Rinnetel on jätkuvalt kõige kuumem Donbassis ja Lõssõtsjanskist laekuv info, mis on ambivalentne. Lõssõtsjanski kaitsjatel on oht kotti jääda juhul, kui Venemaa üksustel õnnestuks põhja poolt Donetsi jõgi ületada. Eile õhtul oli Ukraina jaoks vaba koridori laius kõige kitsama koha peal suurusjärgus 18 kilomeetrit. Venemaa sõjablogijate andmetel on Ukraina hakanud Lõssõtsjanskist vägesid välja viima, aga hetkel (29.06 hommikul) on sellele infole keeruline kinnitust leida. Ilmselgelt on olukord Ukraina väeüksuste jaoks seal väga raske. Rääkides veel natuke Venemaa sõjablogijatest, siis kui Ukraina ametliku info kohaselt taandusid nad Zototest/Hirskest ilma kaotusteta, siis tegelikkuses oli õigus Venemaa sõjablogijatel, et päris arvestatav osa Ukraina sõjaväelasi jäi Hirskes piiramisrõngasse, millest nad murdsid lõpuks välja, aga seda küllaltki arvestatavate kaotuste hinnaga. Ilmselgelt ei soovi Ukraina pool kajastada kõike ja see on igati mõistetav.
Kuigi Ukraina olukord Donbassis ei ole kiita, on siiski märke, et
asjad on hakanud päris kiirelt muutuma paremuse poole. Venemaal oli sõja esimeses faasis suuri probleeme logistikaga ning see on neid seganud ka Izjumi suunal, aga et realiseerida oma ülekaalu suurtükkide ja mitmikraketiheitjate osas, oli vaja väga head logistikat ehk siis suuri ladusid rindejoone läheduses, mis võimaldaksid pidevat rindele laskemoona transporti. Need tingimused olid täidetud okupeeritud Luganski ja Donetski oblastite territooriumitel ning Hrustalnõis (Krasnõi Lutš vana nimega) muututi juba nii enesekindlateks, et väga suur kogus laskemoona oli kompaktselt koos ühes kohas, lageda taeva all. Suuri ladusid seal piirkonnas jagus ning suurtükituli Ukraina positsioonide pihta oli väga tihe.
HIMARS-ite kohalejõudmisega oli Ukraina jaoks selge, et alustada tuleb just ladude hävitamisest, milleni M-31 raketid ulatuvad, sest kui pole laskemoona, pole raskerelvastusest erilist abi. Lühikese aja jooksul hävitasid ukrainlased 16 erinevat ladu, millest Hrustalnõi ja Donetski omad olid vägagi arvestatava suurusega. Lisame õnnestunud rünnakud Venemaa väeüksuste juhtimispunktide vastu ja ka kolonnide tabamise ning siit joonistub välja selge muster – tänu HIMARS-itele saab Ukraina suruda laskeainelaod ja juhtimispunktid rindelt nii kaugele, et see oluliselt mõjutab sõjapidamise efektiivsust. Üks teema on kaotatud laskemoona asemele uue toomine (võtab aega, aga on tehtav), teine asi on kaks korda kaugemalt laskemoona vedu rindele (puudus on nii veoautodest kui autojuhtidest), mis märgatavalt vähendab suurtükiväe poolt tehtavate laskude koguarvu, aga just selles osas oli Venemaal kõige suurem ülekaal. Kui laod ja juhtimispunktid on hävitatud (seal kasutatakse teist tüüpi rakette), siis jõutakse ka raskerelvastuseni rinnetel. HIMARS-id on osutunud nii täpseteks, et Venemaal nende vastu hetkel rohtu ei olegi. Ei ole välistatud, et Ukraina peab Lõssõtsjanski alt taanduma ühel hetkel, aga sealt edasi liikumine Donetski oblastis saab muutunud oludes olema Venemaa jaoks väga keeruline.
Omad probleemid on ka Ukraina poolel, eeskätt seoses
haubitsatega M777. Ameeriklaste hinnangul ei suuda ukrainlased peale laskmist piisavalt kiiresti (5 minutiga) neid haubitsaid transpordiasendisse viia ja laskepaigalt lahkuda, seetõttu on päris arvukalt esinenud juhtumeid, kus ollakse jäädud Venemaa üksuste vastutule alla ning on kantud kaotusi isikukoosseisu osas ning ka haubitsad vajavad remonti. Moodsa lääne relvastuse kasutamise osas on eksperdid kogu aeg rõhutanud komplekse tegutsemise vajadust ehk siis erinevaid süsteeme koos kasutades on tulemus suurepärane, aga kui Ukraina kasutab ainult haubitsaid M777 ja Venemaa on üles ehitanud korraliku õhukaitse koos elektroonilise sõjapidamise võimekusega, siis halveneb olukord Ukraina poole jaoks tuntavalt. Viimastel andemetel paigutab Venemaa Severodonetski piirkonda lisaks õhukaitsesüsteemile süsteemile S-300 ka süsteemi S-400 ning see muudab ka Ukraina olukorda keerukamaks.
Donbassis on lahingutes tuleristsed saanud sakslaste liikuvsuurtükid PzH 2000 ning ukrainlaste hinnangud on ülivõrretes – loetud minutitega suudavad nad sooritada täppislööke etteantud koordinaatidele ja lahkuda laskmispaigast, jäädes nii Venemaa üksuste vastutule haardest välja. Ühe Ukraina sõjaväelase andmetel on tegemist tehnoloogiliselt nii keeruka liikuvsuurtükiga, et reaalselt kuluski neil 36 päeva selle kasutamise õppimiseks. Küll aga on neid liikuvsuurtükke nii vähe, et tänasel päeval jääb nende mõju rinnetel piiratuks.
Kuna lahinguväljal tuleb edu Venemaa jaoks väga aeglaselt ja suurte kaotuste hinnaga, siis sarnaselt sõja esimese faasi lõpule on nad
järsult suurendanud Ukraina erinevate piirkondade tulistamist rakettidest. Kasutavad nad erinevaid rakette, sh veel NSVL-i ajast pärinevaid – Kalibrid, Iskanderid, H-101, H-22, Onyx, Totška-U. Kaks rünnakut on erilise tähelepanu osaliseks saanud – need on rünnakud Kiievi ja Krementšuki pihta. Kasutati mõlemal juhul rakette H-22, mis olid NSVL-i armee relvastuses aastast 1968, kusjuures irooniline on asju juures see, et üheksakümnendate keskel andis Ukraina Venemaale 200 sellist raketti ja nüüd lastakse nad Ukraina pihta tagasi. Kiievis üritati tabada tehast, aga et nende rakettide täpsus on suurusjärgus 300 meetrit, siis tabati ühe raketiga tehase kõrval olnud lasteaeda ja teisega elumaja. Venemaa pool ei eita rünnakut, küll aga loeb ta enda omadeks ainult neid kahte raketti, mis tehase territooriumile kukkusid, lasteaeda tabanud raketist nad eelistavad üldse vaikida, aga elumaja tabanud raketi osas tegid nad muinasjutulise konstruktsiooni, justkui olevat ukrainlaste BUK (õhutõrjesüsteem) tabanud ukrainlaste S-300 raketti ja siis see (S-300) kukkuski majja. Kommentaarid on liigsed.
Krementšukis üritati ka tulistada ühte ettevõtet, mis tegeles teehooldustehnika remondiga, aga üks rakett tabas kaubanduskeskust. Rünnak tehti keset päeva, kui oli teada, et kaubanduskeskus on avatud. Eelhoiatust ei tehtud. Kell 15.43 hakkas kõlama õhuhäire ja osa inimesi põgenes kaubanduskeskusest. Kaks minutit hiljem tabas rakett kaubanduskeskust ning see põles maha, tuues kaasa palju hukkunuid ja vigastatuid. Venemaa tunnistas taas tehase ründamist, aga järjekordselt mõeldi välja muinasjutt sellest, kuidas tehase territooriumil olnud laskemoon olevat plahvatades lennanud kaubanduskeskusesse. Venemaa sooritab järjest sõjakuritegusid, aga õigust jääb veel ülegi.
Tänane lõpulõik on kuulsusrikkast Venemaa autotööstusest. Nimelt peavad nüüd Lada Granta Classic sõiduauto ostjad ostmisel allkirjastama dokumendi, mille järgi on nad teadlikud, et sellise autoga võib sõita ainult Valgevenes ja Venemaal, sest neil puudub elementaarne turvavarustus – ABS-pidurid ja turvapadjad.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.