Et juttu mitte liiga keerukaks ajada, siis võib öelda, et suures plaanis ööpäevaga (seisuga 21.04 hommikul) olulisi muutusi rinnetel ei toimunud ja Ukraina kaitse püsib. Ja teisalt ei pressi ka Venemaa väga suurte jõududega peale, pigem on kujunemas olukord, mida nimetatakse suurtükiduelliks ning mis oli iseloomulik ka aastale 2014. Putin oli palunud säästa tehnikat (aga mitte inimesi) ja nii on Venemaa edasiliikumine ettevaatlik ning pigem üritatakse maksma panna oma ülekaalu kaudtule andmise võimaluste osas. Iseenesest mõistetav lähenemine, kui poleks ühte probleemi - nii tegutsedes on edasiliikumine nii vaevaline, et 9. maiks on raske suurvõitu saavutada.

Ukraina armee nõuniku Arestovitši sõnul on Venemaa kõige aktiivsem olnud Hersoni oblastis, et proovida nn referendumi läbiviimiseks saada oma kontrolli alla kogu oblasti territooriumi. Arestovitši sõnul nägi asi välja nii, et Venemaa armee sõdurid jooksid lainetena nende kuulipildujatule alla. Ei midagi uut ja originaalset. Palju pileteid Kobzoni taevasele kontserdile.

Donbassi lahingu mõistmiseks tuleb kõigepealt vaadata Ukraina terriooriumi suurust, mis on ka põhjast lõunasse 500 kilomeetrit ja päris suurel osal sellest territooriumist on kahe riigi väed vastamisi. USA luure andmetel oli 24. veebruaril Venemaal piiride äärde koondatud suurusjärgus 150 pataljon-taktikalist gruppi (PTG), millest igaühe suurus oli suurusjärgus 800-900 meest. Kiievi suunal sisenesid Ukrainasse Venemaa eliitüksused, 35 PTG-d, kes said seal kõvasti rappida.

Nüüd on USA luure andmetel Venemaal alles vähem kui 100 PTG-d, kelledest 76 on Ukrainas ja 22 üritavad oma võitlusvõimet taastada, aga see on vägagi küsitav, arvestades sõdurite meeleolusid pärast Kiievi alt väljaviimist. Ukrainlased ise pakuvad, et Ukrainas on hetkel suurusjärgus 85 Venemaa armee PTG-d, aga suures plaanis see olukorda eriti enam ei muuda. Ehk siis Venemaa armeel on nüüd kolmandiku võrra vähem võitlusvõimelisi lahinguüksusi võrreldes sõja algusega. Kui me jagame aga need üksused ära kogu pika rinde ulatuses, siis on selge, et nii suurt territooriumi lihtsalt pole võimalik nende jõududega korralikult kaitsta. Ehk siis kui isegi läbi suurte inimkaotuste suudetakse Donbassis Ukrainalt midagi ära võtta, siis arvestades Ukrainale pidevalt saabuvat relvaabi, on Venemaal pikemas perspektiivis raske oma positsioone hoida, seda enam, et kurikuulsa Girkini hinnangul Venemaa armee üksused ei taha eriti asustatud punkte kaitsta ja linnalahinguid pidada. Sinna saadetakse Girkini sõnul nn rahvavavabariikide üksused, palgasõdurid, aga ka neid ei ole üleliia palju ning nad kannavad suuri kaotusi.

Venemaa tugevused - eeskätt ülekaal rasketehnikas, mis võimaldab anda massiivset kaudtuld. Venemaa armeel on palju suurtükke, aga ukrainlaste õnneks on neil luureinfoga halvasti, sest nende tulejuhtimise droonid lastakse kiirelt alla. Nii annavad nad marulist kaudtuld, mis on aga ukrainlaste õnneks ebatäpne, samas eks miski ikka pihta ka läheb ja põhjustab ukrainlastele kaotusi. Venemaa nõrkuseks on ikka needsamad asjad mis ka esimeses faasis - eeskätt kõik logistikaga seotud asjad ehk siis mida kaugemal ollakse Venemaa või nn rahvavabariikide territooriumist, seda suuremad probleemid. PTG-d on alamehitatud ja sõdurite motivatsioon madal. Tankistid ei taha lahingusse minna, sest kaitsjatel on neid kaasaegsete tankitõrjevahenditega kerge maha võtta. Ja nii siis kujunebki pilt, et antakse massiivset kaudtuld, aga erilist entusiami edasiliikumiseks ka ei ole.

Ukraina tugevused. Nad on pikalt kaitseks valmistunud ning varutud on korralikud varud, nii laskemoona kui kõike muud vajalikku. Neil on palju parem õhuluurevõimekus, mis võimaldab oluliselt väiksema koguse ründerelvastusega anda palju täpsemat kaudtuld. Võitlejad on motiveeritud, paljudel neist on olemas lahingkogemus. Miinuspoolel on väiksem kogus rasketehnikat.

Ometi ei saa see olukord lõpmatult kesta, kus Ukraina on kaitses ja Venemaa armee annab massiivset kaudtuld. Võitmiseks on vaja see ülekaal elimineerida. Kõige efektiivsem oleks suuremate tapjadroonide Switchblade 600 kasutamine, mis suudavad kuni 40 kilomeetri kaugusel probleemideta hävitada nii tanke kui sisuliselt ka kõike muud rasketehnikat. Aga neid oleks vaja tuhandeid, samas tänasel päeval räägitakse selle suurema mudeli kontekstis maksimaalselt sajast ühikust. Nende tapjadroonide tootja hakkas nüüd tootma neid kiirendatud korras ja ehk muudab see seisu paremaks. Suuremate tapjadroonide eelis on veel selles, et nad võtavad vähe ruumi, neid on palju kergem logistika abil toimetada Ukraina läänepiirilt 1000 kilomeetri kaugusele riigi teise otsa ning neid on ka lihtne kasutada.

Ukraina ise loodab pigem läänest saadavatele suurtükkidele, mis lasevad kaugemale ja täpsemalt. Täpsuse osas on Ukraina suurtükiväelased juba praegu absoluutne tippklass ja tippklassi haubitsatega teeksid nad imesid, imedes kiirelt välja Venemaa armee elumahlad. Kui juba praegu kaotab Venemaa armee Arestovitši sõnul keskmiselt pool PTG-d päevas, siis kui Venemaa kaotaks ülekaalu raskerelvastuse osas, siis halveneks nende seis kiirelt, sest kontaktlahingutes jäävad nad ukrainlastele selgelt alla. Samas on ka nende lääne haubitsatega muret - nende transport annab Venemaale võimaluse konvoide ründamiseks, lääne haubitsad kasutavad teistsugust laskemoona (155 mm), Holland on nõus andma häid sakslaste liikuvsuurtükke PzH 2000, aga nende kasutamaõppimine võtab aega, mida on vähe. Ja neid suurtükke on vaja palju, samas USA-l neid on vähe. Ja mida rohkem erinevaid suurtükkide mudeleid ja lisaks veel kaks erinevat lahingumoona standardit - selle kõige logistikaga saab Ukrainal olema palju peamurdmist.

Ehk siis kokkuvõtvalt - sõjandusekspertide küllaltki ükskmeelsel hinnangul tekivad Ukraina armeel head võimalused edu saavutamiseks alles siis, kui nad suudavad tänu uutele relvadele nö duellis hävitada suurema osa Venemaa suurtükiväest. Seega haubitsate ja suurte tapjadroonide kiire tarnimine on tänasel päeval üks kõige olulisemaid küsimusi sõja lõpptulemuse osas, sest kaitses suudab Ukraina ka praeguses seisus hästi seista, aga sellest sõja võitmiseks ei piisa.

Au Ukrainale!

Teet Kalmuse Facebook postituse põhjal.

Eestlased Ukrainas

TRENDING