Täiesti ootamatult kerkis pildile riik nimega Usbekistan, kelle tegemistega polnud ka mina ausalt öeldes kursis. Nimelt andsid nad teada, et toetavad Ukraina territoriaalset terviklikkust ja et see sõda tuleks ära lõpetada. Nii jõuline sõnum riigilt, kes on majandussidemete tõttu tugevalt seotud Venemaaga, tõsi, Euraasia majandusühenduses peatas ta oma liikmelisuse aastal 2008. Diplomaatia on peen mäng ja ma isiklikult olen täiesti kindel, et praegusel juhul on Usbekistani roll olla sõnumi edastaja.

Aga kelle oma siis? Siin on kaks varianti. Kõige reaalsem on sõnum maailma suurima rahvastikuga riigilt, kes eile tegi sellise sammu, et nende suursaadik Ukrainas esines sõnumiga, mis ei jäta väga palju ruumi mitmetimõistmiseks – nad tahavad sõja kiiret lõpetamist ja Ukraina territoriaalne terviklikkus on ka nende poolt tihti kasutatav väljend.

Mina loen siit välja väga selge sõnumi Venemaale: see sõda tuleb lõpetada ja nii, et need nn vabariigid on Ukraina koosseisus, küll mingi eristaatusega, aga ikkagi. Usbekistan võib olla selles kontekstis n-ö sõnumi võimendaja rollis. Väiksema tõenäosusega on see samm seotud Venemaa endaga, et valmistada Venemaa elanikke ette võimalikuks nende territooriumite kaotamiseks. Kuitahes Ukraina patrioot ma ka ei ole, siis Krimmi puhul on mul raske ette näha, et Putini valitsemise ajal võiks tulla kõne alla selle loovutamine Ukrainale. See on realiteet.

Selline Hiina selge sõnum oli loomulikult Venemaa juhtkonnale suur löök. Selles kontekstis on Lukašenka ähvardamine tuumarelvaga (läbi vihje Jaapanile) või ekspresident Medvedevi ähvardused lääne suunal täiesti tähtsusetud. Kuuldavasti oli Hiina jaoks olnud viimaseks piisaks kannatuse karikasse see, kui Mariupolis pommitati teatrihoonet, kus oli peidus palju inimesi. Ehk siis Venemaa tahtis ukrainlasi ja eurooplasi hirmutada, aga saavutas vastupidise efekti. Selles kontekstis on huvitav märkida, et Mariupoli pommitamist jälgis kohapeal Hiina ajakirjanik, kes kindlasti täidab seal paralleelselt ka teisi ülesandeid, nii et Hiinal on info olemas otse sündmuskohalt.

Ega Putinil enam häid variante ei ole, sest oma tegevusega ületas ta ka Hiina valuläve, kes niigi oli pikalt kannatades vait olnud, aga kogu see Venemaa nn kollektiivsele läänele vastuseismine oli rajatud arusaamisele, et Hiina on partner. Ei, Hiinal ei ole maailmas sõpru ja vaenlasi, on ainult Hiina riiklikud huvid ja kogu tegevus on sellest lähtuv, olles ettepoole suunatud aastakümnete pikkuse perspektiiviga. Nii et lähipäevil võib oodata läbirääkimistes huvitavat arengut. Tuumapommiga ähvardamine on selles kontekstis viimane asi, mida Hiina taluks.

Majandusest niipalju, et USA tuli vastu ja tasaarveldas külmutatud Venemaa keskpanga vahenditest Venemaa küllaltki väikese intressimakse (vähem kui 120 miljonit dollarit) kreeditoridele, seega Venemaa maksejõuetus praegu päevakorral ei ole. Aga see oli nn hea tahte märk, mis edaspidiste maksete puhul ei pruugi toimida (need on juba märksa suuremad). Ehk siis USA demonstreeris selgelt, kelle võimuses on Venemaa maksejõuetuse väljakuulutamine. Kelle käes on võim. Ehk siis stiil, mis on Putinile väga hästi mõistetav.

Relvastus
Palju kõneainet on põhjustanud USA otsus anda Ukrainale 100 drooni Switchblade 300. AK ekraani allserva uudistelindis jooksis eestikeelne vaste "hulkurdroon", aga minu arvates on parem "kamikadze-droon", mis annab asjast parema arusaamise. Tegu on siis ultramoodsa relvastusega, mida on USA siiani usaldanud ainult Suurbritanniale.

Ma saan aru, et esimene partii on nn proovipartii ja kui ukrainlased saavad nende relvadega kenasti hakkama, siis saadetakse neid juba tuhandetes, sest nad on sõjatehnika mõttes odavad. Ameeriklased muuseas nimetavad seda drooni asemel sõnaga "missile", sest see ei ole korduskasutatav.

Switchblade 300 kaal on 2,7 kg ja lennukaugus kümme kilomeetrit, õhuspüsimise aeg kümme minutit. Seda on võimalik juhtida nii puldist kui programmeerida nii, et kamikadze-droon leiab ise sobiva sihtmärgi ja hävitab selle. Avastada on seda lennuvahendit ülimalt keeruline ja ka sellisel juhul on lennuvahendil vastumeetmed olemas. See lastakse õhku torust ja sõdur jõuab probleemideta komplekti kaasas kanda.

Lõhkevõimsus vastab 40 mm granaadile ja plahvatusjõud on suunatud ettepoole. Täiesti piisav, et teha töökõlbmatuks õhutõrjevahendid, raketiheitjad, suurtükid, sõdureid vedavad soomustamata veoautod. Hirmuäratav relv, mis on eriti efektiivne just sellises sõjas, mida viib läbi Ukraina armee.

Sõna "rasputitsa" on Venemaa armeel juba hästi selge (võib vaadata videot, kus neli Kantemirovi diviis tanki mudasse kinni jäävad ja hüljatakse), nüüd lisandub sinna "zeljonka" ehk siis puude lehteminek, mis võimaldab palju paremini Venemaa väeüksustele ligemale hiilida. Kui neid relvi oleks Ukraina armee ja territoriaalkaitse käes tuhandeid, siis on see Venemaa jaoks õudus kuubis, sest ukrainlased on väga osavad. Näiteks Javelinidega on nad suutnud 112 lasuga hävitada keskmiselt 100 ühikut soomustehnikat, mis on ameeriklaste sõnul ülihea tulemus.

Mõned sõnad Ukraina armeest ja territoriaalkaitsest. Meil siin meedias jookseb ikka läbi, miks on osa meessoost ukrainlasi veel Eestis. Põhjus on selles, et Ukraina armee suurus on 260 000 meest ja nad ei saa praegu rohkem soovijaid sinna võtta. Territoriaalkaitsega on ka nii, et kohad on täis ning igaühte sinna ei võeta ka. Siis ongi lisaks neile sadades tuhandetes neid, kes sõdida ei oska, aga mingi relva on hankinud. Siiani on nende kasutegur osutunud sõjategevuses väikeseks, aga neil on ka muid ülesandeid, mida täita. Ukrainlased on lääne liitlastele selgelt väljendanud, et neil ei ole inimeste puudust, on relvade puudus.

Kes on süüdi?
Kuigi Putin üritab igati välja näidata, et ta kontrollib olukorda ja kõik läheb tema jaoks plaani järgi, siis tegelikult on juba alanud süüdlaste otsimine. Koduaresti on pandud FSB kindral Sergei Beseda, kelle ülesanne oli Ukrainat ette valmistada selle kiireks vallutamiseks. Arreteeriti Rusgvardia tähtsuselt teine inimene, sest selle Putinile otse alluva üksuse sooritused on osutunud lahinguväljal katastroofiliseks.

Ette võeti ka Ramzan Kadõrov, kes oli Putinile andnud lubaduse minna Ukrainasse, aga selle asemel tegi video kodumaalt, kus väitis ennast Ukrainas olevat. Kui Venemaal põhjustab sõna "kadõrovlane" inimestes hirmu, siis ukrainlased, vastupidi, kutsuvad neid kohalikku firmatoitu, Ukraina seapekki maitsma. Koos tinagarneeringuga.

Lugesin ühte intervjuud Eesti Päevalehes Garri Kasparoviga ja minu soe soovitus Eesti ajakirjanikele oleks Ukraina teemal vältida nii Kasparovit kui Hodorkovskit, sest nad ei ole kursis ei sündmustega Ukrainas ega ka viimaste majandusmeeleoludega Moskvas (vähemalt on selline tunne nende asju lugedes). Läbiv jutt on suurvenelik arusaam, et kui Venemaa armee toob oma väeüksuse meie piiridele, siis anname me kohe alla ja keegi meile appi ei tule.

Milleks sellist asja levitada? Venemaa viimaste muutuste kohta võite infot küsida näiteks Jekaterina Schulmanilt, kes suudab ka praegustes oludes ennast nauditavalt väljendada, nii et samas on kõik jokk. Ja Ukrainas on samuti suurepäraseid analüütikuid, kes on väga informeeritud, sest nad on sündmuste keskel. Ma olen viimastel nädalatel vaadanud sadasid intervjuusid ja Kasparovi-Hodorkovski asjadele ma aega ei raiska, sest nad ketravad oma vana plaati kogu aeg, ajaraisk.

Teet Kalmuse Facebook postituse põhjal.

Eestlased Ukrainas

TRENDING