Nädalavahetusel räägiti Ukrainas toimuvas sõja kontekstis kõige rohkem Hiinast ja nende poolt väljapakutavast rahuplaanist. Teemat on analüüsinud paljud eksperdid ja pean ütlema, et arvamused on nii seinast seina, et keeruline on mingit ühist läbivat mõttejoont välja tuua, seetõttu annan siinkohal ka enda hinnangu.
Lähenemas on sõja esimene aastapäev ning Venemaal on meeleheitlikult vaja mingisugustki edu, aga lahinguväljalt seda lähiajal ei paista, lisaks algab varsti kevadine teedelagunemine ehk rasputitsa. Mis variandid Putinil üldse on? Väga aktiivselt on Kremli vahet käinud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esindajad, variant oleks välja hõigata nende piirkondade ühinemisprotsessi algatamine, aga see oleks hädine asendus operatsioonile „Kiiev kolme päevaga“. Rünnakud Ukraina infrastruktuuriobjektidele on sisuliselt läbi kukkunud, sest suures osas Ukrainas on nüüd ööpäevaringne elektriga varustatus taastatud, tõsi, elanikele on edastatud tungiv soovitus jaotada oma elektri tarbimist terve ööpäeva peale, et vältida süsteemi ülekoormust tipptundidel, aga see on mõistlik soovitus mistahes riigis. Meeleheitlikus olukorras on Venemaa taas välja toonud tuumaähvardused ning Hiina ja India jaoks on see vastuvõetamatu.
Hiinale on kogu sõja jooksul ette heidetud liigset kõrvalseismist, kuigi neil oleks ainsana ehk reaalsed mõjutushoovad Venemaa suhtes. Sõja esimeste kuude järel sai Venemaa kõrgete energiakandjate hindade tõttu nii palju raha, et nad ei tahtnud kedagi kuulata, ka Hiinat mitte. Hiina omakorda oli ja on keerulises olukorras – ideoloogilises plaanis sobib neile Venemaa diktaator paremini kui lääne demokraatiad, kes pidevalt tõstatavad ebameeldivaid küsimusi inimõigustest. Paraku sõltub Hiina majanduslik toimetulek võrratult enam Euroopa ja USA-ga kaubavahetusest kui Venemaaga kaubavahetusest. Siiani proovis Hiina laveerida, aga peale Venemaa naftale ja naftatoodetele kehtestatud hinnalage vaatavad arenenud riikide inimesed järjest rohkem Hiina ja ka India poole sellise pilguga, et teie olete riigid, tänu kellele Venemaa veel saab oma energiakandjaid müüa ja seeläbi sõda finantseerida.
Ülimalt tulusast gaasiturust Euroopas loobus Venemaa ise, naftat on nad sunnitud müüma väga suurte allahindlustega, Venemaa diiselkütuse vastu ei tunne aga huvi ei Hiina ega India. Venemaa eelarvelaekumised on viimastel kuudel olnud masendavad, praeguste arengute jätkudes on Venemaal kõik reservid otsas hiljemalt aasta lõpuks ja siis võivad käivituda protsessid, mis seavad ohtu Venemaa kui riigi stabiilse eksisteerimise. Oma nö eraarmeed on Prigožinil ja Venemaa kaitseministeeriumil, selle saab Gazprom ja eraarmeest unistab Kadõrov. See kõik viitab sellele, justkui valmistutaks peatselt tulevaks segaduste ajaks, kus oma eraarmee on tugevaks argumendiks mõjusfääride ümberjaotamisel. Aga Venemaal on palju tuumarelvi ja see oleks globaalseks ohuks kõigile riikidel, ka Hiinale ja Indiale.
Kuna Venemaa ilmselgelt nõrgeneb kiirelt ja läänel on plaan Ukrainat sõjaliselt toetada nii palju, et ta võidaks ning loogiliste arengute tulemusena saaks NATO liikmeks, siis minu arvates on praegune hetk kõige soodsam Hiinale tulemaks välja rahuplaaniga, mis näeks ette Ukraina riiki tema 1991. aasta piirides, aga samas ka sõjaliselt neutraalset staatust. Praegu on ukrainlastel märkimisväärses koguses lääne rasketehnikast ainult haubitsaid ja liikuvsuurtükke (suurusjärgus pooled kõigist suurtükkidest), aga juba mõne kuu pärast hakkaksid kiirelt kasvama ka tankide ja jalaväe lahingmasinate arvud ning siis enam tagasiteed ei oleks. Praegu aga annaks veel säilitada Venemaa sellisena nagu ta Hiinale kõige paremini sobib – nõrgenenuna ja täielikult neist sõltuvana. Aga see kõik on minu arvamus, Hiina liider esineb oma rahuettepanekuga 24. veebruaril ja siis saab kõik selgemaks. Vähemalt niipalju on ta juba saavutanud, et nö röövis Putinilt tema show, maailma pilgud on sellel päeval suunatud peamiselt Hiina suunas.
Rinnetel toimuvast ka. Venemaa üritab mis ta üritab, aga edusammud on väikesed ja mis veel kurvem, nii mitmeski kohas tegid ukrainlased ka edukaid vasturünnakuid.
- Donbassis koondas Venemaa järelejäänud wagnerlased Bahmutist põhja poole, et sealt liikuda lõuna poole, ähvardades nii läbi lõigata kogu Bahmuti varustamise veel paari allesjäänud väiksema tee abil. Kui laupäeval suutsid nad ähvardavalt edasi liikuda, siis pühapäeval viis Ukraina sinna jõude juurde ning suutis vaenlaste natuke tagasi suruda. Olukord on aga Ukraina jaoks seal jätkuvalt väga raske, seda enam, et wagnerlased kasutavat rünnakul taktikat, mida ukrainlased kutsuvad „inimvalliks“ ehk siis järjest ja järjest jalaväe rünnakud ning ukrainlased lihtsalt ei jõua piisavalt kiiresti kõiki maha lasta ja on sunnitud kohati seetõttu taanduma. Wagnerlaste kaotused on äärmiselt suured, aga hetkel paistab, et Prigožin pani oma viimased jõud välja plaaniga sealt suunast läbi murda, et sundida ukrainlasi taganema ja siis oleks Bahmuti äravõtmine tema suursaavutuseks, aga paistab, et see plaan ei realiseeru ning kui viimased vangid otsas, siis on aeg nö pillid kokku pakkida ja lahkuda kuulsusetult.
Avdiijivka ümbruses olid ka Ukrainal eelmisel nädalal ägedad kaitselahingud, aga nädala lõpupoole surve vähenes ning pühapäeval suudeti Avdijivkast põhjas natuke maad ka tagasi võtta. Sõjakurjategija Girkini sõnul on Venemaa armeel seal piirkonnas lihtsalt ammendus nii inimressurss kui tehniline ressurss ja suured probleemid on laskemoonaga. Just sinna rindelõiku pidi tema sõnul lahingusse toodama tšmobikute pataljon Tõvast, aga need hakkasid mässama ja saadeti Tõvasse tagasi.
Vugledar. Sõjandusekspert Aleksand Kovalenko sõnul kasutas Venemaa Vugledari ründamiseks kolme kilomeetrisel lõigul üheksat pataljon-taktikalist gruppi ja enamus neist olid eliitväeosad (kaks merejalaväe brigaadi). Kui sellise vägede arvuga ei suudetud väikest küla ära võtta, siis millele võib Venemaa loota mujal? Wagnerlased saavad otsa, sest vanglatest võtavad (just nimelt võetakse, sest vangidel endil enam sõnaõigust ei ole) vange kaitseministeeriumi inimesed, otsa saavad ka kogemustega merejalaväelased ja dessantväelased. Tankitõrjevahendid on ukrainlastel nii head, et Venemaa tanke enam eriti lahingusse ei tahagi saata, pigem on nende roll varjatud positsioonidelt tuletoetust anda, aga mingitest suurtest läbimurretest on raske rääkida. Ja kui kuskilt peaksidki mingi ime läbi Venemaa üksused läbi murdma, siis Girkini sõnul on nende üksuste omavaheline side nii vilets, et asi lõppeks ikka nukralt. Venemaal tanke reservis on, aga lahinguväljal kipuvad nad väga kiirelt kasutuskõlbmatuks muutuma.
- Luganski oblastis on Venemaa reserve juurde toonud Kupjanski suunale, aga seni pole nad seal edasi suutnud märkimisväärselt liikuda. Hoopis Ukraina suutis pühapäeval teha Kreminna suunas eduka vasturünnaku ning liikuda ka edasi.
Sõja esimesel aastal olid Venemaa armee ühed kõige võitlusvõimelisemad üksused nn rahvavabariikide üksused, kes olid Donbassis tegutsenud aastast 2014 alates. Nad olid motiveeritud, tundsid hästi piirkonda ning neil oli ka kogemus lahingutegevusest. Peale sõja algust lisandusid neile nö mobikud ehk tavalised inimesed nendest nn rahvavabariikidest, keda kasutati inimvalli taktika elluviimisel. Nüüd aga tahab Gerassimov kõik üksused viia ühtsesse struktuuri ühte juhtimise alla. Paraku selgus rahvabariikidest pärit sõduritele, et sellega seoses ei arvestata staaži hulka kõiki neid aastaid, kui nad Ukrainas tegutsesid sh ka aastat 2022. Nad on marus, sest nende arusaama kohaselt täitsid nad Ukrainas olles Venemaa poolt pandud ülesandeid ja tegutsesid Venemaa heaks, aga nüüd selgus, et nende senist panust hinnatakse olematuks. Pinged olevat Girkini sõnul laes ja sõdurite motivatsioon pea olematu.
Ka on Venemaa armees tekkinud terav probleem raha maksmisega sõduritele. Eelmisel suvel läksid paljud venemaalased nö vabatahtlikena sõtta ja neile lubati selle eest prisket teenistust. Nüüd aga on ühelt poolt Venemaa riigi tulud kokku kuivamas, aga suurte inimkaotuste tõttu on järsult kasvanud surmade ja vigastuste eest väljamakstavad summad, mistõttu lepingulistele vabatahtlikele ei jätku ja nad polevat kuude kaupa lubatud rahasid näinud ning suure tõenäosusega niipea ei näegi. Aga peale raha neil muud motivatsiooni sõdimiseks eriti ei olegi.
Maagaasi hind on jätkuvas langustrendis ja nii on see kukkunud juba allapoole 540 dollarit tuhande kuupmeetri eest. Selles kontekstis on huvitav vaadata Ungari poole, kus Orban ikka tõi välja, kui soodsalt nad energiakandjaid Venemaalt saavad ning see aitavat inflatsiooni all hoida. Selgus aga, et Orban fikseeris gaasi hinna tasemel, mis on tunduvalt kõrgem kui praegune gaasihind. See on ainult pool häda, kallid energiahinnad on Ungaris üles viinud inflatsiooni, mis detsembris oli 24,8% ja jaanuaris 25,3%. Sellest aastaks ennustatakse Ungaris inflatsiooni 16,4%, Eesti aga võrdlusena alla 7% (aga eks meil oli selles osas väga keeruline just möödunud aasta). Ehk siis EL-is tihtipeale vastuvoolu ujumine soovitud tulemust neile ei andnud ja Venemaa algatatud sõda lööb ka Ungarit valusalt.
Venemaal ei ole uuendusmeelsus inimesi maha jätnud ning et rahvas soovib elada hästi ja süüa nö punast kala, siis leiti ka sellele probleemile Jekaterinburgis lahendus – nimelt värviti heeringafilee punaseks ja siis müüakse seda punase kala nime all (foto kommentaaride osas). Saab ka nii.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
PS Selgus, et USA president külastab täna Kiievit. Rongiga. Kõva käik.
