Täna täitus juba kaheksa kuud ajast, kui Venemaa alustas sõda Ukraina vastu.
Eelmine nädala lahinguväljal ei toonud suuri muutusi Hersoni, Zaporižžja ja Luganski rinnetel, rohkem sündmusi toimus Donbassis. Samas on kõige kuumamaks piirkonnaks osutunud Herson, sest Venemaa propagandistid räägivad pidevalt sellest, et kui keeruline ikka olevat Dnepri läänekaldal asuvat okupeeritud territooriumi kaitsta. Üritatakse luua paanilist infofooni, et linnas elavad elanikud jätaksid oma vara maha ja lahkuksid Dnepri idakaldale. Linnast veetakse ära päästeautosid, tuletõrjeautosid, kirikute ja muuseumide vara. Lahkuvad arstid. Kui alguses paljud inimesed Venemaal lootsid, et linna jäävad kaitsma kadõrovlased, siis kuuldavasti olid nemad ühed esimestena lahkujatest, sest nende jaoks on see sõda suuremalt jaolt pigem PR-projekt (algselt arvati, et inimeste evakuatsioon aitaks Venemaa sõduritel linna kaitsta, sest vaenulikud kohalikud aitaks ukrainlasi, kui nad kohale jätta).
Ukraina pool omakorda proovib mõistatada, et mis on sellise käitumise taga, sest Ukraina ei ole veel siiani seal suuremat pealetungi alustanud, kuna nende vaates on Venemaa kõige võitlusvõimelisemate üksuste seal piirkonnas ärasidumine ja nende pidev nõrgestamine läbi kaudtule variant, mis säästab Ukraina sõdurite elusid, samas kui suurpealetungi puhul kaasneksid suured inimkaotused, kuid edu ei oleks garanteeritud. Ukraina peab silmas pikemat perspektiivi - olgu Venemaa üksused kuitahes head, siis ilma rotatsioonita pika aja jooksul pidevalt vaenlase tule all olemine vähendab mistahes väeüksuste võitlusvõimet ja kui siis lõpuks sellised üksused ka viidaks piirkonnast ära, oleks nende võitlusvõime kadunud pikemaks perioodiks ja on üldse küsitav, kas läbi sellise põrgu käinud sõduritel on motivatsiooni edaspidi sõdida.
Palju on räägitud sellest, et Venemaa plaanib tuua värskeltmobiliseeritud sõdurid Dnepri läänekaldale, et katta seal piirkonnas kaua kaitset hoidnud üksuste lahkumist. Kuuldavasti on juba rohkem kui 2000 tšmobikut rindele toodud, aga Venemaa enda poole inimeste sõnul on üksuste lahkumine keeruline, sest Ukraina andis täpsed löögid Antonovi silla kõrvale rajatud pontoonsillale ning praamidele laadimise jaoks kogunenud sõdurid on ka heaks sihtmärgiks. Dnepri läänekaldal oleva sõjatehnika äraviimine on problemaatiline, sest Ukraina jälgib olukorda taevast ning just tehnika hävitamine on prioriteet. Venemaa poolelt on tulnud lausa väljaütlemisi, et kujunenud olukorras ei olevat hästi võimalik organiseeritut vägede lahkumist läbi viia, sest lisaks jõeületamise probleemidele on ka hirm, et Ukraina ootab kannatlikult hetkeni, kui oluline osa seni kaitset hoidnud üksustest on oma positsioonidelt lahkunud ning siis võib tšmobikute kaitse Ukraina rünnaku tõttu kiirelt kokku kukkuda, mis viiks kaose ja paanilise põgenemiseni. Kusjuures just sellist stsenaariumi peavad mitmed analüütikud küllaltki reaalseks eelseisval nädalal, aga siin sõltub palju ka Venemaa aktiivsusest üksuste väljaviimisel piirkonnast.
Hersoni rinde kontekstis on palju juttu olnud ka võimalikust Nova-Kahhovska tammi õhkimisest, aga vähemalt mu enda arvates võiks see Venemaa jaoks kõne alla tulla üksnes siis, kui kogu Dnepri läänekaldal olev rinne kiirelt kokku kukuks ja tekiks reaalne oht, et Ukraina võiks Nova-Kahhovka tammi kaudu Dnepri idakaldale tulla ning veel viimase ajani olid seal kaitseliinid pea olematud ehk siis sealt oleks sisuliselt avatud otsetee Krimmi suunas. Viimaste andmete kohaselt on hakatud kiiruga sinna kaitseliine rajama ning jõgi saaks takistuses, mille forsseerimine läheks Ukraina jaoks väga kalliks maksma. Teisalt tähendaks jõeni jõudmine seda, et Ukraina ulataks andma kaudtuld palju sügavamale Dnepri idakalda territooriumile, samas peavad ka ukrainlased ise sealtkaudu eduka pealetungi jätkamist vähetõenäoliseks. Kuid Hersoni tagasivõtmine oleks väga oluline sündmus ning tänasel päeval ei oska keegi öelda, missuguste siseriiklike vapustusteni see Venemaal viiks. Ei ole ka välistatud, et Venemaa propagandistide poolt edastatud pidev jutt sellest, et just Ukraina tahab tammi lõhkuda on nö õigustus linnast lahkumisele – et kui oleksime sinna jäänud, oleksid ukrainlased meid ära uputanud. Vähemalt minu endal on raske uskuda, et Venemaa tammi lõhkamiseni läheb, pigem on sellega ähvardamine ikka püüe ühelt poolt välismaailma jaoks olukorda eskaleerida ja niimoodi sundida ukrainlasi läbi rääkima, teisalt aga siseriiklikuks tarbimiseks eelpoolnimetatud põhjusel.
Rasked lahingud käivad Bahmuti pärast. Olga Romanova sõnul on wagnerlased värvanud kinnipidamisasutustest rohkem kui 20000 vangi ja nüüd värvatakse neid ka Uraalide tagant ja sobivad ka teiste riikide kodakondsust omavad kinnipeetud. Seda on palju ja võib mõista ka ukrainlastest kaitsjate tülpimust, sest tapa sa neid kinnipeetuid palju tahes maha, ikka tulevad nende asemele uued ja uued. Kui Venemaa räägib Ukraina ülekaalust isikkooseisu osas, siis lahinguväljal see välja ei paista, sest kui Ukraina roteerib oma väeüksusi ehk toimub pideva üksuste rotatsioon, mille käigus rindel olnud üksused saavad puhata ja toimub ka nende üksuste täiendamine ja lahinguvõime taastamine, siis Venemaa pool toimub peamiselt ainult rindel olevate üksuste täiendamine tšmobikutega, rindelt ära viiakse üksused üldjuhul alles siis, kui on toimunud täielik lahinguvõime kadu. Seega on Ukrainal küll pikemas perspektiivis võitlusvõimelisem armee, aga samas on vähe reserve, mida saaks operatiivselt kasutada. Viimase info kohaselt osa reserve viidi Bahmuti alla appi ja wagnerlased paisati linnast paar kilomeetrit itta tagasi.
Venemaa tahab väga vaherahu, et kindlustada ennast okupeeritud territooriumitel ning valmistada ette mobiliseerituid uuteks pealetungideks kevadel. Sellest soovist on kantud ka Venemaa terroristlik tegevus Ukraina infrastruktuuriobjektide ründamisel. Nii oli laupäeval taas suurem raketirünnak üle riigi ning nii suure riigi taeva katmine tasemel õhutõrjega on keeruline. Nii suudeti alla lasta kõik tiibraketid Kiievi ja Lvivi juures, aga mujal riigis said taristuobjektid valusaid tabamusi. Väljalastud 17-st H-101/H-555 raketist lasti alla 13 ja 16-st Kalibr raketist 6. Probleem on selles, et õhukaitsesüsteemide tootmine võtab palju aega ja neid ei ole kuskil ladudesse ette toodetud ning ka 4-5 uue süsteemi lisandumine võimaldab katta õhuruumi ainult osaliselt. Kõige klassikalisem meetod oleks igale sellisele rünnakule vastata rünnakuga Venemaal asuvate sõjaväeliste objektide vastu, aga selleks Ukrainal rakette ei ole ja USA ei taha veel ATACMS rakette anda. Niikaua kui Venemaa saab karistamatult rakette lasta, on Ukrainal keeruline.
Ja oleks ainult raketid, lisaks on ka need Iraani tapjadroonid Shahed-136. Lähenemine, mida ei kasutanud oma droonide väljatöötamisel ei lääneriigid ega ka Venemaa, sest nad lähtusid ikka sellest, et droone kasutatakse sõjaliste objektide vastu, samas kui Iraani droonid on välja töötatud eeskätt tsiviilobjektide ründamiseks, nad on loodud terroristlikel eesmärkidel eeskätt. Neid on odav toota ja kui Ukraina peab nende peale kulutama kalleid õhutõrjerakette, siis on see Venemaa seisukohast ainult hea. Lisaks on Ukraina nii suur riik, et kõiki objekte nagunii kaitsta ei suudeta ning mingi kogus Iraani tapjadroone jõuab ikka kohale. Nendel droonidel on siiski ka omad nõrkused ning on omajagu signaale, et uute tehnoloogiatega võib olla võimalik nende droonide sihtmärgini jõudmist efektiivselt takistada. Ja ei ole nende droonide lennukitelt hävitamine ka nii ohutu midagi, nii juhtus õnnetus Vinnitsa oblastis Ukraina Mig-29 lennukiga, mis viienda tapjadrooni tabamisel sai omakorda pihta droonilt lennanud kildudega ning lennuk kukkus seetõttu alla (piloot pääses).
Nädalavahetusel tegi Venemaa kaitseminister Šoigu kummalised telefonikõned nelja riigi kaitseministritele, kus ta rääkis, et Ukraina valmistavat ette nö räpase pommi (radioaktiivse materjali) plahvatamist, tehes selles süüdlaseks Venemaa. Ilmselgelt ei olnud see muud kui varjatud ähvardus, aga tuumašantaaž lääne pool enam eriti kedagi ei eruta.
Mobilisatsioon Venemaal jätkub seal, kus ei ole nö plaani täis veel võetud, ka Peterburgis. Venemaal valitsevast korralagedusest ja tehnoloogilisest mahajäetusest annab selles kontekstis eriti hästi aimu juhtum, kus ühe kommertspanga IT tipp-professionaal, kes osales pangakaardi „Mir“ arendamises ja toimimise tagamisel, sai kutse, kuigi tal oli lausa Venemaa keskpanga nö bron ehk siis kaitse mobiliseerimise vastu. Mees saadeti rindele, kus ka kiirelt surma sai. Hiljem selgus, et keskpanga nö bron lihtsalt ei olnudki sõjaväekomissariaati jõudnud. Ühtset sõjaväekohuslaste andmebaasi Venemaal ei ole ja suure saavutusena hõigati välja, et järgmise aasta lõpuks saavad kõik Venemaa sõjaväekomissariaadid internetiühenduse, samal ajal aga vähendatakse oluliselt koolides it-taristule minevaid kulutusi, nii et paljud Venemaa koolid ei saa veel niipea interneti püsiühendusi. Kui nö seaduskuuleka it-töötaja käsi käis kurvalt, siis hoopis teine lugu on it-töötajatega, kes on oma „mõõtmatul“ kodumaal läinud metsade rüppe peitu ja teevad oma tööd sealt, sest kui sa pole kutset kätte saanud, siis ei saa sinuga ka mitte midagi tõsist juhtuda, maksimum ähvardab 3000 rubla trahv.
Venemaa propaganda. Sõja alguses lugesin nii mitmegi minu jaoks autoriteetse inimese arvamust, et Venemaa propagandakanalite edastamise lõpetamine meie teenusepakkujate poolt ei olevat kõige õigem samm. Ma ise olen olnud aastaid vastupidisel seisukohal, sest ei tohi alahinnata suurte rahadega ja kvaliteetselt tehtud propaganda mõju. Aga võimetus sõjaliselt edukas olla on osad propagandistid viinud meeleheite äärele ja siis tuleb juba jutt, mis lausa õigustab genotsiidi ja terrorismi.
Ülalolevas saates soovitatakse Ukraina infrastruktuuriobjekte rünnata 7-8 tundi peale esialgset rünnakut, sest nii saavat kiirelt professionaalid otsa ja selle talve jooksul pidavat Ukraina linnad surema. Saatejuht omaltpoolt soovitas kõik lapsed ära tappa, kes nimetavad okupante okupantideks. Soovitan vaadata. Ja samas on meil olemas teadmine, et Venemaa propagandakanalid on nähtavad üle satelliitide kõikjal Euroopas, sellist vihkamist levitatakse internetis ja siis polegi imestada, et ka Euroopas leidub omajagu inimesi, kes sarnaselt mõtlevad. Nende kanalite edastamine tuleks Euroopas kindlasti lõpetada, minu arvates.
Teine teema, mida Venemaa kanalid levitavad, on Euroopa külmumine. Nii ilmus saatelõik, justkui olevat nii Soomes kui Luksemburgis nö Venemaa soojendusruumid, kus siis nö külmunud eurooplased käivat ennast soojendamas. Neid nö külmunuid kutsutakse sinna teed jooma ja küpsiseid sööma mingi ürituse raames, aga enda teadmata osutuvad need inimesed mängukannideks Venemaa propaganda jaoks.
Lühinoppeid. Matteo Villa andmetel ei ole Itaalia viimase seitsme päeva jooksul ostnud Venemaa gaasi, see olevat esimene kord pärast aastat 1974 ja sealjuures jätkab gaasi hind maailmaturul kiiret kukkumist.
Moskvas korjatakse järjest müügilt nende autorite raamatuid, kes on kas välisagendid, võimuga opositsioonis või on nad riigist lahkunud. Siit nende autorite raamatute põletamiseni on jäänud veel ainult üks samm.
Moskva Suure Teatri juht kurtis, et sanktsioonide tõttu on neil suur puudus balleti varvaskingadest (neid pidi kuluma suurtes kogustes), aga kodumaise toodanguga ei pidavat balletti tantsida saama. Ehk oleks mõistlik neil üldse ballett kui manduva lääne ajaloojäänuk pikalt saata ja selle asemel balalaika ja karmoška saatel rahvalikke ehk traditsioonilisi tantse laval teha, siis probleeme poleks (sarkasm).
