Nädalavahetuse kõige rohkem kõlapinda leidnud sündmused toimusid hoopis Israelis, kus Hamasi terroristid ründasid Israeli territooriumi. Maailma uuriv ajakirjandus on seal kohal ja kindlasti uuritakse ka välja, kuidas selline suure rünnaku ettevalmistus maha magati. Olen nõus mitmete ekspertide arvamusega, et Israelile maksis valusalt kätte üleolevus, mis baseerus arusaamisel, et neil on maailma vaat ei kõige kõrgtehnoloogilisema relvastusega armee ning selle vastu ei ole vaenlasel lootuski.

Ometi kasutasid Hamasi terroristid Ukrainas toimuvas sõjas laialdaselt kasutatavaid võtteid ning Merkava tank võib ju olla maapinnalt tulevate ohtude eest hästi kaitstud, aga nad tehti kasutuskõlbmatuteks droonidelt (kvadrokopteritelt) visatud lõhkekehadega, sama võtet kasutati Israeli radarite ja muu elektroonika hävitamiseks. Ukraina sõjas on see mõnes mõttes juba läbikäidud etapp, sinna on jõudnud rallidroonide ajastu, aga Israeli vastu see toimis. Eestis öeldakse, et oleks on paha poiss, aga soovi korral oleks Israel saanud Ukrainalt väärt informatsiooni, kuidas muutunud olukorras paremini oma riiki kaitsta, aga Israel ei ole siiani olnud tõsisest sõjalisest koostööst huvitatud, paljuski lähtudes üleolevast arusaamast, et nende relvastus on maailma parim ja neid pole vaja õpetada.

Ja ei olnud ainult kvadrokopterid üllatuseks, Hamas kasutas Defence Expressi andmetel kahte tüüpi tapja-droone – Zouari ja Shebab. Oryx kirjutas eelmise aasta novembris, et nende droonide tootmise taga on Iraan ning et Hamas sai esimesed Zouari droonid aastal 2021 ja järgmisel aastal saadi lisaks Shebabid. Täpsemad andmed nii nende droonide arvukuse kui tehniliste parameetrite kohta hetkel puuduvad, aga eks mingid järeldused saab teha videote alusel, mida Hamasi liikmed meedias levitavad. Lisaks oli Hamasil omajagu laskeseadmeid, millelt rakette lasta, nii et nad viisid läbi sõjalise operatsiooni, mis täielikult üllatas Israeli sõjaväge ning kahjuks on Israeli luure täieliku läbikukkumise hinnaks sajad ja sajad hukkunud tsiviilisikud.

Venemaa z-kanalites valitses Hamasi rünnakuga seoses elevus ning väga selgelt avaldati poolehoidu Hamasile. Siinkohal pole vast liigne märkida, et Venemaa poolt sõjas kasutatavad luuredroonid Forpost-R on toodetud Israelist saadud litsentsi alusel. Venemaa poolt on tulnud sõnavõtte, milles loodetakse, et USA tähelepanu koondub nüüd Israelile ja neil on seetõttu edaspidi Ukrainas lihtsam, aga ma ise nende optimismi selles osas ei jaga.

Olukord rinnetel. Venemaa oli väga aktiivne eelmise nädala reedel ja laupäeval ning nende poolt sooritatud rünnakute arv kasvas kaks korda. Luganski oblastis otsustasid Venemaa üksused minna Svatovest edelas suurte soomustehnika jõududega pealetungile Makiijivka suunal. Kirjeldan natuke ka maastikku, mis annab nende lahingutele arusaadavama mõõtme. Makiijivka asub põhja-lõuna suunas kulgeva oru põhjas ning seal on Oskili jõgi. Jõest ida pool on Venemaa üksused väga headel positsioonidel kõrgendikul, samas kui Ukraina üksused on surutud küllaltki kitsale maa-alale enne jõge, mis pealegi asub madalamal. Rindelõigu varustamine toimub üle ühe silla, mis on Makiijivkas ja teed pidi, mis kulgeb mööda jõe idakallast lõuna poole Nevske suunas. Kui Venemaal õnnestuks läheneda sellele teele, muutuks jõe idakaldal olevate Ukraina üksuste varustamine problemaatiliseks ning võiks tekkida olukord, kus nad oleksid sunnitud selle territooriumi maha jätma.
Aga Ukrainal on seal siiski ka omad trumbid. Oskili jõest lääne pool on samuti kõrgendik ning seal on Ukraina ohvitseri Arty Green’e sõnul Ukraina armee üks parimaid suurtükiväe üksusi. Lisaks on Ukrainal hea õhuluure ning palju tankitõrjevahendeid ja siis polegi vaja imestada, et Venemaa küll suutis nädalavahetusel natuke Makiijivka suunas edeneda, aga see tuli väga suurte kaotuste hinnaga, nii hävitas seal kaitsepositsioonidel asuva 66. brigaadi tankitõrjerood nelja päevaga 25 Venemaa tanki. Meedias on nendest lahingutest rohkelt videomaterjali, eriti vaatemänguline on Venemaa tanki T-90 Prorõv tabamine, peale mida tank hävis võimsas plahvatuses täielikult.

Videot analüüsinud ekspertide sõnul tõi just see plahvatus välja Venemaa tankide T-90 ja T-80 suure nõrkuse, mis võimaldas ukrainlastel tanki sellisel kujul hävitada – nimelt pidi neil tankidel olema aeglane tagumine käik, mistõttu ei olevat võimalik kiirelt taanduda, selleks tuleb soovitada manöövri, kus pöörad tanki ringi, aga sellisel hetkel on kõige parem tanki tabada. Samas võrdluseks on olemas videod Leopard 2 tankidest, mis sõidavad suurtel kiirustel tagumise käiguga ning samal ajal ka tulistatakse vaenlase positsioonide suunas. Pühapäeval oli Luganski rindel keerulised ilmastikuolud, mistõttu lahingutegevus oli eelnevate päevadega võrreldes vähene.

Donbassis suuri muutusi rindejoones ei toimunud, Ukraina liikus natuke edasi Bahmutist lõuna pool Andriijivka suunalt, samas Venemaa omakord liikus natuke edasi Marinkast põhja pool Krasnogorivka suunalt. Donbassis suure tõenäosusega lähiajal kummalgi poolel suuremat edu oodata ei ole, kuigi muster jääb samaks, kus Ukraina on aktiivsem Bahmutist lõuna pool ning Venemaa omakorda Bahmutist põhja pool, Marjinka ja Avdiijivka suunal.

Lõunarindel toimuvad huvitavad protsessid Melitopoli suunal. Pealetungiga lõuna poole oli Ukraina armee jõudnud seisu, kus edasiliikumise korral oleks järjest kasvav oht vaenlase rünnakuteks nii lääne- kui idatiivalt ning halvimal juhul võiks see lõppeda osade Ukraina üksuste ümberpiiramisega. Idapoolses tiivas pidas Ukraina raskeid lahinguid Venemaa dessantväelastega, aga Ukraina täpse suurtükitule all olid nad seal nädalavahetusel sunnitud omajagu kaitsepositsioone maha jätma. Kui seal tiivas sarnased protsessid jätkuvad, on Ukraina edaspidi palju lihtsam peale tungida Verbove suunal. Töö käib ka lääne suunal, kus on Ukraina üksused on liikumas Kopani suunas ning edu seal suunal annaks palju vabamad käed Tokmaki poole liikumiseks.

Kusjuures võib välja tuua, et Venemaa üritas nädalavahetusel just sealtsamast läänetiivalt rünnakut Robotine suunal, et võimaliku edu korral Ukraina eesliinil olevad sõjaväelased ümber piirata. Ukraina armee 47. brigaadi sõjaväelased said aga õigeaegselt luureinfot ning Venemaa üksused löödi tagasi, kusjuures nad kandsid tehnikas suuri kaotusi, lisaks tankidele ka termobaarilise kompleksi TOS-1A, mille tabamisele järgnenud ilutulestik oli kena vaatepilt. Laupäev oli kokkuvõttes Venemaa armee jaoks must päev, Oryxi andmetel on videotõendid 53 ühiku Venemaa ja 9 ühiku Ukraina sõjatehnika tabamustest, Venemaa kaotas peamiselt tanke, jalaväe lahingumasinaid ja suurtükke, Ukraina kaotas ühe jalaväe lahingumasina Bradley ja liikuvsuurtüki KRAB.

Mis arengud lahingutandril ees ootavad? Arty Green’e sõnul tahab Venemaa Luganski ja Donbassi rinnetel saavutada mingitki edu enne, kui teedelagunemise aeg nende jaoks selle võimaluste akna suleb. Nendel rinnetel on kas Venemaa armee üksuseid Ukraina omadest rohkem või valitseb pariteet, seega suuremat Ukraina pealetungi oleks sealt Green’e sõnul lähimal ajal keeruline loota. Lõunarindel on olukord natuke erinev, sest mida lähemale Aasovi merele, seda liivasem pinnas ning ilmastiku mõju on ka seetõttu väiksem.

Arty Green tõi välja ka mõned arengud, mida ta lahinguvälja viimasel ajal on märganud.

1. Venemaa poolt kasutatavad liugpommid on muutunud oluliselt täpsemaks. On teada, et nüüd on neil olemas valuvormid, millega tööstuslikult toota lennukipommile lisatavaid detaile ning pommide täpsus on piisav selleks, et sildasid tabada. F-16 lennukite puudumisel ei suuda Ukraina Venemaa Su-34 lennukeid piisavalt kaugele suruda, mistõttu nad saavad neid liugpomme kasutada kogu rinde ulatuses. Sarnane teema on Green’e sõnul ka helikopteritega KA-52, mille vastu Ukraina armeel head rohtu ei ole, aitaks samuti F-16 lastavad õhk-õhk tüüpi raketid. Hiljemalt kevadel on Ukrainal need lennukid olemas ning Venemaal on kohe mitu käiku vähem.

2. Järjest kasvab täppisrelvade roll ning selles kontekstis ei pidanud Green eriti oluliseks infot selle kohta, et Venemaa kasutab Iraanist saadud 122 mm juhitamatuid rakette mitmikraketiheitjate BM GRAD-21 jaoks, sest Ukraina armee kasutab lahingutegevuses väikeseid jalaväelaste gruppe, aga nende vastu olevat BM GRAD-21 ebaefektiivne. Venemaal on täppisrelvade osas peamiselt droonid, tiibraketid ja ballistilised raketid, samas kui ukrainlastel on peamiselt juhitavad suurtükimürsud, droonid ja juhitavad mitmikraketiheitjatest lastavad raketid.

3. Teedelagunemise aeg tuleb seekord kasuks pigem Ukrainale, sest nende suurtükid lasevad kaugemale ja täpsemalt, samas ei võimalda lehtede langemine enam Venemaa armee sõduritel nii efektiivselt metsi kasutada ja õhutemperatuuri langedes muutuvad Venemaa sõdurid paremini nähtavaks ka Ukraina armee poolt kasutatavatele soojuskaameratele. Kassettmoona on USA ladudes veel palju järel.

4. Kiire innovatsiooni jätkumine droonide valdkonnas. Green’e sõnul muutuvat olukord tihtipeale nädalate jooksul, kus ühelt poolt suudetakse droonid teha küll vaenlase elektroonilisele mõjutustegevusele mingiks ajaks nö immuunseks, aga siis suudab vastaspool sellest kaitsest nö läbi murda. Lisaks on mõlemad pooled kiirelt suurendanud rindele saadetavate droonide arvu ning järgmisel aastal võib Green’e sõnul olla droone rinnetel juba nii palju, et nendega jahitakse ka iga üksikut sõdurit. Arenenud riikides arendatakse aktiivselt kõrgtehnoloogilisi süsteeme, mis automaatselt suudavad ka väikeseid droone õhust avastada ja hävitada, loodetavasti on uue aasta alguses nad Ukrainas olemas, sest nende järgi on väga suur vajadus.

Defence Express kirjutas Ukraina droonitootjate probleemidest. Nimelt tegutsevad nad paljuski nagu idufirmad, aga kui konkurentsivõimeline toode on olemas, siis rõõmu on vähe, sest puuduvad lepingud järgmiseks aastaks ja valitsevat teadmatus tuleviku osas. „Athlov Avia“ juhi Artjom Vinniki sõnul tellivad nad suure osa droonide detailidest piiri tagant ning kui varem tulid komponendid kohale kuu-kahega, siis nüüd võtvat see aega kolm-neli kuud. Arvatavasti kasutab Ukraina riik relvade arendamise osas sarnast poliitikat kui USA, kus antakse raha mitmele konkureerivale ettevõttele, aga lõpuks tehakse lepingud ettevõtetega, kes ekspertide hinnangul suutsid kõige paremini lähteülesande lahendada, samas ei ole otsustega viivitamine praeguses olukorras kõige mõistlikum variant.

Venemaa z-kanalites valitses nn ultrapatriootide hulgas väga suur rahulolematus peale seda, kui Putin andis mõista, et wagnerlaste juhid Prigožin ja Utkin olevat olnud lennukis narkojoobes ning mänginud granaadiga, mille plahvatuse järel lennuk alla kukkus. Kritiseerijate sõnul on see ilmselge jama, sest wagnerlaste hulgas oli leppimatu suhtumine nii narkootikumitesse kui alkoholi ning selline nn Venemaa kangelaste mõnitamine olevat ületanud kõik piirid.

The Moscow Times'i andmetel üritatakse Venemaal sarnaselt Hiinale (seal käivitus aastal 2021) arendada nn sotsiaalse reitingu süsteemi „Mõ!“, mille järgi kogutakse inimeste kohta kokku kõikvõimalikud andmed ja koostatakse nn sotsiaalne reiting, mis koosneb kahest komponendist – sotsiaalne staatus ja sotsiaalne tase. Hiinas saad teatud tegevuste eest lisapunkte (näiteks heategevus, lojaalsus riigile) ja teatud tegevuste eest võetakse maha (näiteks riigi tegevust kritiseerivad postitused sotsiaalmeedias). Hiinas takistab madal reiting elus hakkamasaamist, sest see mõjutab nii laenude saamist kui töökohale kandideerimisest ehk siis Hiina loodab, et nii hakkab tööle inimeste enesetsensuur ning nad põhjustavad riigile vähem probleeme. Hiina algatus on Venemaa jaoks väga ahvatlev, sest eks soovivad nad samamoodi elanikkonda tasalülitada, pigem saab Venemaa puhul probleemiks küsitav võimekus andmete kogumisel ja töötlemisel.

Järgmine ülevaade kolmepäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING