Olukorrast rinnetel. Nädalavahetuse suurim mõjufaktor oli seekord ilm, vihmad ja tugev tuul tekitasid olukorra, kus Venemaa üksustel oli keeruline nii Luganski oblastis kui Donbassis kasutada rasketehnikat ja lennukitelt visatavaid liugpomme.

Avdiijivka sõjalise administratsiooni juhi Vitali Barabaši sõnul ei võimaldanud vilets ilm Venemaa üksustel rünnata teedeta aladel, mistõttu oli nende rünnatuke teravik suunatud linna põhjaosas asuva tööstuskompleksi suunas, sest seal oli neil võimalik kasutada asfaltkattega teid. Korraks jõudsid Venemaa üksused isegi tööstuspiirkonnani, aga nad tõrjuti sealt tagasi, kusjuures oli ukrainlastel palju abi kassettmürskudest. Lisaks on sealt rindelõigust videod, mis näitavad, et ukrainlased ründasid rallidroonidega kaevikutes asuvaid üksikuid Venemaa armee sõdureid, varem on nende droonidega jahitud ikka kas sõdurite gruppe või tehnikat. Järelikult rallidroone jagub ning on olemas ka videod, mille kohaselt just sinna rindelõiku jõuavad sajad ja sajad vabatahtlike poolt kogutud raha eest ostetud rallidroonid.

Mööda kõvakattega teed korraldasid Venemaa üksused ohvriterohkeid rünnakuid Ukraina positsioonidele linna idaosas, kus asuvad ukrainlaste korralikud kaitsepositsioonid, mis paraku vastase pideva suurtükitule all annavad kohati järgi ning Venemaa suutis seal natuke edeneda. Linna ümbrusesse on Venemaa kogunud nii elavjõudu kui tehnikat, aga võimalik suurem rünnak eeldab ilmastikuolude paranemist. Nüüd on tulemas mõned miinuskraadidega ilmad, peale mida on tagasi soe ilm koos vihmadega. Praegustes oludes saab Venemaa rünnakuid jätkata jalaväe gruppidega ja Avdiijivkast põhja pool kaitses olevate Ukraina sõjaväelaste info kohaselt on Venemaa hakanud seal lõigus sama rünnakutaktikat nagu nad tegid ka Bahmuti all – eksvangidest sõdurid lähevad kõige ees ja nende ülesanne on laskemoon ja relvad positsioonidele viia. Sisuliselt saadetakse nad surma ning seetõttu tulevad nende järel veel mitmes laines eksvangid, kes surnud kaaslaste laskemoona peavad edasi viima. Kui laskemoon ja relvad on viidud ettenähtud kohta, alles siis tulevad kõige viimasena kogemustega sõjamehed ehk siis Venemaa armee kaotused on väga suured (seda tunnistavad ka nende z-blogijad), aga ohverdatakse peamiselt neid, kellest kahju ei ole.

Kaotused elavjõus ja tehnikas on Avdiijivka juures Venemaa armeel nii suured, et sellel teemal tegi pikema postituse ka varjunime all Polkovnik Šuvalov kirjutav Venemaa armee ohvitser. Teda väga häiris Donbassi okupeeritud osas leviv arusaamine, justkui oleks nn rahvavabariikide elanikest moodustatud üksused nö kahuriliha, kellest Venemaa armeel pole ei sooja ega külma. Z-blogija sõnul olevat sõja alguses olnud Avdiijivka ründamine olnud rahvavabariigi üksuste endi initsiatiiv ja nad olevat lootnud, et võtavad ka Slovjanski ja Kramatorski ära mõne päevaga ning nii olevat nn rahvavabariikide üksused läinud hurraaga ukrainlaste tugevate kaitsepositsioonide peale ka Avdiijivkas ja Marinkas. Tänase päeva reaalsus on selline, et Donbassi okupeeritud territooriumilt enam mehi sõjaväkke võtta eriti enam polegi ning üksustes on vähe järgi neid jäänud, kes sealt piirkonnast pärit, samas ei Marinkat ega Avdiijivkat pole õnnestunud ära võtta siiani.

Bahmuti juures oli Venemaa aktiivsem linnast lõuna pool ning nad suutsid seal ka edeneda. Klišeejevka kontekstis sai varem korduvalt kirjutatud, et sealse piirkonna kontrolli võti on kõrgendik, mis on külast lääne pool, suunaga lõunast põhja. Nüüd on Venemaa mitme nädala jooksul arendanud rünnakutegevust põhja poolt pikki kõrgendikku ning edenemine nädalavahetusel oli Ukraina armee jaoks sõjaanalüütik Denis Davõdovi sõnul nii suureks ohusignaaliks, et sinna oli appi saadetud kogemustega sõdurid Välisleegionist. Kui Venemaa saaks sealt suunalt lõuna poole edasi liikudes kõrgendikud enda kontrolli alla, tuleks Ukrainal tagasi tõmbuda ka Klišeejevkast ja Andriijivkast.

Vilets ilm oli Ukrainale abiks Luganski oblastis Kupjanski suunal, sest kuigi Venemaa ründas jalaväegruppidega, ei saanud nad tuge lennukitelt ja soomustehnikalt. Huvitav on märkida, et Ukraina poolelt tuleva info kohaselt olevat Venemaa osadele liugpommidele pannud kassettmoonaga lõhkepea ning neid pomme kasutavat nad kõige rohkem just Kupjanski suunal, aga neid olevat kasutatud juba ka Avdiijivka juures. Kassettmoona on Venemaa kasutanud sõja algusest alates, aga selliseid suurtükimürske napib neil siiani.

Hersoni oblastist tuleb väga palju vastuolulist infot, kuni eufooriani välja, et lausa mitme brigaadi jagu sõdureid olla õnnestunud Dnepri idakaldale viia. Kui me arvestame brigaadi suuruseks 4000 sõdurit, siis tähendaks suurusjärgus 8000 sõdurit küllaltki kitsal soisel jõe idakaldal, et maapind peaks neist piltlikult öeldes kihama ja sellise koguse sõdurite varustamine nõuaks väga aktiivset liiklust üle jõe, mida aga pole. Pigem on usutavam variant, et Ukraina armee sõdureid on seal sadades ning viimastel andmetel on neil natuke õnnestunud ka oma kontrolli all olevat territooriumi laiendada, sealhulgas on nad liikunud edasi Krinkist lõuna poole läbi metsa.

Venemaa armee toob sinna piirkonda juurde reserve ning rünnakutes on nad teinud panuse eeskätt mitmikraketiheitjatele, aga ukrainlaste sõnul olevat selline kvadraatide pihta tulistamine ebaefektiivne, lisaks on nad seal lõigus hävitanud omajagu nii mitmitraketiheitjaid kui ka ühe TOS-1A kompleksi, mille hävitamisest on olemas ka video.

Kuigi Venemaal ei ole väga head varianti hetkel ukrainlaste vastu Dnepri idakaldal, siis on samas ka selge, et kui rindejoon peaks seal jääma paigale, hakkaks Venemaa pidevalt tulistama Ukraina kontrolli all olevat territooriumi ning paratamatult kannaks Ukraina seal kaotusi elavjõus, seega peaks Ukraina ikka üritama laiendada enda kontrolli all olevat territooriumi, mis võimaldaks merejalaväelased asendada jalaväelastega. Ukraina sõjalise eksperdi Ivan Stupaki sõnul ei olevat seal rindelõigus peaaegu üldse miine, sest esiteks oli neid seal vähem kui Zaporižžja rindel ja teiseks muutis Nova-Kahhovka tammi lõhkumisele järgnenud üleujutus enamuse miinidest kasutuskõlbmatuteks. Ehk siis seal rindelõigul ei sega miinid ligilähedaseltki nii palju kui lõunarindel ja see annab Ukraina armeel edasiliikumiseks rohkem võimalusi.

Droonid. Z-blogijad kurtsid Ukraina uute sõjakavaluste üle droonidega seoses. Hersoni rindel ei olevat ukrainlased hävitanud rallidrooniga kahjustada saanud Venemaa soomustehnikat, vaid parkisid drooni soomustehnika peale ja jäid ootama. Sidet droonioperaatoriga peeti spetsiaalse drooni abil, mille rolliks on signaali edastada ehk siis olla nö repiiter. Kui repiiteri aku oli väsimas, vahetati see uue vastu ja oodati kannatlikult. Kui siis Venemaa sõjaväelased tulid tehnikat teisaldama, tõusis droon õhku ja järgnes rünnak ning nüüd tunnistavad Venemaa sõjaväelased, et viga saanud tehnikat ei tasugi proovida päästa, sest see olevat liiga ohtlik.

Ukrainalastel on spetsiaalsed droonide üksused, millest tuntumad on „Valged hundid“ ja „Madjari linnud“. Ivan Stupak rääkis „Valgete huntide“ öistest rünnakutest. Droonioperaatorite jaoks on seatud prioriteedid ning kõige tähtsamad sihtmärgid on vastase elektroonilise sõjapidamise vahendid ehk kui on olemas info sellise objekti olemasolu kohta, siis tee peale jääva tanki peale moona ei raisata. Kandva jõu (nii otseses kui kaudses mõttes) moodustavad põllumajandusdroonid (Baba Jagaa), mis suudavad korraga kanda kolme 82 mm miinipildujamiini, aga korraga läheb lahinguülesannet täitma terve drooniparv – luuredroonid jälgivad kõrgemalt territooriumi, ohu tekkides ründavad rallidroonid Venemaa sõdureid, kes üritavad droone alla tulistada. Sellised rünnakud pidid nii efektiivsed olema, et Baba Jagaa on väga kardetud relv Venemaa poolel.

Droonid on kiirelt rinnetel omandanud väga tähtsa rolli ja mõlemalt poolt toimub nii kiire innovatsioon, mis on võimalik ainult sõjategevuse tingimustes. Rallidroonide plahvatusliku kasutamise kasvu taga on nende odavus – üks selline droon maksab samas suurusjärgus kui 82 mm miinipilduja miin, aga kui miinide tootmine eeldab äärmiselt spetsiifiliste tootmisseadmete olemasolu, siis lennudroonide detaile saab tuua nii Hiinast kui mujalt maailmast. Kui odavama otsa lennudroon maksab suurusjärgus 500 dollarit, siis nüüd on hakatud mõlemal poolel paigaldama neile 400 dollarit maksvaid soojuskaameraid, et tõsta rallidroonide kasutusefektiivsust pimedal ajal ning kuuldavasti oli selles osas Venemaa pool kiiremini suutnud tegutseda.

The New York Times’is ilmus ka nädalavahetusel pikem artikkel droonide kasutamisest Ukrainas ning nendega seotud probleemidest. Enne sõda oli Venemaa armee aastakümneid tegelenud elektroonilise sõjapidamise vahendite väljaarendamisega ning neil oli selles osas suur edumaa nii Ukraina kui isegi muu maailma ees. Ukraina olevat selles osas nagu idufirma (startup), mis peab kiirelt mahajäämust tagasi tegema. Mõlema poole väljakutseks on rohkem kui 1000 kilomeetrit pikk rindejoon, mistõttu on väga keeruline kõikjale neid seadmeid paigutada ja pealegi jahivad mõlemad pooled vastase elektroonilise sõjapidamise seadmeid. Kui eelmise aasta suvel oli Ukrainas palju lootusi seotud USA droonidega Switchblade 600, siis Ukraina sõjaväelase sõnul oli 90% läänest toodud droonidest Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahendite poolt mõjutatavad ning Venemaa sõja käigus järjest arendas oma võimekusi selles osas.

Ometi saavad ka lääne ettevõtted sõja käigus hindamatu väärtusega tagasisidet ning vastastikuses kassi-hiire mängus on võimalik arendada relvad Venemaa mõjutustegevuse suhtes palju vastupidavamateks ning selles osas on heaks näiteks paari kuu tagune juhtum Zaporižžja rindel, kus rindejoonest 50 kilomeetri kaugusel filmis Ukraina luuredroon Shark seda, kuidas Switchblade 600 ründas töötavat Venemaa õhutõrjekompleksi Tor-2. See on piirkond, kus Venemaal on korralikud elektroonilise sõjapidamise seadmed, ometi suudavad Ukraina käsutuses olevad droonid edukalt tööd teha ka sellistes oludes. Samas tuleb tunnistada, et samamoodi lendavad Venemaa luuredroonid Ukraina tagalas ning just nemad juhivad sihtmärkide suunas Lancet tapjadroonid, nii et suudab ka vastane oma droone arendada ja nad on ka Ukraina jaoks suureks peavaluks.

Nädalavahetusel toimusid mõlemal öösel küllaltki arvukad Venemaa rünnakud droonidega Shahed ning nende rünnakute eripärast kirjutas sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko. Nii algasid rünnakud öösel vastu pühapäeva kell 20.50 ja lõppesid alles kell kaks öösel, kusjuures Ukraina suutis alla tulistada 20-st Shahed droonist 15. Ukraina on Iraani droonide vastases võitluses kasutuses ešeloniseeritud õhukaitsekompleksid, mis on efektiivsed, aga nende tegevusraadius on siiski piiratud ning nende olemasolust teadmisel saab droonid neist mööda juhtida. Lisaks õhukaitsekompleksidele kasutab Ukraina mobiilseid droonitõrjegruppe, kus tihtipeale võetakse Iraani droone maha ka laskerelvadega ning need grupid on selles töös järjest osavamad.

Nädalavahetuse droonirünnakute eripära olevat Kovalenko sõnul olnud aga selles, et nüüd olid droonid lennanud piirkondades, kus on maastiku tõttu väga keeruline mobiilsetel gruppidel liikuda. Droonid lendasid Ukraina territooriumil tunde ning pole välistatud, et nende rünnakute eesmärgiks oli täiendavalt kaardistada Ukraina õhukaitse paiknemist ning leida nö valgeid laike, mida saaks kasutada hilisemates massiivsetes raketirünnakutes.

Ühes ülevaates kirjutasin, et Venemaa ostab Hiinast 1600 kerget sõidukit Desertcross ja ülevaate kommentaariumis oli arutelusid stiilis, et mida selline kerge masin üldse sõjas annab. Ukraina poole info kohaselt on droonide ajastul sellised kerged ja hea läbivusega masinad hinnas, sest oluline olevat, et neid on palju, kuna neid kaotatakse ka palju. Sellega seoses demonstreerisid Ukraina sõjaväelased bagisid, mida nad hakkavad kasutama Kupjanski lähedal ning nendest masinatest pidi praeguses sõja faasis palju abi olema.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING