Viimaste päevade üks kõige aktuaalsemaid teemasid on keeld kasutada osade lääne riikide relvi ja laskemoona Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste sihtmärkide ründamisel. Nii kurtsid Ukraina sõjaväelased, et nad ei tohtivat Ukrainas toodetud Bohdana 155mm liikuvsuurtükkidest tulistada Venemaa territooriumi USA ja Saksamaa päritolu mürskudega, aga enamus mürske olevatki nendest riikidest Ukrainasse toodud.

Venemaale sobib see variant suurepäraselt ning nad kasutavad olukorda maksimaalselt enda kasuks ära. Nädalavahetusel toimunud Venemaa rünnak Harkivi suurimale ehitusmaterjalide poele oli selle nukraks tunnistuseks. Venemaa ründas laupäeval poodi tööajal kahe liugpommiga FAB-500 (mõnede allikate andmetel ka S-300 rakettidega) hetkel, kui seal oli suurusjärgus 200 külastajat. Peamise hoobi sai sanitaartehnika osakond, millest on video, kus külastajad uurivad kaupa, kui toimuvad plahvatused. Hetkel on juba 16 surnut, aga see arv kindlasti kasvab, sest osa inimesi on jäänud teadmata kadunuteks. Venemaa loomulikult teatas, nad ründasid Ukraina militaarobjekti, aga eks siin on tõsine mõtlemise koht, et mismoodi Ukraina vetsupotte ja kraanikausse rindel Venemaa vastu lahingus kasutada saavad. Ma suudan välja mõelda ainult variandi, et vetsupott pannake nähtavale kohale ja siis nopitakse maha vastaspoole sõjaväelased, kes ei suuda ahvatlusele vastu panna.

See oli Venemaa teadlik rünnak, et tekitada maksimaalselt suurt kahju tsiviilelanike hulgas ning Ukraina peab seda hetkel jõuetult pealt vaatama, sest nad ei tohi ATACMS rakettidega tulistada ei Venemaal asuvaid lennuväljasid ega ka S-300 laskeseadmeid, millega samuti terroriseeritakse Harkivit. Ukrainlased külastavad ehitusmaterjalide poode aktiivselt, et likvideerida Venemaa varasemates rünnakutes tekitatud kahjustusi, ehituspoodi rünnates tahab Venemaa murda inimestes tahte oma kodusid korda teha ning sundida neid pigem piirkonnast lahkuma.

Venemaa meedias ei ole enam illusioone Ukrainas elava venekeelse elanikkonna meelsuse osas, Venemaa on teinud kõik, et Ukraina elanikud vihkaksid Venemaad veel mitu inimpõlve ning ma pole kindel, et ka siis suudetakse lõplikult andestada. Venemaa juhi ainuke variant on Ukrainas vallutataval territooriumil kõik hävitada, et siis hiljem tuua sinna Venemaa sügavustest Putini-meelseid migrante.

USA ja Saksamaa ei luba jätkuvalt Venemaa territooriumil asuvaid sihtmärke tulistada, aga Rootsi nüüd lubab ning see ei olegi nii vähetähtis, kui esmapilgul võib tunduda. Venemaa plaan Harkivi suunal nö puhvertsooni loomiseks on läbi kukkumas, sest nad on kahel suunal jõudnud edeneda ainult viis kilomeetrit, aga Archer liikuvsuurtükid lasevad 30 kilomeetri kaugusele. Väga olulised on ka Rootsi mobiilsed õhutõrjekompleksid RBS-70, mille kõige moodsama laskemoonaga saab vastase lennuvahendeid maha võtta kuni 9 kilomeetri kauguselt.

Kõige efektiivsem oleks siiski kassettmoonaga ATACMS rakettide rünnakud Venemaa sõjaväelennuväljade ja pikamaa õhutõrjekomplekside pihta, sellel oleks nii Harkivi suunal kui ka Donbassis Venemaa sõjategevusele tuntav mõju. Hetkel on USA presidendi otsustamatus Ukraina armee jaoks suureks probleemiks ning paljuski seetõttu saab Venemaa iga päev visata Ukraina armee positsioonide suunas suurusjärgus 100-120 liugpommi ja pikapeale suudavad nad nii kõik Ukraina kaitserajatised maatasa teha.

Olukord rinnetel. Harkivi rindel Venemaa edenemine on peatunud ning nädalavahetusel seal muutusi ei toimunud, küll aga aktiviseerusid Venemaa rünnakud nii Luhanski oblastis kui Donbassis ning seal suutsid nad mitmes punktis edasi liikuda. Harkivi suuna kontekstis on olnud palju arutelusid, et see käik võis olla pettemanöövriks, sundimaks Ukrainat oma üksusi Donbassist ära viima. Ukraina viiski Harkivi suunale lisavägesid, kuigi nende ametliku kommunikatsiooni kohaselt ei tulnud see teiste rinnete arvelt. Venemaa armee seisukohalt aga tuleks just nüüd üritada maksimaalselt kogu rinde ulatuses rünnata, et selgitada välja Ukraina kaitse nõrgemad kohad ja võimalusel sealt lõikudest läbi murda.

Luhanski rindel toimusid eile väga aktiivsed lahingud Bilohorivkas ning eileõhtuse seisuga suutsid Venemaa üksused seal edeneda, samas pole veel teada, kas neil õnnestus uutele positsioonidele ka pidama jääda. Ukraina positsioone tulistati nii suurtükkidest, mitmikraketiheitjatest ning lennukitelt visati liugpomme, nii et kaitsjate jaoks oli seal tõeline maapealne põrgu lahti. Venemaa jalaväelased tegid taas nö klassikalisis lauprünnakuid koos väga suurte kaotustega elavjõus, aga selline see nende sõdimise viis kord juba on. Tabaivka juures suutsid Venemaa üksused nädalavahetusel edeneda natuke nii asulast lõuna kui põhja pool.

Donbassis edenesid Venemaa üksused Otšeretinest lääne ja põhja poole, lõuna pool võtsid nad oma kontrolli alla Umanske asula. Lõuna pool edenesid Venemaa üksused Novomihhailivkast nii lääne kui edela suunas. Tšasiv Jari juures jõudsid Venemaa üksused Kanali mikrorajooni juurde ka kagust. Lõunarindel ja Hersoni rindel muudatusi ei ole, aga kokkuvõtteks võib öelda, et nädalavahetusel suutsid Venemaa üksused mitmeski kohas edeneda ning lähipäevad näitavad, kas nende edenemise suudetakse peatada või mitte.

Eelmise nädala kontekstis oli omajagu arutelusid Venemaa võimaliku rünnaku üle Sumõ suunas ning selles kontekstis on sealt piirkonnast ka huvitav infokild. Nimelt kukkus Kurski oblastis piiri lähedal alla suur droon ning video teinud kohalikud elanikud pidasid seda esialgu ukrainlaste Bayraktariks. Lähemalt vaatlusel aga selgus, et tegemist on Iraanis valmistatud suure luuredrooniga Mohajer-6 ning see on selle sõja jooksul kolmes seda tüüpi allakukkunud droon. Sõltuvalt modifikatsioonist ja varustusest maksab selline droon RBK-Ukraina andmetel vahemikus 1,5-4 miljonit dollarit.

Ukraina sõjaliste ekspertide tähelepanu aga pälvisid droonile paigaldatud väikesed liugpommid Ghaem-5 (Qaem-5), millel on 8,5 kilogrammi kaaluv lõhkepea ning mis Iraani meedias avaldatud materjalide põhjal lendab 12-20 kilomeetri kaugusele ning minimaalne kõrgus maapinnast liugpommi viskamiseks on 1219 meetrit. Luuredroonina ei ole Mohajer-6 ennast senises sõjas õigustanud, sest optika pidavat vilets olema, aga pommide ja rakettide valmistamise on iraanlased päris hästi selgeks saanud. Nüüd ongi küsimus, et mis ülesannet see droon seal piirkonnas täitis ja miks ta alla kukkus.

Eelmisel nädalal oli omajagu arutelusid teemal, et millega ukrainlased Vovtšanskis purustasid hoone, kuhu oli koondunud palju Venemaa sõjaväelasi. Selgust aitasid tuua selles osas nii artikkel The Washington Postis kui pildimaterjal Ukraina meedias. WP artiklis on põhifookus GPS-i kasutavate täppisrelvade efektiivsuse kiire langus sõja jooksul.

Ukraina armee on WP andmetel täielikult loobunud Excalibur juhitavate mürskude kasutamisest, sest kui veel eelmisel aastal oli nende efektiivsus 50%, siis nüüd on langenud alla 10%. Lisaks oli nende mürskude kasutamine problemaatiline ka seetõttu, et tuli teha palju arvutusi ning programmeerida mürske enne väljalaskmist, aga see kõik võttis palju väärtuslikku aega.

JDAM liugpommid üllatasid 2023. aasta alguses Venemaad, aga nad suutsid kiirelt hakata ka nende pommide juhtimist segama. USA muutis selle peale satelliitidelt tulevate signaalide vastuvõtmise häirekindlamaks, peale mida Venemaa omapoolse vastukäigu ning aasta kokkuvõttes jäi JDAM liugpommide tabamistäpsus WP andmetel sinna 60% juurde.

Mitmikraketiheitjatelt HIMARS ja M270 lastavate juhitavate rakettidega suudab Venemaa samuti GPS-signaali segada, aga nendel rakettidel on alternatiivina inertsiaalne juhtimissüsteem, mis ei ole nii täpne ning tabamistäpsus on kuni 15 meetrit ja isegi rohkem. Kassettmoonaga ei ole probleem nii suur, aga kui oluline on täpselt sihtmärki tabada, siis silla puhul võib nii suur kõrvalekalle muuta raketi väheefektiivseks ning puudutab see jutt täpselt samamoodi ka ATACMS rakette.

Kuna eelmisel aastal HIMARSiga tehtud täppisrünnakud nö rasvastele sihtmärkidele Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahendite kaitse tõttu väga tihti ebaõnnestusid, hakati neid rakette kasutama Venemaa sõjatehnika hävitamiseks ning neid videosid on omajagu. Tänavu jaanuaris oli Ukraina sõjaväelased WP andmetel küsinud juhitamatuid kassettmoonaga M-26 rakette, sest nende lendu Venemaa EW vahendid ei suudaks mõjutada.

Ometi on Ukraina armeel ka üks edulugu selles kontekstis. WP andmetel on ühte liiki juhitavad laskemoona edukuse määr ka tänasel päeval rohkem kui 90% ja see on GBU-39 Small Diameter Bomb (edaspidi tekstis SDB). Kui seda pommi lasta maapinnalt, siis nimetatakse seda GLSDB ehk siis esitähed tähendavad Ground Launched. Kui maapinnalt lastavad GLSDB-d on väidetavalt osutunud Venemaa EW poolt mõjutavateks, siis hoopis teine teema on, kui need pommid visata lennukitelt.

Ukraina armee paigutas need pommid Ukraina 365 andmetel oma lennukitele Mig-29 ja Su-27 ning ühele lennukile saab kanna kuni 8 sellist juhitavat liugpommi. Nii suure efektiivsuse saavutamise kontekstis ei välista osa Ukraina sõjalisi eksperte, et tegemist võib olla GBU-58 ehk SDB II pommidega, millel on lisaks GPS-ile kolm alternatiivset meetodit pommi juhtimiseks. On mis on, peamine on see, et nad sihtmärki tabavad ning selliseid liugpomme võiks Ukrainal rohkem olla.

Eelmisel nädalal tabasid Ukraina poolt lastud ATACMS kassettlõhkepeaga raketid Venemaa S-400 kompleksi Mospine lähedal ning sellest ilmus meediasse Venemaa sõjaväelaste poolt tehtud video purukslastud komponentidest. Ja siis ilmus meediasse Ukraina droonilt tehtud video, kus Venemaa S-400 kompleksilt lastakse küll omajagu rakette välja, aga kassettmoonaga ATACMS korraldas ikkagi uhke ilutulestiku. Selgus, et väidetavalt oli see hoopis teine kompleks, mis asus rindejoonest 65 kilomeetri kaugusel Koloski, Obrižne ja Stroiteli asulate vahel oleval põllul, mis omakorda asub Mospinest 20 kilomeetrit kagu poole. Kindel on see, et hoolimata pingutustest need kompleksid ATACMS rakette maha võtta ei suutnud, nagu ei suutnud nad teha seda ka Krimmis, kus Venemaa z-kanalite andmetel tabasid ukrainlased Venemaa armee jaoks väga olulist sihtmärki Jevpatoria lähedal.

Venemaa korraldas Ukraina paarinädalase vaheaja järel raketirünnaku ning kui tiibraketid suutis Ukraina armee alla võtta, siis kahe aeroballistilise raketiga nad hakkama ei saanud ja nüüd on ka teada, mida rünnati – lennujaamade hooneid nii Zaporižžjas kui Dnipros.

Ukraina meedias liikus info, mille kohaselt oli osasid Ukraina droonioperaatoreid sunnitud minema rindejoonest ainult paari kilomeetri kaugusele ning sellega seoses paljud ei mõistnud selle käsu tagamaad. Põhjus on lihtne - mida kaugemal operaatorist rallidroon asub, seda väiksema võimusega EW vahendeid on vaja, et nende vahelist sidet häirida. Nii kirjutas EW ekspert Serhii „Flash“ Beskrestov, et mobiilsete EW komplekside kontekstis on oluline mainida, kui kaugel asuva droonioperaatori sidet mobiilne kompleks suudab efektiivselt segada ning mida võimsam kompleks, seda väiksem see arv on, näiteks suudab efektiivselt segada sidet juhul, kui operaator asub vähemalt 5 kilomeetri kaugusel. Ja siis on esinenud juhtumeid, kus selleks, et mitte kaotada nii palju rallidroone, on ohtu seatud hoopis droonioperaatorid, saates nad rindejoonele nii lähedale, et Venemaa sõjaväelaste mobiilsed EW vahendid ei ole enam nii efektiivsed.

Putini Hiina visiit oodatud tulemusi pole andnud, sest väidetavalt on ikka Venemaa ettevõtetel suurusjärgus 80% juhtudel probleeme Hiinast saadud kauba eest tasumisega ehk siis sa võid Hiinast kauba kohale saada, aga maksta selle eest läbi pankade ei õnnestu. Venemaa ettevõtjad on üritanud leida kõiksugu nö aknaid, aga kui isegi on need leitud, sulguvad nad kiirelt, viimase näitena raha liigutamine läbi Mongoolia. Hirm USA sanktsiooni alla sattuda sundis väidetavalt Venemaa turult ootamatult kiirelt lahkuma Hiina elektroonikatootja Hikvisioni, kelle käes pidavat olema rohkem kui 50% Venemaa jälgimiskaamerate turust. Nii et esialgu ei paista küll kuskilt, et Putin oleks Hiinas suutnud lahendada Venemaa hetke suurima probleemi Hiina suunal ehk siis ettevõtjate poolt rahade Hiinasse liigutamise.

Venemaa majandusekspert Igor Lipsits rääkis anekdoodi, mis pidavat seoses Putini visiidiga Hiinasse Venemaal populaarne olema.

Putin nägi Hiinas olles omajagu sealseid sõiduautosid ja hiljem rääkis uhkusega hääles, et mis jutt see on, et Hiina autotööstus Venemaa oma alla neelab: „Ma nägin Hiinas nii palju Moskvitše, et tegelikult on asjad hoopis vastupidi!“ (selgitus – Moskvitšid ei ole muud kui Hiinas toodetud JAC autod, millele on Venemaal lihtsalt Moskvitši märk lisatud).

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: