Hiina riigijuhi riigivisiit jäi algselt väljakuulutatust lühemaks ning kui kohtumise eel oli elevust mõlema riigi meedias, siis visiidi lõpus võis Hiina riigijuhi selgelt jahenenud olekust välja lugeda, et riigivisiit tema jaoks oodatud tulemusi ei andnud.
Läänemaailm seadis Xi enne visiiti äärmiselt ebameeldivasse olukorda, kui ta pidi nüüd osutama au riigijuhile, kes on rahvusvaheliselt tagaotsitav 123 riigis. See, et Venemaa on Hiinast täielikus sõltuvuses, oli teada enne visiiti, aga Hiina ambitsioon on siiski olla maailma üks kahest suurjõust ning mis oleks saanud selle jaoks olla paremaks kinnituseks, kui Venemaa oleks nõustunud Hiina poolt pakutud rahuplaaniga, mida kuuldavasti oli enne visiiti veelgi Venemaale sobilikumaks muudetud. Kui siis oleks Hiina selle välja käinud ja Ukraina oleks loobunud nö rahuplaani arutamast, oleks saanud näpuga näidata lääne poole ja öelda, et teie ei taha rahu. Nüüd aga seda pole, sest Putini jaoks on kõik okupeeritud territooriumid nagu omad lapsed, kellest ta pole nõus loobuma. Ja kuidas ta saaks loobuda territooriumitest, mille ta on jõudnud juba Venemaa osaks kuulutada? Kuni ta elab, on see äärmiselt vähetõenäoline.
Hiina juht ei teinud visiidi lõpupoole halva mängu juures enam head nägu ning anti väga selgelt mõista, et Venemaa ei ole nende liitlane. Sõprus ei tunne piire, aga koostööl on selged piirid. Putin rääkis pidevalt gaasiprojektist Sila Sibir 2, läbi mille pidavat hakkama Hiinasse minema tulevikus 50 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas, aga Xi ei andnud antud projekti osas mingeid lubadusi. Teema tausta avas energeetikaekspert Mihhail Krutihhin, kelle sõnul on Venemaal maagaasi müügiga tulevikku silmas pidades suured probleemid, sest suurimad maagaasi leiukohad on Venemaal ühendatud Euroopaga, aga see turg on kadunud sellisel kujul väga pikaks ajaks. Mingil kujul võib osa müügist tulevikus taastuda, aga teist korda Euroopa enam sama sõltuvusreha otsa ei astu ja edaspidi ostetakse paljude erinevate gaasimüüjate käest, et keegi ei saaks tulevikus kasutada maagaasi kui relva.
Samas Sila Sibir 1-ga on Krutihhini sõnul see probleem, et paari aasta pärast jõuab selle kaudu edastatava maagaasi kogus 38 miljardi kuupmeetrini aastas, aga lepinguline kohustus on müüa Hiinale igal aastal sama kogus 30 aastat järjest, aga nii palju nendest leiukohtades maagaasi ei olegi. Krutihhini sõnul oleks Venemaa plaan ühendada Lääne-Siberi gaasimaardlad Sila Sibir 2-ga, et siis soovi korral saaks müüa gaasi kas Hiinasse või Euroopasse. See oleks kallis projekt ja ehitus võtaks aega eeldatavasti kümme aastat, aga Xi ei olnud huvitatud ehituse finantseerimisest, kuigi Venemaa meedias räägiti Hiina nõusolekust kui otsustatud asjast. Hiinal lihtsalt ei ole vaja nii palju gaasi Venemaalt ja nad ei taha korrata sama viga, mille tegi Euroopa Venemaalt gaasi ostes.
Kirjutan maagaasist nii pikalt seetõttu, et Venemaa enda tulevikuvisioon on olla riigiks, kellel on palju maavarasid ja kes elab nende müügist. Kui energiakandjate müügiga on probleemid, on kohe ka riigil probleemid, nagu näiteks praegu, kui üle Venemaa on tulnud 52-st regioonist infot, et rahapuudusel on suured probleemid sõjaga seotud väljamaksete tegemisel ja need probleemid saavad tulevikus ainult süveneda. Pole maavarade müügist raha, pole võimalik ka praegusel kujul elatustaset riigis säilitada. Venemaa müüb järjest rohkem naftat läbi Venemaa naftafirmade mujal riikides registreeritud vahendusfirmade, kus ühe skeemina näiteks laaditakse Läänemere sadamates väikestele tankeritele naftat ostuhinnaga 38-40 dollarit barreli eest, mis Vahemeres laaditakse ümber suurtele tankeritele, lisatakse teeb peal veel Iraani naftat ja lõpuks pidavat kaup jõudma kas Hiinasse või Indiasse. Niimoodi aitavad need riigid Venemaal jätkuvalt sõda pidada, samas sellisel kujul liikunud nafta müügist saadud tulud jõuavad suures osas vahendusfirmade arveldusarvetele ning Venemaa majandus seda raha ei näe. Kehtestatud hinnalagi toimib. Xi külaskäigu lõpetuseks niipalju, et Mihhail Krutihhini sõnul ei kirjutatud seal alla ühelegi tõsisemale lepingule, peamiselt oli tegu memorandumitega, mis millekski ei kohusta. Piirideta sõprus, ei enamat.
Venemaa agressiooni tulemusena on Ukrainas surnud 465 last ja 395 last on kadunud. Haavatud lapsi on 940 ja Venemaale deporteeritud lapsi 16226. Deporteeritud lastest on tagasi kodumaale jõudnud ainult 308, neist 17 jõudis Ukrainasse eile. Laste sõnul räägiti neile, et nende vanemad ei taha neid enam näha ja lastele räägiti, et nad saadetakse Pihkvasse internaatkooli. Laste sõnul prooviti neid russifitseerida, kes võtsid sõna Ukraina toetuseks, said karistada. Lastele räägiti, et Herson on ikka veel Venemaa käes. Ometi oli lastel juurdepääs teistsugusele infole, sest Venemaal ei julgeta Youtube sulgeda (vastukäiguks võib Google kõik Venemaal olevad android-operatsioonisüsteemiga nutitelefonid nö tummaks teha) ning nad said sellest infost jõudu ja nende lootus kodumaale tagasi jõuda ei kustunud.
Ometi on väga suur osa lapsi jätkuvalt Venemaale deporteeritud ning selles kontekstis on ka huvitav, missuguseid sõnu kasutavad Venemaa propagandistid ja ametiisikud. Nende sõnul nad vabastavat Ukrainat ja selle käigus nad hoopis päästavad lapsi. Mitte ei deporteeri, vaid hoopis hoolitsevad. Ja siis imestavad, et nende suurt juhti niimoodi kiusatakse!
Rinnetel suuri muutusi ei ole vahepeal toimunud. Venemaa loodetud hoogu kevadisele suurpealetungile sisse pole saanud, samas Ukraina on suutnud tagalas järjest kasvatada oma reservide suurust ning nüüd on Ukraina käima lükanud päris aktiivse informatsioonisõja faasi, et tekitada segadust Venemaa väejuhatuses. Venemaa on koondanud oma kõige võitlusvõimelisemad üksused Avdiijivka, Bahmuti ja Kreminna juurde, samas on rindejoon rohkem kui 1000 kilomeetrit pikk ning Ukraina on viimastel päevadel hakanud järjest rohkem luurelahinguid tegema lõunas, et sundida Venemaa oma üksusi liigutama rinnete vahel. Kusjuures Venemaa z-kanalites on Ukraina võimaliku pealetungi osas kasvav paanika ja seda isegi mitte niivõrd parema soomustehnika pärast, vaid neid hirmutab teadmine, et ukrainlased harjutavad üksuste omavahelist koostööd lausa korpuse tasandil, samas kui Venemaa enda üksustel selline võimekus puuduvat.
Venemaa ründas täna öösel taas Iraani droonidega ning Krivoi Rigis suutsid ukrainlased kuuest droonist alla tulistada ainult ühe. Ukraina sõjaväelase Juri Ignati sõnul on Ukraina jaoks probleemiks see, et neil on küll moodustatud mobiilsed õhutõrjeüksused droonidega võitlemiseks, aga nendel ei ole radareid, mistõttu on pimedas Iraani droonide allatulistamine teatud piirkondades problemaatiline.
Kolm USA vabariiklasest senaatorit tegid pöördumise, kus nad palusid Ukrainale anda kassettmoonaga mürske (DPICM), milliseid on USA ladudes seismas rohkem kui miljon ühikut. USA president ei ole siiani veel andnud selliste mürskude Ukrainasse viimiseks heakskiitu, kuigi Ukrainal oleks neid hädasti vaja Venemaa jalaväelaste rünnakute tõrjumisel.
Lõpetuseks mõned lühiuudised ka Venemaa nö impordiasendamise programmi saavutustest. Eelmisel aastal propageeriti Venemaal nende uut nutitelefoni AYYA T1, millest pidi tulema lausa iPhonide turult väljatõrjuja. Nüüd on telefonid rohkem kui pool aastat turul olnud (Taiwanis tehtud protsessor, Aurora2 operatsioonisüsteem) ning neid telefone on müüdud 907, samas kui Hiina nutitelefonid naudivad suurt müügiedu ja neid müüakse miljonites. Ja eliidi hulgas on jätkuvalt kohustuslikuks aksessuaariks iPhone 14 Pro. Pole midagi öelda, venemaalased on konservatiivid mis konservatiivid oma tarbimiseelistustes. Eks paista, kuuldavasti 1. aprillist on plaanis Venemaal iPhoned ära keelata, siis ehk tõelised patrioodid hakkavad ka AYYA T1 telefone ostma.
Ootamatu probleemiga põrkas aga kokku Venemaa autotööstuse uus „särav“ täht, Moskvitš ning nii oli autode müüja sunnitud tagasi kutsuma kõik seni müüdud 86 (sic!) autot, kusjuures tagasikutsumise põhjus oli kõnekas – kuigi Venemaal üritatakse 100% Hiina komponentidest koosnevat autot müüa kui kodumaise autotööstuse meistriteost, siis selgus, et auto infosüsteem sai probleemideta aru ainult hiina keelest. Selle peale naljahambad ütlesid, et vara veel, hiina keel saab Venemaal riigikeeleks siiski alles vast nii 20 aasta pärast.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: Hiina koostööl Venemaaga on selged piirid
Eestlased Ukrainas | 24 Mar 2023 | EWR
Eestlased Ukrainas
TRENDING
