara arendamine droonide jaoks, et need suudaksid parves kohale lennata ja kohale jõudes koordineeritult erinevaid sihtmärke rünnata. Praegu on omavahel tegevust koordineerivate rallidroonide rünnak keeruline operatsioon ning Ukraina sõjaväelaste sõnul on hetkel piiriks viie rallidrooni üheaegne koordineeritud tegutsemine, aga see eeldab viie operaatori olemasolu. Drooniparvede puhul suudab üks operaator juhtida tervet parve ning see võimaldab vähema arvu droonioperaatoritega kasutada oluliselt rohkem rallidroone.

Artiklis toodi välja, et droonide arendamine liigub järjest rohkem sinna suunda, et rindele saadetakse tipptasemel droonid, mida rindel kohapeal ei pea hakkama kas ümber seadistama või lausa ümber ehitama ning sõjaväelased saavad keskenduda efektiivsele vastase elavjõu ja tehnika hävitamisele.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: