Ukraina sõdur purustatud Avdiijikas. Foto: Serhii Nuzhnenko/Reuters
Kõige ärevemad signaalid tulid Ukraina jaoks sellega seoses Kreminnast kirdes, kus Venemaa suutis olukorda ära kasutades edasi liikuda mitmed kilomeetrid, enne kui nende edenemine suudeti peatada. Venemaa kasutab nüüd peamiselt väikeseid jalaväegruppe, mille vastu on luureinfo olemasolu korral kassettmürsud ja rallidroonid mõjusad vahendid, aga ilma nendeta on võrratult keerulisem, sest Venemaa sõja praeguses faasis elavjõudu ei säästa. Nädalavahetusel ilm paranes ning Ukraina läks vasturünnakule nii Kreminnast kirdes kui edelas, natuke suudeti ka maad tagasi võtta. Kupjanski suunal Venemaa üksused samuti üritasid, aga ilma suurema eduta.
Donbass. Venemaa meedias oli palju juttu Marjinkast selles võtmes, et see väike linn Donetskist edelas olevat nüüd lõplikult ära võetud. Seda linna on Venemaa üritanud ära võtta sõja algusest saadik ja linn on ta ainult nime poolest, sest sisuliselt kõik hooned on seal purustatud ning just see takistab Venemaal edu saavutamist – linnast lääne pool Kurahhoves on Ukraina suurtükid Marinka nö hästi sisse lasknud ning viimase nö linna äravõtmisega kordus see, mida kirjeldas Venemaa sõjaväelane Sladkov – Venemaa edeneb, jääb Ukraina suurtükitule alla ja on sunnitud taganema. Täpselt nii läks ka Venemaa viimase üritusega, kus nad korraks jõudsid küll ühes kohas linna piirini, aga pidid siis tagasi tõmbuma. Sladkov meenutas, kuidas suvel Ahmat üksused suure hurraaga tulid ja lubasid Marinka ära võtta, aga lubaduseks see jäigi. Samas on olukord sarnane Ukraina poole jaoks- kui nad on üritanud linnas edasi liikuda, on nad jäänud Venemaa suurtükitule alla ja on olnud sunnitud lagedal väljal taganema. Suurte kaotuste hinnaga võib Venemaa lõpuks jõuda ka linna piirini, aga midagi head see nende jaoks lahinguväljal ei tähenda, samas propagandistidel oleks rõõmu omajagu.
Avdiijivkas on lahingute raskuskese liikunud taas põhjaosasse, kus Venemaa üksused halba ilma ära kasutades ründasid Stepove suunas mitmest kohast ja metsaveergudes õnnestus neil natuke ka edasi liikuda. Ilmastikuolude paranedes hakkasid Venemaa jalaväegrupid ründama peamiselt öösiti ning soojuskaameratega Ukraina luuredroonide vastu hakkasid nad kasutama nn antidrooni kookoneid, mis on katted, läbi mille droonid kehasoojust ei suuda näha. Venemaa sõjaväelased roomasid nende katete all ukrainlaste positsioonide poole ning suutsid esimesel korral nii ka ukrainlasi halvas mõttes üllatada. Nüüd on ilmastikuolud paranenud ning tänahommikuse info kohaselt läksid ukrainlased seal rindelõigus vastupealetungile. Venemaa ootab ilma halvenemist, et siis üritada Avdiijivkat kolmandat korda suurte jõududega rünnata.
Droonid. Venemaa korraldas järjekordse rünnaku Iraani Shahed droonidega ning 23-st väljalastud droonist suutis Ukraina alla tulistada 18. Huvipakkuv on innovatsioon, mida Venemaa üritab nende droonidega seoses teha. Nii selgus ühte allatulistatud drooni vrakki uurides, et see kandis 30 kilogrammist termobaarilist lõhkekeha ning kui selline lõhkekeha plahvataks rahvarohkes linnas, võivad tulemused olla väga kurvad. Teiselt allatulistatud droonilt leiti aga Defence Expressi andmetel 4G mobiilside seade koos Ukraina mobiilsideoperaatori SIM-kaardiga ehk siis oli üritatud lisada uus võimekus juhuks, kui droon ei saa satelliidilt tulevaid signaale jälgida ja siis kasvab iga kilomeetriga kõrvalekalle sihtmärgist, mis võib ulatuda lausa kilomeetriteni, samas kui mobiilsidega on võimalik asukohta määrata 100-150 meetrise täpsusega ja nii saab viga vähendada. Spetsialistid seda innovatsiooni eriti efektiivseks ei pea, sest asukoha määramise teenused on võimalik operaatoritel kinni panna ja selline droon on samas ka ise tugeva raadiosignaali allikas, mille asukohta on võimalik kindlaks määrata.
Eelmises ülevaates kirjutasin rallidroonide kokkupanemisest ja on teada, et mõlemad pooled ostavad komponente Hiinast ning mõlemal poolel kasvab droonide kokkupanemisvõimekus, mõlemad pooled kasutavad lisaks soojuskaameraid, aga nagu selgus, on rallidroonide öisel kasutamisel üks suur takistus ja selleks on ebapiisav luureinfo, sest luuredroonid ei ole öösiti nii efektiivsed, samas rallidroonid lennutatakse reeglina kohale just luuredroonide info alusel. Lisaks üritavad mõlemad pooled rallidroone modifitseerida, Defence Expressi andmetel on näiteks kasutusele võetud sagedused 415 Mhz ja 750 Mhz, mida on olemasolevate elektroonilise sõjapidamise vahenditega keerulisem segada.
Üks asi on rallidroone ka välismaalt tuua või neid ise kokku panna, aga nende droonidest pole mingit kasu, kui pole piisavalt väljaõppinud rallidroonide juhte. Defence One kirjutas Ukraina rallidroonijuhtide väljaõppekeskustest Victory Drones ja Kruk. Victory Drones looja Marina Berslinska sõnul kestab nende väljaõppeprogramm 30 päeva, kus õpitakse teooriat, praktilist droonijuhtimist, lõhkeainetega ümberkäimist ning ka droonide parandamist, sest ka sellega on vaja sõjas pidevalt tegeleda. Anton Frolovi sõnul kestab Krukis väljaõpe kaks nädalat, kusjuures alustatakse arvutisimulaatoriga ning hiljem praktika käigus üritatakse rallidroonidega pihta saada liikuvatele objektidele, mis liiguvad kiirusega 15 kilomeetrit tunnis. Frolovi sõnul saavad parimad droonioperaatorid neist, kellel on tugev arvutimängimise taust.
Rallidroonide operaatorite väljaõpe on Frolovi sõnul 6-7 korda kallim kui nn tavadroonide ehk kvadrokopteride juhtide väljaõpe, rallijuhtide operaatoreid nõutakse rindele järjest rohkem, aga väljaõppekeskuste rahastamine ei suuda asutuste juhtide sõnul käia kaasas väljaõppele kuluva raha kasvuga. Maria Berlinka käivitas eraldi rallidroonide väljaõppeprogrammi ka naistele ning tema sõnul peaks tulevikus iga sõdur olema tuttav vähemalt tavadroonide kasutamisega, aga võiksid olla ka teadmised rallidroonide kasutamisest.
USA droonitootjate suundumustest tõi näite Defence Express, kus USA firma Anduril esitles uut drooni Roadrunner, mille ülesanne on alla võtta vaenlase droone. Tegemist on nö osaliselt korduvkasutatava drooniga, mis sihtmärgi mittetabamise korral saab maanduda ja teda on võimalik uuesti kasutada. Reklaammaterjalid on suurepärased, kõik olevat hüper-super, aga kui jutt läheb hinnale, muutub tootja ootamatult kidakeelseks, sest see olevat sadades tuhandetes dollarites, samas kui Shahed drooni puhul räägime hinnast kümnetes tuhandetes dollarites.
Droonirünnakute tõrjumine saab olema ka NATO-le uus suur väljakutse, sest kas me oleksime valmis selleks, kui Venemaa ründaks korraga 100 Shahed drooniga või kui nad saadaksid üle piiri korraga tuhandeid rallidroone, nagu hiljuti üks Venemaa ametnik ähvardas. Väga edevate ja kallite kaitsevahenditega on sellise massi vastu keeruline. Droonide tootmise osas on USA armee väidetavalt tõsiselt kaalunud ka 3D printerite kasutamist detailide valmistamiseks.
Ukrainas toimuv sõda on välja toonud ka arenenud riikide probleemid sõjatööstusega seotud toomisvõimekuste kasvatamisel ning eriti puudutab see laskemoona tootmist, mis veel viis aastat tagasi ei olnud kõige ahvatlevam äri, sest lisaks kõigele oli tootjate renomee madal ning tihti küsiti, et milleks meile on vaja mürske, juhitavaid mitmikraketiheitjate rakette ja nii edasi. Nüüd ei julge seetõttu tootjad ilma pikaajaliste lepinguteta tootmise suurendamisse investeerida, sest sõjategevuse lõpu korral võib olukord nõudluse osas kiirelt muutuda.
Sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul viskas Venemaa novembris lennukitelt 1200 liugpommi (peamiselt KAB-250 ehk 250 kilogrammine lennukipomm), mis on seni suurim kogus sõja jooksul ning Ukrainal hetkel nende vastu rohtu ei ole. Venemaal pidavat käima arendustöö, et neid paigutada ka lennukitele Su-24 ja Su-25, hetkel pidavat neil juba Su-34 kasutades nö piir ette tulema. Venemaa liugpommid ei ole kõige täpsemad, aga massiliselt kasutades põhjustavad Ukraina armeele järjest suuremaid probleeme.
Kõš-Babai
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.