Täna kirjutan pikemalt Hersoni vabastamisest, aga enne mõne sõnaga teistel rinnetel toimunust.
Luganski rindel toimuvad rasked lahingud, mille käigus suutis Ukraina lõpuks enda kontrolli alla saada Makiijvka asula, mille pärast käisid mitu nädalat rasked lahingud ning Sergei Gaidai sõnul ei ole selles asulas enam sisuliselt terveid majasid alles jäänud. Lahingutes selle asula pärast sai surma ka palju tšmobikuid, aga tänu neile oli Ukraina üksuste edenemine väga vaevaline. Venemaa on suutnud hoida Ukrainat seal piirkonnas nii palju tagasi, et Svatove ja Kremennaja vaheline tee on veel nende kontrolli all, kuigi tee on Ukraina suurtükitule ulatuses. Venemaa omakorda on teinud vasturünnakuid Bilohorovkale, aga seni veel ilma suurema eduta.
Venemaa on kõige aktiivsem Donbassis, kus sisuliselt terve rinde ulatuses nad korraldavad rünnakuid ning viimase info kohaselt on nad kogunud piisavalt reserve, et alustada aktiivseid rünnakuid kohtades, kus varem oli suhteliselt rahulikum. Ukraina peab seal piirkonnas oma üksuste arvu suurendama, muidu võivad eeloleval nädalal kohati tekkida tõsised probleemid, aga ukrainlased on ohtudega kursis.
Hersoni rinne. Eelmise nädala reedel toimusid seal sündmused nii kiirelt, et päeva jooksul oli kohati raskusi lausa sündmuste arenguga sammu pidada ja nagu sellistes olukordades ikka juhtub, on infomüra palju ja vaja on natuke aega, et emotsioonid lahtuksid.
Hersoni osas tuleks liikuda ajas mõned kuud tagasi, kui Ukraina väejuhatus mängis koos NATO kolleegidega läbi erinevaid stsenaariume. Esialgu oli ukrainlastel plaan liikuda Zaporižžja suunalt lõunasse, aga mõttetöö tulemusel selgus, et suure tõenäosusega lõppeks sellelt suunalt pealetung antud ajahetkel Ukraina jaoks ebaõnnestumisega. Aga sündis teine plaan – kui õnnestuks Venemaa üksuseid meelitada Izjumi juurest Dnepri läänekaldale, siis oleks perspektiivikas seal rünnata ning teisalt ei vähendaks see perspektiivi Dnepri läänekaldal oleva territooriumi tagasivõtmiseks, lihtsalt see nihkuks ajaliselt edasi. Venemaal oli põhja pool suur osa nende parimaid veel allesjäänud regulaararmee üksusi, samas lõunas oli neil tagala sisuliselt tühi. Ukraina käivitas infooperatsiooni, kus president andis teada, et nad plaanivad lõunas pealetungile minna ja Venemaa neelas selle peibutise alla, sest põhjust kartmiseks oli – Putini jaoks on Krimm kõige-kõige tähtsam ning maismaakoridor Venemaaga pea sama oluline. Venemaa viiski enamuse oma dessantvägedest Dnepri läänekaldale ning suurendati ka lõunas vägede arvu ning see võimaldas Ukrainal läbi viia nn Harkivi oblasti operatsiooni ning selle tuules vabastati ka piirkondi Donetski oblastist ja on vabastatud ka 12 asulat Luganski oblastist.
Dessantväed ei ole üldjuhul ette nähtud kaitsetegevuse läbiviimiseks, nende spetsialiteet on ikka rünnakuoperatsioonid ning Venemaa väejuhatus plaanis Dnepri läänekaldal hakata pealetunge läbi viima kahel suunal – nii Mõkolaijvi kui Krivoi Rigi suunal. Ukrainlased teadsid, et piirkonna eripära tõttu (niisutuskanalid koos seda ümbritseva tiheda võsaga) on seal mõlemal poolel raske pealetungi läbi viia, Venemaa suutis küll natuke edasi liikuda Snigurivkast lääne poole pikki kanalit, aga siis sai neil jõud otsa ning nad asusid kaitsesse, ehitades kolm korralikku kaitseliini. Ukraina üritas mitmeid kordi edasi liikuda, aga kandis arvestatavaid kaotusi, sest piirkonna eripära võimaldab kaitset hästi organiseerida. Ukrainal õnnestus oktoobris küll tänu ilmale ja vastase side mahasurumisele Krivoi Rigi suunalt pikki Dnepri jõge Venemaa kaitseliinist läbi murda ja seeläbi oli sunnitud Venemaa osa asulaid maha jätma, aga Venemaa suutis kaitseliinid uuesti paika saada ning Ukrainal enam suuremat edu saavutada ei õnnestunud.
Ukraina oli juba varem saanud nii HIMARSid kui AMG-88 HARM raketid, mille abil hakati järjest efektiivsemalt takistama nii Venemaa logistikat kui ka kaitsetegevust seal piirkonnas, sest Venemaa õhukaitsevõimekust suudeti oluliselt kärpida. Ukraina parandas õhuluure võimekust ning keskendus asümmeetrilisele lahingutegevusele – eesmärk oli täppismoonaga hävitada võimalikult palju Venemaa rasketehnikat, mis viiks lõpuks olukorrani, kus ühel hetkel ei suudaks Venemaa enam kaitselahinguid pidada.
Tänaste teadmiste kohaselt võttis Venemaa väejuhatus vastu otsuse taanduda Dnepri läänekaldalt juba oktoobris, samas oli Venemaa ise teinud selle lahkumise poliitiliselt väga keerukaks – nelja Ukraina oblasti annekteerimine tähendas Venemaa jaoks juriidiliselt, et tegemist on Venemaa territooriumiga, lisaks oli Herson seni ainuke okupeeritud oblastikeskus ja Venemaa suurim edu sõjas senimaani. Kui nüüd Dnepri läänekallas maha jätta, siis oleks paljude venemaalaste jaoks tegu selge signaaliga, et Venemaa ei suuda oma territooriumi kaitsta. Venemaa propagandakanalid olid suurt vaeva näinud, et panna venemaalased uskuma selles, nagu tahaksid ukrainlased seal piirkonnas kahepealise kotka kaitse alla ja nüüd me taganeme!
Venemaa kuulutas välja evakuatsiooni, aga Ukrainal oli väga keeruline uskuda, et Venemaa tegelikult ka seda teeb, kahtlustati mingit sõjakavalust. Venemaad tuleb taandumisoperatsiooni läbiviimise eest tunnustada, sest suures osas see ka õnnestus, suudeti jätta mulje, et vägesid on palju rohkem kui seal tegelikult oli. Suurtükkide rindelt äraviimine ei olnud Ukraina poole jaoks saladuseks nagu ka osade dessantvägede äraviimine, küll aga jäädi lääne pool uskuma, et Venemaa on nende asemele toonud veel rohkem üksusi. Venemaa viis läbi massiivse mineerimise, õhiti järelejäänud väiksemad sillad, ometi päris perfektselt neil taandumist lõpuni viia ei õnnestunud, sest Ukraina üksused murdsid läbi Tšernobajevka suunal (see on kohe Hersoni külje all) ning sellele järgnes juba Venemaa üksuste kohati paaniline põgenemine. Ukrainat takistasid eeskätt miinid ja seetõttu oli teatud suundades edasiliikumine tõsiselt häiritud, mis omakorda võimaldas paljudel Venemaa sõduritel üle jõe pääseda. Tuleb arvestada, et vabastatud piirkond oli pindalaga tuhandeid (!!!) ruutkilomeetrid ja see oli suures osas mineeritud, aga Ukraina jaoks on nende sõdurite elud kõige tähtsamad.
Suurem osa Venemaa sõjaväelasi küll pääses eluga, aga alati tuleb vaadata ka helgemat poolt – kuna Dnepri läänekallas anti lõpus ära sisuliselt ilma lahinguteta, ei kandnud Ukraina üksused suuremaid kaotusi ja nende võitlusvõime ei vähenenud, otse vastupidi, võidunälg ainult kasvas. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul vabanes Ukrainal Hersoni rindel kaheksa brigaadi, keda saab kiirelt kasutada teistel rinnetel. See on suur jõud. Ja nagu teleturul armastatakse öelda, et see pole veel kõik! Nüüd kadus igasugune oht nii Mõkokaijvile kui Odessale ning kergemalt saab hingata ka Moldova, Ukraina saab ka Odessa juurest osa vägesid ära tuua. Ukraina armee meediaohvitseri Taras Berezovetsi sõnul tõi Venemaa omakorda Dnepri läänekaldalt välja neli dessantvägede brigaadi (lisaks neile olid ka nn rahvavabariikide mobikud ja lõpus ka tšmobikud), kes aga on lahingutes oluliselt oma võitlusvõimet kaotanud ja selles osas ei oska keegi öelda, et kui võitlusvõimelisteks nad osutuvad, kui nad kiirelt teistele rinnetele saadetakse.
Trofeed. Kuna deokupeeritud territoorium on suur, siis kulub veel aega, et saada ülevaadet selles osas, aga selge on see, et sellist pidu nagu oli Izjumis, seekord ei ole. Esiteks suutsid ukrainalased palju Venemaa tehnikat hävitada, Venemaa üksused hävitasid taganedes ise tehnikat ja mingi osa suudeti ka üle jõe viia. Ometi on trofeede hulgas nii õhukaitsesüsteeme, tanke, soomustransportööre, veoautosid, isegi helikopterid. Arestovitši sõnul on leitud vähemalt viis laskemoonaladu, palju on relvi ja laskemoona ka relvadele, aga kulub veel omajagu aega, kui trofeede osas täpsema ettekujutuse saab.
Territooriumi vabastamine on positiivne, aga on ka palju negatiivset. Venemaa mineeris Hersonis kriitilise tähtsusega infrastruktuuriobjektid ning enne lahkumist lasid nad paljud neist ka õhku. Ja sellega ei ole asi lõppenud, nii ei soovitata täna Hersoni elanikel kesklinnas liikuda, sest sapöörid hakkavad tegelema demineerimistöödega. Sarnaselt Butšale olevat lahkuvad Venemaa üksused seadnud üles lõkse tsiviilelanikele, kes tulevad oma vara üle vaatama. Kõige julmema näitena tõi Arestovitš välja juhtumi, kus kass oli pandud kotti ja kassi päästma läinud inimene sai koti plahvatusel surma. Tüüpiliselt pannakse Arestovitši sõnul kassid-koerad majja või korterisse kinni ja neid päästma minevad inimesed saavad ukse avamisel plahvatustes kas surma või vigastada. Selliste õuduste väljamõtlemisel pidid Venemaa sõdurid vägagi leidlikud olema ning seetõttu paluvad Ukraina sõjaväelased inimestel mitte kiirustada oma koju naasmisega.
Hersoni teema lõpetaksin siiski positiivsemas meeleolus, ajakirjanik Denis Kazanski sõnul oli tema hinnangul Hersoni vabastamisel kõige tähtsam see, et purunes Venemaal levinud müüt, justkui oleks Venemaa olnud Hersonis oodatud, sest mitu päeva kestnud rõõmupidu (linna oli jäänud selleks hetkeks hinnanguliselt 80000 inimest võrreldes sõja alguses olnud 300000 inimesega) linna vabastamise järel ei jätnud kellelegi kahtlust sellest, et asi oli täpselt vastupidi. Kaheksa kuud kestnud õudus, mille käigus pandi okupantide poolt toime palju võikaid kuritegusid, sai lõpuks läbi. Russki mir on lahkunud.
On tehtud ka prognoose, et
kuhu Ukraina järgmisena suunab oma löögi teravuse. Loogiliselt sinna, kus vastasel on ennast raske kaitsta ja logistika halvamine lihtsam. Selles valguses oleks kõige loogilisem valik Zaporižžja rinne ja esinevalt Dnepri läänekaldalt seal steppides niisutuskanaleid ei ole, võib ühe hooga Krimmi välja sõita. Seal on võimalikud lausa kolm erinevat löögisuunda. Perspektiivikas oleks ka Svatove, aga seal on Venemaal logistikat lihtsam korraldada. Kõige keerukam on aga Donbass, kus vaenlasel on kaheksa aasta jooksul loodud korralikud kaitserajatised. Elame-näeme, Ukrainal on aasta lõpuni tähtede seis päris hea, kui nüüd ainult ilmastik vigurit viskama ei hakkaks. Jälgime arenguid.
Postituse lõppu lühinoppeid.
Organisatsiooni Oryx andmetel on Ukraina saanud nüüd Venemaalt rohkem kui 2500 töökorras trofeed, seega on Venemaa olnud siiani Ukraina armee suurim tehnikaga varustaja.
Ukraina linnud kui bioloogilised relvad on Venemaal jätkuvalt kuum teema (foto kommentaaride osas), nimelt loodi seal „Bioloogilise terrorismi vastu võitlemise fond“, et rahastada Belgorodis elavate tuvide jälgimist.
Venemaa on eemaldanud riiklikelt kaartidelt neli annekteeritud Ukraina oblastit ja sinna on jäänud alles veel ainult Krimm. Küllaltki kõnekas liigutus ning eks ole neid jutte ka omajagu liikvel, mille järgi on Putin nõus loobuma kõigest peale Krimmi.
Venemaal plaanitakse teha alates 1. detsembrist avalikuks kõik nö välisagentide andmed (ehk siis inimesed, kelle tegevus Venemaa võimudele ei meeldi) sh nimi ja elukoht, et need inimesed ei saaks ennast enam ei kodus ega ka mujal turvaliselt tunda.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
