Olukord rinnetel.
- Luganski oblastis üritab Venemaa suruda Ukraina üksusi eemale Kremennajast ja nädalavahetusel oli neil selles osas ka teatud edenemisi, nii suutsid nad ukrainlasi natuke eemale suruda Tšernopopovkast ning väidetavalt võtsid enda kontrolli alla tagasi Dibrovka asula. Svatove suunal rindejoon ei muutunud.

- Donbassis suutsid wagnerlased enda kontrolli alla võtta Blagodatne asula (olemas fotod), mis asub Bahmutist põhja pool. Mitmete sõjaväeliste ekspertide arvates on vähetõenäoline, et wagnerlased üritaksid sealt edasi lääne poole liikuda, sest ees on lagedad põllud ja seal oleksid nad heaks sihtmärgiks Ukraina suurtükiväele, küll aga on loogilisem liikumine lõuna suunas Paraskoviivka peale, et seeläbi sundida ukrainlasi taanduma Krasna Gora asulast. Bahmutist lõunas üritasid Venemaa üksused jõuda olulise trassini, mis on üks peamisi Bahmuti varustusteesid, aga ukrainlased suutsid kõik rünnakud tagasi lüüa ja rinne seal ei liikunud. Avdiijivka ja Vugledari juures vaenlase rünnakukatseid edu ei saatnud.

Viimastel nädalatel on palju arutelu olnud võimalike tulevikustsenaariumite osas sõjas. Sõjas sõltub väga palju sellest, mida teeb vastane. Vajadusest mobilisatsiooni järele räägiti Venemaal juba varasuvel, aga et Putin lükkas selle ebapopulaarse sammu tegemist edasi nii kaua kui võimalik, sai Ukraina võimaluse eduka vastupealetungi läbiviimiseks Harkivi oblastis. Kusjuures Ukraina sõjaväelased arvestasid Venemaa mobilisatsiooniga ja olid pigem üllatunud, et selle läbiviimisega viivitati. Peale Venemaa-poolse mobilisatsiooni väljakuulutamist olid mitmed eksperdid ühel meelel selles, et Ukraina võimaluste aken olemasolevate ressurssidega pealetungi läbi viia sulgub jaanuari lõpus, kui rindele saabuvad sajad tuhanded väljaõppe läbinud Venemaa armee sõdurid. Ukrainlaste jaoks kõige magusamal ajal tuli aga Venemaale appi ilm, sest väga sademeterohke sügis muutis just Luganski oblastis Ukraina edasiliikumise äärmiselt problemaatiliseks.

Nüüd on sõda jõudmas uude faasi, kus lähima paari kuu jooksul peab Venemaa üritama suuremaid pealetunge läbi viia, kui nad tahavad midagi saavutada enne lääne rasketehnika rindelejõudmist, aga nüüd paistab ilm olema Ukraina poolel. Nimelt on pikemaajalise ilmaennustuse kohaselt Ukraina põhjaosas talve veel paar nädalat, peale mida peaks saabuma püsivalt plusskraadidega ilmad, aga see tähendab „rasputitsat“, mis omakorda seab suure kahtluse alla Venemaa suure pealetungi põhja suunalt ja ka Luganski oblastist. Ehk kui Venemaa üldse midagi tahab saavutada, peab ta kiirustama, samas juba praegu napib nii rasketehnikat kui laskemoona suurtükkidele. Teatud väikestes rindelõikudes suudavad nad tehnikat ja laskemoona kontsentreerida, aga me räägime tuhande kilomeetri pikkusest rindest, lisaks on äärmiselt küsitav tšmobikute võime suuremaid rünnakuoperatsioone läbi viia, praegu on nii Vugledaris, Bahmuti juures kui ka Kreminnaja juures põhiraskus wagnerlastel ja dessantväelastel, aga neid on vähe ja nende üksused kuluvad kiirelt. Z-kanalitest võib lugeda, et Venemaal unistatakse järjekordselt nö suure koti tegemisest ehk siis üheaegne pealetung Zaporižžjast põhja poole ja Belgorodi juurest lõuna poole.

Ukraina vaatest ka. Ukrainale on seni edu toonud asümmeetriline lahingutegevus. HIMARSite abil suudeti suruda Venemaa laod rindest 80-120 kilomeetri kaugusele ning kõige suurem efekt on olnud lõunarindel, sest seal on teedevõrk hõredam. Donbassis aga suutis Venemaa teha küllaltki valusa vastukäigu – nad saatsid rindele kümned tuhanded vangid, kes surma trotsides suutsid Ukrainale peale suruda sümmeetrilise lahingutegevuse, mistõttu vangide rünnakute peatamiseks pidi Ukraina järjest juurde tooma reserve, kes seal paratamatult kulusid lahingutegevuses. Nüüdseks on vangide ressurss suures osas läbi ja vanglatest neid enam sellistes kogustes peale tulemas ei ole. Et Ukraina saaks taas edukam olla asümmeetrilises lahingutegevuses, on neil vaja pikema lennuulatusega mitmikraketiheitjate juhitavaid rakette. Neid on olemas erinevaid modifikatsioone, aga lisaks ladude ja juhtimispunktide hävitamisele paiknevad praegu HIMARSite laskeulatusest väljas Venemaa õhukaitsekompleksid S-300 ja ka Tornado-S (mõlemal juhul rakettide lennukaugus kuni 120 kilomeetrit). Kui lääne tankid on tuleviku teema, siis pikema lennuulatusega rakette oleks Ukrainal võimalikult kiiresti vaja.

Kusjuures USA plaanib järjest hakata välja vahetama ATACMS rakette (tootmises alates 1986) uuemate rakettide vastu, milleks on ER GMLSR (lennukaugus kuni 150 kilomeetrit) ja PrSM (Precision Strike Missile), mille lennukaugus on vähemalt 500 kilomeetrit ja nad suudavad tabada ka liikuvaid objekte maal ja merel. USA armee saab juba sellele aastal esimesed 110 PrSM raketti ja tähendab see seda, et seeläbi vabaneb suur kogu ATACMS rakette, mida saaks Ukrainas kasutada, näiteks kasvõi selleks, et hävitada raudteesild, mis ühendab Krimmi Melitopoliga. ATACMS rakette on palju toodetud ja väidetavalt hakkab osadele neist kätte jõudma kasutusaja piir, aga siiani ei ole USA nende osas veel üle saanud hirmust, et need raketid võiks olukorda kuidagi eskaleerida. Ukraina vajab neid võimalikult kiirelt, see võimaldaks oluliselt takistada Venemaa võimalikke pealetungide läbiviimisi.

Ukraina uus võimaluse aken avaneb lõunarindel märtsi-lõpus aprillis, kui stepid on kuivanud (seal rasputitsat eriti ei ole, sest valdavalt on liivasem pinnas, mis kuivab kiiremini) ja lääne sõjatehnika kohale jõudnud. Tõsi, ka selles osas on suuri küsitavusi, sest ilma üksuste õhust katmiseta erilist edu loota ei ole, aga lääne lennukid oleksid ka kõige positiivsema variandi korral teemaks alles sügisel. Mis variandid on võimalikud? Ma ise näen kõige reaalsema variandina ikkagi selliste lennukite juurdetoomist, mida ukrainlased juba oskavad kasutada. Antud kontekstis Mig-29 hävitajad, milliseid pidi olema Slovakkial ja Poolal, tõsi küll, nad on kohandatud NATO standarditele vastavaks, aga just seda oleksid Ukrainal vaja võimaliku pealetungi kontekstis ja sellealane väljaõpe kestaks kindlasti võrratult lühemalt kui täiesti uute lennukite tundmaõppimine.

Iraani on mitmel päeval järjest tabanud droonirünnakud (siiani pole keegi nende läbiviimist veel enda omaks tunnistanud) ja olen ise mõelnud, et mille taga seisneb Ukraina vastava võimekuse loomine. Ukraina küll räägib drooniüksuste loomisest, aga hetkel on selles osa valdavalt vaikus. Kui juba Iraan suudab nö lendavaid mopeede toota, siis ei tohiks tehnoloogiliselt arenenumatel riikidel olla mingit probleemi sama mustri järgi luua sadasid ründedroone, mida korraga välja lennutada Venemaa armee objektide suunas. Tõmmata droonidega Venemaa õhukaitsekompleksid nö kuivale ja siis lajatada ATACMS rakettidega sihtmärkide pihta. Täiesti jõukohane ja suhteliselt odav lahendus antud sõja kontekstis. See võimaldaks ka asümmeetrilist lahingutegevust palju paremini kasutada.

Ukraina jaoks on suureks probleemiks kujunenud laskemoona nappus, aga ka selles osas on lääne pool tootmine hoogu juurde saamas, nii andis Rheinmetall teada, et nad suudavad tänavu suurendada 155 mm suurtükimürskude tootmised aastas 450000 ühikuni, lisaks ka juhitavaid rakette mitmikraketiheitjatele. Rääkides veel suurtükkidest, siis USAst laekunud andmete järgi on väidetavalt Ukraina suurtükkide efektiivsus 25% ehk siis iga neljanda lasuga tabatakse sihtmärki, aga Venemaa armee vastav näitaja olevat 1,5%, mis teeb 67 lasku sihtmärgi tabamiseks. Kui nüüd aprilliks suudaksid teha mõlemad pooled ühepalju laske suurtükkidest, siis pole vaja üle rääkida, kumb pool sellest rohkem võidab. Aga Ukraina vajab kiirelt pikema lennuulatusega rakette, et ka nii vähendada kiirelt Venemaa armee poolt tehtavate lasku arvu päevas.

Venemaalt ka uudiseid. Venemaal on Putin suures mures, sest sündimus langeb kiirelt ning demograaf Igor Jefremovi sõnul on perspektiiv tumedast tumedam – 2022. aasta esimese kümne kuuga sündis Venemaal 1,092 miljonit last, mis teeb aasta kokkuvõttes natuke alla 1,3 miljoni lapse (viimase 20 aasta madalaim arv) ja prognoos aastaks 2023 on 1,2 miljonit sündi ja aastal 2024 ainult 1 miljonit sündi. Võrdluseks, aastal 2014 oli veel 2 miljonit sündi. Ilmselgelt mõjutab sündivust sõda, aga seda ei suuda Putin tunnistada ja nii andis ta kaks nädalat valitsusele aega, et töötada välja meetmete pakett, mis olukorda parandaks. See olukord meenutab millegipärast parunit, kes sohu vajumise vältimiseks tõmbas ennast oma juustest sealt välja. Aga suure juhi mure ei jäänud ustavatel riigiteenritel märkamata ja nii tuli Duuma liige Dmitri Gusev välja plaaniga, et nälgivatele ja külmetavatele eurooplastele ja ameeriklastele tuleb anda Venemaa ääremaal 10 hektarit maad ja siis on suurusjärgus 7 miljonit (!!!) inimest kohe nõus tulema Venemaale elama. 10 hektarit Pihkva oblastis, kas ei kõla ahvatlevalt meie riigi putinistidele? Millegipärast arvan, et ei kõla, putinist on mõnus olla ikka seal, kus saad nautida heaoluühiskonna hüvesid.

Gusev ei jäänud on arvamusavaldusega üksi, oma pakkumise tegi ka wagnerlaste boss Prigožin, kelle sõnul annab ta iga wagnerlaste kaasabil sigitatud lapse eest pool miljonit rubla. Nojah, kommentaarid on liigsed mis liigsed, aga see on tänase päeva Venemaa reaalsus.

AvtoVaz teatas, et nad pakuvad nüüd lausa 3000 rublase soodushinnaga sõiduautot Lada Granta, tõsi, lisaks on üks väikene nüanss, sooduhinda pakutakse seetõttu, et neil said otsa kesklukustus-süsteemide komponendid ja need autod ilma selle tarbetu luksuseta (sarkasm), nagu „vanal heal“ nõukogude ajal autod olid.

Venemaal on palju ärevust põhjustanud võitlus LGTB vastu ja sellega seoses tehti riiklikul tasemel selgeks, et missugune vikerkaar on lubatud ja missugune mitte – lubatud on 7-värviga nn klassikaline vikerkaar, aga äärmiselt ebasoovitav on vikerkaar, mille olevat puudu helesinine värv. Sellised mitmevärvilised lood siis.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING